Live my dream

2010-10-05T11:49:00.001-07:00

fuck it ma ütlen!
miks kurat siiani puudutab mu keharakke see, kui keegi minust midagi teisiti arvab?
Kui keegi mind vaid kaugelt nähes mingeid eelarvamusi loob? miks just siin riigis ma tahaksin kõigiga jagada enda tõelist palet? Miks ma tahaks, et keegi ei mõistaks mind hukka, vaid oskaks mu mõtteid lugeda vaid silma pilgutuse ja naeratuse järgi.
Ma vist mõtlesin välja.
meid on nii vähe, ja ma tunnen teid- teisi, enda vendi ja õdesid- eestlasi! nähes kimbatust suhelda kui oma perega. ma tahaks teid kõiki kallistada. ma tahaks, et te kõik mõistaksite mind. mitte selle pärast, et ma ei saaks üksi hakkama. ma lihtsalt arvan, et me peaksime hoidma kõik ühte. Et me ei tohiks raisata enda pead halbade mõtetega, eriti siis, kui ei olekski nagu põhjust. Ma tahaks, et me oleks üks suur pere. Eesti pere. Seda mõnekümne aasta pärast nagunii enam ei ole olemas.
Kas te olete märganud, palju on viimase kahe aasta jooksul Eestis tumedanahalisi tänaval liikumas?
Nüüd natukene rassistlikust sisse toppides? See pole jätte tõsi! Mulle meeldivad inimesed, kõik meeldivad. aga mitte siis-kui pean kellegi pärast midagi muud kartma.

2010-08-08T04:56:00.001-07:00

Teate ma olen nüüdseks eestis olnud 3 päeva ja ei teagi kas igatsen sellest kirjutada. Me kohtume peagi kui te tänaval liigute.
Maailm on väike, rääkimata meie väikesest eestist siis.

2010-07-22T13:19:00.001-07:00

Ma hakkan 12 päeva pärast tulema.

2010-07-22T13:17:00.000-07:00

Ma peaks saama mingi auhinna selle eest, kui palju kaameraid ma ühe aasta jooksul hävitanud olen, erineval viisil!

Brain Ninja Fail!

2010-07-19T11:41:00.000-07:00

Neljapäev, kell on umbes 2 päeval- pärastlõunal
Ma istun enda maja ees Thomase autosse, et sõita mingeid pabereid ajama.
Me keerame mu tänavalt välja. umbes 20 meetri kaugusel on valgusfoor. Korralike liiklejatena peatume selle taga, sest põleb punane tuli. Autosid meie ümber on palju. Mõndadel aknad lahti, mõndadel kinni. Mõndadel bass peksmas reggetoni, mõndadel salsat.
Meie autos olid aknad lahti ja vaikselt mängimas vana rock ballaad.
Äkki jääb meie kõrval seisma üks moto. juhiks alla 30 aastane noormees- valge maika ja päikseprilliga. tema selja taga istumas noor neiu. Päevitunud naha ja vormis kehaga.

Moto:(vaikselt) anna enda telefon, ja võta ka neiu telefon ning ulata mulle
Meie: ????????
Thomas: mis sul viga on? mama huevo!
Mille peale mootorrattur lahkus!

mis ta lootis tõesti, et anname talle enda telefonid lihtsa küsimise peale? Et oleks otsinud veel kaameragi kotist äkki?
Tal polnud relvagi.

Nicolas Hernandez

2010-07-14T12:23:00.001-07:00

Mul on üks sõber, kellega keeltekoolis tuttavaks saime. Ta oli seal Inglise keele õpetaja. 19 aastane tavaline rosinasilm. Igapäevane mõttetu kohviku tsill ja niisama lobajutu ajamine meist sõpru ei tenud.

välja tuli aga see, et me elame teineteistest kahe kortermaja kaugusel. Ja kuna minul kunagi midagi põnevat teha pole ja temalgi siis nüüdseks juba vähemalt 3 kuud igapäevaselt idioote mängides (ooota, mis siis, kui me ei mängigi?) on meist saanud head sõbrad.

Sõber on siis- kui isegi midagi öelda pole ja sa kasvõi terve päeva vaikuses istud häbi tundmata. Sest sa mõistad teda juba nagunii.

tegelikult ma tahaks tema isiksusest teile rääkida. Äkki see toob teile mingigi kujutluspildi, milline on üks tüüpiline venezuela rosinasilm.

Ma ütlen kohe ära, et tema puhul on kõik lihtsalt nii naljakas, et üks tavaline "lähme sööme, teeme nalja, vaatame mis õhtul teha annab" päev mis tavaliselt kuskil 12 tundi kestab- meie puhul 8 tundi krampites naeru sisaldab.

Ma mainiks ka selle ära, et ma pole tema ohvriks kunagi sattunud, sest me oleme kaks krooksuvat kesksoolist. Keda ükshetk vennalikult õlga lüüa saab ja teine hetk õelikult kallistada.

me istume autos (päev enne eilset) see on päev pärast meie ühist peoõhtut kus mina tema endast maha jätsin, sest minu tantsusamm peale 5te tundi tantsu enam kanda ei viitsinud... Sel õhtul tema jätkas. Mina lahkusin.

Saime siis kokku päev enne eilset, et arutada mis ja kus ja kuidas edasi ta õhtu möödus.

Nico: ma arvan, et mul on probleem. igakord kui ma purjus olen mõtlen ma mingeid imelikke jutte ja valesid välja.

Mina: see ei ole ju ainult siis kui sa purjus oled. (samas ma näen mingit imelikku "mul on nii naljakas aga samas ma olen veits mures ka praegu" nägu)

Nico:No jah (ja naerab) aga eile jälle, läksin mingi tüdruku juurde, ütlesin, et tahan tantsida. ta ütles et ta ei taha. mina aga ütlesin, et tegelt mul on pruta olemas, aga et tahaks lihtsalt tantsida. mingi jutu mõtlesin veel juurde... mõne aja pärast kui sai tantsitud pikalt küsis see tüdruk midagi selle vale kohta mida enne talle siiralt rääkisin. õnneks oli tüdruk purjus ja ütlesin talle, et ta kuulis valesti ja mõtlesin kiirelt mingi teise jutu välja.

Mina: (ma ei osanud enam midagi öelda sest kogu see jutt ja tema väljendid tundusid nii naljakad, et ma suutsin vaid naerda)

Mina: või siis sa oleks võinud tunnistada, et sa valetasid ja tegelikult sulle ei meeldigi tantsida, vaid sa tahtsid lihtsalt tema läheduses olla (jutt sellest, et talle tantsida ei meeldi on puhas vale, ta võib tantsima jäädagi, vahet pole kellega)

Nico:(tegi väga üllatunud näo ja oli kuidagi eriti ärevil) see on hea! ma kasutan seda järgmine kord!

Mina:Äkki lõpetad oma lollid naljad lihtsalt?

Nico: ei, ma ei oska, ma ei saa!

ükskord mäkdoonaldsi drive ini sõites, aken lahki suitsu tehes, pöördus ta poole mingi neeger, kes inglise keeles teda kõnetas. peale paari küsimust ja veidike aega vestlust pidi temagi ütlema, et ta tegelt Texasest pärit on. peale mida eriti reaalselt texase aksenti pusis.
Ühel peol, kord tantsu taaskord lüües tuli meie juurde üks noormees, kes minuga tantsida tahtis. Minu sõber nicolas tudvustas ka siis ennast talle, lisas samuti et ta brasiiliast pärit on, niisama, naljapärast. nagu talle seda öelda meeldib. Oh aga seda häda, see võõras noormeeski oli brasiiliast ja hakkas taga portugali keeles vestlema. Mu sõber lootis aga muusika valjule kajale ja ütles midagi hispaania keeles, lisades sinna portugali aksenti ja tegi kiirelt sääred.
ükskord ta rääkis mulle, et talle meeldib öelda pidudel uutele tuttavatele, et tal on laps, et näha inimeste kaastunde reaksiooni ja ilmet- sellele järgnes mu naerukramp muidugi
(14.juuli.2010) istusime baarileti ääres. Mu lemmik urgas oli inimtühi, kolmapäev ikkagi ju. Nicolas tellis endale õlle ja kui selle poole peale joonud oli, hakkas seda vaakumi abil mööda põske ringi lohistama. ma ei tea kas te mõistate täpselt mida ma mõtlen. (kui õllepudeli suu abil vaakumisse tõmbad ja seda ettevaatlikult peale seda põseni lohistad)

Kui mul lähiajal veel midagi meelde tuleb, (arvatavasti tuleb) siis kirjutan siia juurde.

kaos

2010-07-11T16:00:00.000-07:00

2010-07-07T16:49:00.001-07:00

Kui noormees puhuri ees, riided tuulest viidud, vastu perset tamburiini patsutab. Siis ma tean, et ma olen oma sõpradega.

Alejandra

2010-07-07T14:52:00.000-07:00

Laupäeva õhtu ja ma sõidan enda trepikoja ette, varem kui tavaliselt. Kuskil kella 11 ajal. Seal istub üks naisterahvas, valges tuulejopes ja lühikestes roosades pükstes. ta kõrvale oli laotatud umbes 20 suitsukoni ja metallpiip. ma lipsasin ta juurest kiiresti mööda, et endale mitte mingit ohtu seada.

Selle aja jooksul. kui liftiga 5endale korrusele sõitsin, pärast seda oma juuksed peapeale kokku sidusin ja meigi maha võtsin torkis mind midagi nii hullult südamesse, et ma ei suutnud magama minna vaid tõmbasin uuesti teksad jalga ja sõitsin liftiga alla, et hooraga juttu puhuda. Enne veel haarasin laua pealt õuna ja paki suitsu, et oleks põhjust kõnetamiseks. endal poolik õlletops näpus.

Ta istub siiani seal ja mind nähes lükkab oma konid veidikene selja taha, et need kõik mööda trepiserva ei vedeleks.

Mina: Kas sa suitsu tahad?

Tema: Kui sa pakud.

Ma ulatan talle võrevahelt ühe sigareti, täpselt nagu üleeile loomaaias sigadele porgandeid söötsin.

Ta ütleb "palun vabandust." ja ma tunnen ennast nüüd veel veidramalt kui sel ajal, mil liftiga alla sõites enda jalga värisemas tundsin.

Mina:Kuidas läheb?

Tema:Enamvähema

Ja ma istun teisele poole võre. Et mitte tänavale end sättida. ja ootan, et ta mind kõnetaks. Ma istun temast ehk meetri kaugusele, ilma sõnagi lausumata.

Mina: Sa söönud oled?

Tema: Mõni tund tagasi sõin ühe hamburgeri ja jõin isegi mahla.

Ta on 37 aastane, kuid ausalt ütlen, et naha ja keha järele nii palju ei pakukski.

Mina: Kas ma saan sind kuidagi aidata?

Tema: Ma tahan koju minna.

Mina: Miks sa ei lähe?

Tema: Ma pole sinna 3 kuud juba jõudnud.

Ta elab umbes 15 minuti kaugusel autoga minnes. selles kohas, mida PEATARE ks kutsutakse. kus elab pea sama palju inimesi kui eestis kuid tegelikult vaid üks mägi on. koht millest olen varemgi kirjutanud. Barrios.

Mina:Kas sind ootab seal keegi?

Tema: Jah, mul on 14 aastane poeg.

Mina: Kas sa ei peaks enda pojale toeks olema, see on raske vanus.

Tema: Ta vihkab mind, ta nägi mind seda suitsetamas

Ning eelnevalt süütatud sigaretist, mille ta vaid trepi äärele asetas, sest ta suitsu ei tõmba, nüüd väiksele kaanele tuhka raputab ning sinna hõbepaberist lisaks veel mingit risu lisab. Segab kogu selle tuhahunniku kokku ja väikse pulga abil enda metall piibule lükkab. Mind silmanurgast korraks vaatab ning ütleb: "mul on häbi"

ta annab oma piibule tuld, ise näost higimullidega kaetud ja suunurk vaikselt võbelemas võtab ühe mahvi mis ta kopsud täidab.

Tema:See võtab mult valu ära.

Mina: Mis see on?

Ta üritab sellest küsimusest kõvale hiilida igasuguste seletustega, kui raske tal on, sest keegi teda ei armasta. Ta ütleb, et kui sa armud valesse inimesesse võib olla kõik läbi. Inimesi on halbu.

Tema: ma tahan magada, ma olen väsinud.

Mina: kas sa koolid käisid?

Tema: jah, ma lõpetasin 8 klassi.

uskuge või mitte, see tähendab et ta on hea elu peal olnud, ta on elanud hästi. sest rasestus esimest korda kuskil 22 aastaselt (mis seal linnaosas tavaliselt kuskil 13 aasta ringis kipub olema ja lõpetas 8 klassi, mis seal tavaliselt kuskil 5ega kipub piirduma)

Tema: Miks sa siin oled? miks sa nii abivalmis oled?

Ma ei osanud midagi öelda ja küsisin uuesti:" mida sa suitsetad?"

Tema: candy on see, ükski inimene, kes sind armastab, sulle seda sitta ei paku. ole koos vaid inimestega kes sinust hoolivad.

Mina: kuidas ma tean, kes minust hoolivad?

Tema:peale mõttepausi ta tõstab pea, nägu higist tilkumas ja käed uut toosi segades. Ega ei teagi.

Ta tõmbab enda jopehõlma laiali ja tõstab oma maika üles. "vaata mu tüdrukut. ta on 12 nädalat vana" ja paljastab oma rasedakõhu mis juba nähtav on.

Mina: Kas sa ei taha teda? kas sa temast ei hooli? mine koju, seal on inimesed kes sinust hoolivad. Kui sulle enda jaoks elada ei meeldi, siis ela nii, et neil vähemalt hea oleks. vahet pole kuidas sa elad. Kui sina neist hoolid, siis ole nendega koos.

Ta võttis enda kotist patsikummi ja sidus juuksed ilusti hobusesabasse. ta kuivatas salvsätiga enda näo ja pani jopeluku kinni. tõmbas lõpuni enda uue toosi mille tagajärjel tal suunurk värisema kippus, justnagu marutaudis koeral.

Tema: anna mulle veel üks suits ja ma lähen koju.

ta tõusis püsti ja tänas, et ma taga rääkida viitsisin. tavaliselt inimesed seda ei tee, ta teadis öelda. ma tõusin samuti ja läksin koju magama, kell oli juba pea 2 öösel. hommikul tõusin kell pool 7 et randa minna. peale dushi ja kiiret kikupesu olin ma taas seal kus hooraga vesteldud sai. ma istusin enda sõbra autosse ja uus päev rõõmsaks päikse nautimiseks võis alata. enne veel kui enda tänavanurgalt välja keerasime istus äärekivil Alejandra, sama tuulejope ja sama piibu sisse uut toosi segades. Nii palju siis tema koju minekust. Hoor

2010-06-25T18:56:00.001-07:00

Just praegu, kui kell on paar minutit enne kella 10et 6htul ja ma saan istuda enda trepikoja ees, maika v2el ja seda sissekannet kirjutada. samal ajal eesti keelseid laule kuulata ja ma ei pea muretsema, et mul on kylm v6i 2kki ma ei tunne enast h2sti peale paar minutit.
just nyyd m6istan, et tegelikult ju vahet ei ole kus me oleme v6i mida ma teeme, oluline on oskus nautida igat hetke enda elus.
Ma k2isin yleeile yhel yritusel- Valetan- k2isin t2iesti tavalises rocki klubis varvast keerutamas. Ja kui sinna sisenedes avastad eest vanad tuttavad, keda v6ibolla paar kuud n2inud pole. ja kui avastad, et saad kedagi tudvustada kui enda parimat s6brannat. v6i kui sa isegi v66raste inimestega vestlusesse kukkudes ei pea piinlikust tundma v6i kui sa avastad, et keegi ei halvusta sind sellep2rast- mida sa teed, v6i sellep2rast- kes sa oled.
Ma tunnen ennast h2sti ja minus on tapvalt palju emotsioone mida k6ike teiega jagada tahaks. ja kui ma kuu aja p2rast tagasi olen ja te k6ik l6puks mu emotsioonid saate vastu v6tta- kui te l6uks k6ik nendes ujute ja vaikselt neissi uppuma hakkate ja kui ma ennast olen tyhjaks laadinud, mis siis saab?
Ma kardan olla kurb, ilma emotsoonideta- ilma uute emotsioonidet..
ma ei tea mis see sissekanne endast kujutab praegu- mul heliseb k6rvus virmaliste naer.

Neljapäeva hommik

2010-06-17T09:43:00.000-07:00

Ma lõpetasin just hernesupi söömise- Õige hernesupi, koos sea jalgade ja porgandi tükikestega.

Kõrvale hammustasin musta teraleiba ja jõin piparmündi teed.

Ilus hommik!

Pere

2010-06-08T11:35:00.000-07:00

Kui ma nüüd ütlen, et olen äärmiselt pettunud, et pidin pere vahetama siis valetan. samas ei ütle ka, et ma õnnest plahvatan.

Siin pool caracast muidugi väga turvaline pole. samas kus see turvalisus siin linnas üldse väga silma paistaks.

Siin pool on mugavam elada, metroo on lähedal ja bussipeatusetki. Saab olla iseenda peremees ja päevavalguses kartmatult tänavale jalutada- samas kui varem kõikidele tuttavatele ja sõpradele toetuma pidin, et keegi mind autoga kuhugile toimetaks- seda lihtsalt bussipeatuse puudumise tõttu.

Kui ma arvasin, et perekond Angeli juures oli hea, sest keegi eriti ei küsinud ja ei uurinud ja voodi oli alati korras. Siis perekond Araujo juures ei küsi keegi üldse midagi, voodi on ka alati korras. (ja mitu korda suurem kui eelmine) Süüa saab ka paremini.

Perekonnast endast siis:

Ema,Isa ja õde.

esimene- kunagine laulja, seinal ripuvad mingid pildid ja plaadid ka, aga ma pole nende vastu mingit huvi veel tundnud. Aga tunnistama pean, et emal pole suhtlemisega vist mingit probleemi olnud. Ta ainult räägiks ja seletaks ja tudvustaks ja kui jutud otsa saavad, siis alustab otsast peale. mul on tema elu kohta juba nii palju infot, et võiksin ta biograafia kirjutada ja seal kirjeldada ka tema kunagisi esinemiskostüüme ja ta esimese autosalongi värvi.

Teine- pensionil milaar, aga siiski seal töötav ja asju ajav härrasmees, keda kunagi ilma viskiklaasita näinud pole. peab tunnistama, et olen teda vist särgiga ka ainult ühe korra näinus. ta alati silmini viskit täis ja nägu õhetavalt punakas- viski kuumuse tõttu end rõdul jahutav ja presidendi kuldseid sõnu kuulates päevi mööda veedab. Vabu päevi siis. Pole siiani mõistnud, kas ta härra chaveze poolt või vastu. või ehk erapooletu on.

Viimase kohta oleks mul samuti raamat kirjutata. Seda aga psüholoogiat või puberteeti arutlades. 17 aastane, tõeliselt ilusa keha ja ilusate juustega neiu. Kuid mis toimub tema peas? või mis sahtel kinni lükkamata jäänud on?

Siin korteris ei ole olemas mitte ühtegi tervet teleka pulti või telefoni. Kodutelefon on seinakülge kruvitud, et seda vastu vastasseina visata ei saaks. Ma olin just nädal ilma arvutita, sest too otsustas seda jalaga lüüa.

Miks ronib ta iga õhtu minu voodisse telekat vaatama ja millegipärast kunagi sealt ära ei lähe? vaid minu voodis uinub ja poole öö peal end mulle otsa keerab? miks kasutab ta salaja minu asju? ma ju lubaks, peaks küsima vaid. Miks ta vingub ja pirtsutab ja nõuab koguaeg? kas ta ei oska normaalselt rääkida? miks ta kunagi inimesi ära ei kuula? Miks ta koguaeg vahele segab?

Miks on tal täiesti ükskõik enda augustis hakkava vahetusaasta vastu? ja ma tahaks teada kuidas ta seal hakkama saab? Kas ta sureb seal nälga? Sest siin kodus ei oska ta külmkapist ise midagi välja võtta. Kas ta võib seal ka nimodi jonnida ja märatseda nagu ta siin teeb? Miks halvustab ta alati kõiki ümberolevaid inimesi?

Mu kodu kaunistavad prussakad ja tööpäeviti kella 9eksast hommikul kella 7eni õhtul pole vett. Sooja vett saab ka vaid juhul, kui enne mingit nuppu vajutad ja vee soenemist 20 minuti kaupa ootama peab.

Aga ma ei vinguks, Pere on pere ja kodu on kodu. Eks kõik annavad endast parima.

Mul on koht kuhu tulla, ja keegi mind siin ei halvusta. Vähemalt otse näkku mitte.

Mul vist pole praegu jälle midagi öeldal.

Taaskohtumiseni

Los caobos

2010-05-23T18:51:00.001-07:00

2010-05-19T15:12:00.000-07:00

Täna, peale tavalist kolmapäevast sushi söömist oma sõbraga avastan end tema toas oleva raamaturiiuli ees seismast, sealt mingit kergemat hispaania keelset raamatut otsimast. Tema aga palub mul veidi oodata ja tuleb tagasi ühe raamatuga, mille mulle ulatab ja naeratades ütleb, et kui peale selle raamatu lugemist ma kordagi enda elu üle järele mõtlema ei hakka, või kui ma kasvõi kord õudusunenägu ei näe, või kui ma seda uuesti lugema hakkan, olen ma maailma kõige tugevam inimene.
Kui Teresale aga öelda, et ta millegagi hakkama ei saa. tõusevad tal kulmukarvad püsti ja ta peas plahvatab pommike, mis eneseteostust nõudma hakkab.
Ma võtsin raamatu vastu.
Olen kodus.
Keetsin endale kohvi, heitsin võrkkiike, mis rõdul värskendava tuule ja mägede varjus justkui filmilikuna tundub.
Pole ammu ühtegi raamatut lugenud, endalgi häbi.
Ma pean tunnistama, et olen alles 20nendal leheküljel ja on esinenud küllalt sõnu millest aru ei saa, kuid ma vist pole raamatu pointi maha maganud.
Just sel hetkel,kui avastan end küünelakki maha koorimast ja tunnen,kuidas sääsed mu tallaaluseid imevad ja see mind isegi sekundiks raamatut käest ei luba panna.
Ma tulen siia ja kirjutan selle sissekande, juhuks, kui peale järgmist 20 lehekülge pole enam olemas seda Teresat keda te kõik tunnete.
Vaid minust võib kooruda miski muu.

kõik inimesed, kes peale selle sissekande lugemist -poodi või raamatukokku kiirustavad, mõelge enne järele, kui kergesti olete valmis sõltuma asjadest, mis enam teie kontrollile ei allu. või teate kohe, et piisab vahel tahtejõudu end kontrollida.

Nüüd, kui järgmine kord piisavalt seda viimast leian, siis luban, et kirjutan enda uuest perest ja kodust.

"House Of Leaves"

Kas te usute, et ma pidin selle sissekande praegu kaks korda sisestama, sest see lihtsalt ei esinenud minu (ma tõusin praegu, et välisuks avada, kuid seal polnud kedagi) pealehel. Kuigi Blogspot.com omab isesalvestuvat programmi ja peaks iga paari sekundi tagant salvestama kõik siia kirjutatu.
?????????????

2010-05-13T08:12:00.000-07:00

Täna hommikul kapist pusa otsides, mida ammu kandnud pole, leidsin varukast mädanenud mango.

2010-05-13T07:55:00.000-07:00

*Mina, Teresa-Katriin Liivak (49110110260) usaldasin inimest liiga sinisilmselt.

Nimelt eile (5.Mai 2010) kella 8 ajal õhtul sõitis minu maja ette üks tuttav, kellega oleme varem mitmeid kordi kohtunud, ning ta on mulle alati abiks olnud kui midagi vaja on läinud.

Ta soovis osta dollareid.

Ma ulatasin talle 390 dollarit ja ta kontrollis nende tõesust. Ta küsis mu käest, et mis nime peale tsek kirjutada ja kuna ma täpselt ei tea kuidas see pangast raha välja võtmine tsekiga käib, soovitasin tal jätta selle koha tühjaks, et see enda vahetusisale anda, et too mind aitaks. Kontrollisin ise, et kõik väljad oleks täidetud ja rahanumbrid õiged.

Tuttav palus mult klaasi vett, ja tuli minuga mu koduhoovi kaasa seistes ukse taga.

Enne veel palus mult telefoni, et kiirelt üks sõnum saata.

Kuni ma köögist klaasi veega välja jõudsin oli noormees kadunud. Ka minu telefon koos temaga.

Kohe minu numbrile helistades oli telefon välja lülitatud ja ma taipasin, et tsekiga on midagi valesti.

Täna panka kontrollima minnes, selgus, et tsek oli samuti varastatud ning sellel olev algkiri ei sarnane kuidagi omaniku omaga. Seega raha ei väljastatud.

Nüüd ei kujuta ette, kuidas oma vahetusaasta lõpuni ilma raha ja telefonita hakkama saada, kui kusagilt poolt abi ei leia.*

Ei tea, kas kindlustuselt saab mingi osa rahast tagasi? vähemalt telefonigi?

Nüüdseks on asi lahendatud, mu vanaema saatis mulle uue portsu elatusraha ja see on nüüdseks turvaliselt vahetatud. Kõik tundub jälle õige olevat. ainukene vahe on see, et esmaspäeval pean kahjuks pere vahetama. Kolin täpselt teisele poole caracast!

Teist nädalat järjest, üle päeva, käib mu tänaval relvaga vehkimine ja röövimine- välja minna ei saa õhtuti ja pere on lisaks mures selle tüübi pärast, kes mind üle lasi, et ta teab minust veits liiga palju.
Minu enda turvalisuse huvides. Ma jään neid hullumoodi igatsema. Nad on arvatavasti parim vahetuspere, keda endale soovida võib. Ei ühtegi viga.

Ja nüüd mulle meenub, kus paar sissekannet tagasi ütlesin, et mul pole siin majas enam midagi õppida. Et peaks edasi liikuma. Aga te ei kujuta ette ka, kui raske see edasi liikumine praegu on.
mulle on jäänud venezuelas vaid 2 ja pool kuud teisel pool caracast, kus arvatavasti kunagi käinud pole. Pean nüüd õppima kiiresti kõik bussiliikluse, metroo võlud ja lähedal asuvad minimarketid selgeks.
Ma olen veidi ärevil, uued inimesed- uued arvamused- uued maailma vaated. Ma kirjutan järgmine nädal enda uuest perest lähemalt, sest hetkel mul pole mitte mingit aimu, kes, kus või millised nad on. Ma loodan, et nad 6e sõrme või kahe peaga pole.

(arvake, kes hispaania keele eksamil 95 punkti 100 st sai?)

2010-05-09T08:18:00.001-07:00

Ma leidsin hommikul enda käekotist hot-dogi!

Meeskonnamäng

2010-04-27T11:32:00.000-07:00

aMa mõistan nüüd, mis mul siiani arusaamatu on olnud.
Ma saan alles nüüd aru, miks ma nii kergelt kõikide nende inimeste peale vihastama olen olnud. See ei ole nende süü. Ja õnneks pole minu omagi. Vaid vahe inimkonnal on mulle pähe hakanud.
Ma olen siiani olnud hellitatud, olen olnud harjunud meeskonnamänguga. Ja mõistsin alles nüüd, hiljaaegu, ühel vihmasel õhtul paari sõbraga pargis istudes- et siinne inimkond on üksi võistlejad. Et nad on igaüks enda eest väljas. Nad teevad kõik seda, mis neile endale õige tundub ja nad kadedad jagama on. Nad ei hooli teiste pettumustest.
Seevastu aga, kui Eesti inimene tiimikaaslastega arvestab ja kedagi alt vedada ei saa. Ja me muretseme isegi selle pärast, kas tiimikaaslasel on kõht täis või loovutan talle oma viimase koogitüki. Kas tiimikaaslane naeratab või on väsinud silmi kissitavast päikesest ja oma päikseprille talle laenata tahan- kõike ainult sellepärast, et kõigil oleks hea

Kas nüüd on küsimus selles, et kumb inimkond õigem on?
Kas me võime kedagi üldse valeks mõista, sellepärast, et ta ei oska tiimis olla. või sellepärast, et keegi meist üksi hakkama ei saaks ja vajaks siiralt tuge. Kas üksivõislejal ei ole mitte kergem läbipõleda? Ja siis enam pole pääsu. Samas kui tiimikaaslasi alt vedamine rohkemate inimeste pettumusega lõppeb, kui üksi olles vaid ennast alt vead.
Ma ütleks, et Eesti elu on pigem jalgpall ja siinne poksimatsh!
mõlemad auväärt spordialad.

2010-04-15T19:15:00.000-07:00

Viirastus.

2010-04-15T18:29:00.000-07:00

Ma istun hoovis, ja ma näen ikka neid samu neoonroosasid liblikaid ja mu kilpkonn on ikka koerast huvitatud. Ma joon sellest samast klaasist jälle mangomahla, nagu esimesel päeval. Täiesti esimesel päeval, kui kõik kui unenägu tundus.
Ma olen olnud siin üle 7e kuu ja ma vaatan kõiki neid samu asju mis mulle siis täiesti uskumatuna tundusid siiani huviga. Ainuke vahe on see, et nüüd ma tean, miks see liblikas sellist värvi on ja miks mu kilpkonn nimodi käitub. Kuidas mangomahl kehale mõjub ja miks juba 6endat päeva järjest vihma sajab.
Ükshetk mu uni saab läbi (see kestis niigi kaua)- ma mõistan, et mul on veel nii palju õppida aga ehk mitte enam selles majas. Kõik on juba täiesti oma ja ma kardan, et lahkumine võib nii raskeks muutuda, nagu seda oli Eestit jätta. ma olen lausa hirmul, ja usun siiralt, et ükspäev olen siin samas majas tagasi, vähemalt korraks.

Esmaspäeval sõidan taas enda lemmik linna Venezuelas. Ja olen kindel, et peale tagasitulekut (peale ühte nädalat) saate taas end mu segaste emotsioonide ja pulbitsevate tunnetega kirjutatud sissekannetega turgutada. Kindlasi tuleb palju ilusaid pilte ja õiglasi sõnu.
Uinun esmaspäeval taas!

2010-04-08T09:04:00.001-07:00

Eriti ilus!

http://pelapapas.com.mx/htmls/animacion-arena-2.html

2010-04-03T13:13:00.001-07:00

Teate ma olen vahepeal palju asju teinud ja palju asju näinud ja ma polegi kindel kas need asjad on väärt seletamist, ainuüksi sellepärast, et ma isegi ei mõista hästi või need asjad mis mulle ilmselged tunduvad vaid haisva minevikuna kostuvad. Mõtlen- Las jääb!
Mul on Esmaspäeval esimene päev uues instituudis. Ma õpin nüüd vaid 3 korda nädalas hispaana keelt ja ülejäänud aja arvatavasti veedan rannas või kusagil mööda lemmik urkaid pidi roomates.

After Monday and Tuesday... Even the calendar says W T F...

Ma ei tahaks pealkirjaga reeta.

2010-03-28T08:52:00.000-07:00

Ma olen juba kuu aega igapäev rääkinud sellest, kuidas tahaks Guns N` Roses`i kontserdile minna. üks kord nägin isegi unes, et istusin Axel Roseiga ühes autos, astusin talle meelega jala peale, et saaks pärast öelda, et olen teda puutunud. Naljakas kuidas unenäos kõik mõtted muutuvad.

Ükshetk avastan ennast autos, koos kohe tuttavaga näpus kaks VIP piletit lava ette. Ja õpetan noormehele ees pingis eesti keelseid väljendeid. probleem: meid on kolm aga meil on kaks piletit?!
Olgu, kuna me venezuelas oleme ja kõik võimalik on siis ei pidanud seda probleemiks ja asusime kauplema autoaknast nende meestega, kes näpuvahelt pileteid tänaval müüvad, olgugi, et nad tegelikult ka ametlikult seal tööl on ja selle eest raha saavad, on nad ikkagi veidrad ja mitte usaldusväärsed.
Tundub, nagu saime kokkulepele ja saame kaks VIP piletit kolme tavalise pileti vastu vahetada. Paks mees oma halli t-särgiga kes vahepeal oma paksu kere peaaegu aknast sisse pressis kutsus nüüd mu tuttavat endaga kaasa pileteid vahetama. Miks ma ei tunne, et kõik on korras? Ja lähen temaga kaasa.
Inimesi on järjekorras juba sadu ja kujutan ennast seal tundide kaupa seismas. kell on 9 ringis. Siin hakkavad kontserdid alati hilja. Tänav on täis väikseid telke, kus oma keha kinnitada saab igasuguste hot-dogi ja burgeri taoliste asjadega. Inimesed sagivad ümberringi ja üritavad kõik võimalike asju pähe määrida ja õpetada sind, kus seista ja kuhu istuda. AITAB! mõtlen nüüd ja loodan, et asi kiirelt ühele poole saab. Peaväravatest umbes 30 meetrit eemal seisan nüüd, selle samuse noormehega, tal on näpus piletid... Pidime seal ootama seda paksu tüüpi, kes 5 minuti pärast pidi saabuma.
Meie juurde sõidab politseiauto ja ma seisan nüüda natukene eemale, lihtsalt turvalisuse mõttes. Näen kuidas see ärimees, kes piletite järele läks viipab politseinikule ja need autost välja tulevad. ma kummardun korraks et siduda enda papu pael paremini kinni. see võtab mul aega ehk sekundeid 3 ja püsti tõustes näen, kuidas mu sõber kõhuli politsei autole on surutud ja kaks politseinikut koos haisva paksuga ta küljes ripuvad ja ta mind vaadates eesti keeles "mine" karjub. Mille peale ma muidugi eriti südamest naeratasin, sest olin õnnelik, et tal midagi meeles on, mis me enne õppisime. Vahet pole, et ta selle "mine perse" väljendist ise välja pidi nuputama.
Ma jooksen, jooksen vastu vähemalt 10nele inimesele kes mind eriti õelal pilgul saadavad. jooksen sinna kus on auto millega saabusime ja kus istub sees meie kolmas sõber. Nüüd tunnen ennast eriti halvasti, sest ei mõista üldse, mis nüüd tegema peab ja kuidas seda sõbrale seletada. aga õnneks ei möödunud kaua kui teine sõbergi autosse hüppas ja me minema kihutasime. Nii palju siis kontserdist, mälestusekski ei saanud pileteid jätta. Nad varastasid need. Seadusesilmad kurat, ma ütlen!

Brain ninjas vol 3!

Perekonnaõhtu.

2010-03-21T09:59:00.000-07:00

Oli taaskord laupäev, ei mingit dominot, ei mingit rummi joomist. Vaid kristall pokaalist serveriti veini sidruniga ja kõrvale pakuti lõhega võileivatorti peale mida kõik jäätist kugistama asusid, nagu oleks viimane päev.
Mu "vanaisal" oli 85 aastane sünnipäev ja ühtlaselt oli ka nende (et siis mu "vanaisa ja vanaema" ) pulmaaastapäev. Kas teid huvitab kui palju on- palju aastaid abielus olla? kas 61 aastat tundub piisavalt kaua? Kas nad siis ei ole kunagi mõelnud, et äkki on maailmas veel inimesi peale ainult nende kahe? Äkki on kellegagi veel hea olla?
Ma ei hakanud õhtut rikkuma ja neid küsimusi esitama.
Läksin vaatasin tagatoas hoopis simpsoneid.
Teel sinna kohtusin äsja saabunud "onuga", ta vist meeldib mulle sellest seltskonnast kõige rohkem (mitte, et kellelgi teisel midagi viga oleks, nad on kõik toredad, aga kui just kedagi eriliselt välja tuua) Ta on sellise väikse õllekõhuga ja kunagi tugevalt aknet põdenud mees, vanuses kuskil 45 ja veidikene peale. Talle meeldib alkohol ja ta vahel, peenematel päevadel sutsetab sigaritki. Tal on alati triibuline triiksärk. Iga kord erivärvi triibuga. Ta alati kallistab kõvasti ja küsib, et millal ma jälle ta päeva rõõmsaks tulen tegema.
Nii ka seekord. Ma küsisin siis, et miks ta esikus seisab, samal ajal kui teised suurestoas juustu- ja oliivikastet degusteerisid. Ütles ta naeratades, et pani just oma **** ära. (**** all mõtlen ma mingisugust eriti ilusat naise nime, mis mulle kahjuks praegu ei meenu. ei ole siin mingit vasakule mõtlemist!) Mille peale ma "mis värk on?" nägu tegin ja ta kavalalt võtmega sahtli avas, kus ta relv siidilinale oli asetatud. siis korra silma pilgutas ja selle taas sulges, võtmega, korralikult, ja andis võtme mu "vanaisa" kätte. Mu "vend" kord ütles, et ta on imelik, et ta on alati kõigeks valmistunud. Tal on alati väike taskulamp vööl ja zipo seal samas. Tal on alati taskunuga ka kaasas. Ah, aga eks imelikud alati leiavad üksteist ja kuna ma siis sõnatu olin, lihtsalt naeratades talle selja pöörasin ja oma teekonda simpsoniteni jätkasin.

(Greete!)

Varsti, on see igavesti minuga!

2010-03-16T11:26:00.000-07:00

13. Märts. 2010

2010-03-14T14:56:00.000-07:00

Eile õhtul läksin ühte järgmist ja tavalist laupäeva õhtut veetma. Olin koos viie inimesega ühes täiesti tavalises caracase korterit... Õhtu algas dominot mängides, millele järgnesid UNO kaardid, peale mida elekter katkes ja me hakkasime mängima ukakat. Täpselt, te lugesite õigesti. Nad pidavat seda tihti mängima sellistel hetkedel.
Ma võin kindel olla, et siin blogis ei hiili ringi inimesi, kes vähemalt viimase 10 aasta jooksul ukakat mänginud on. Ka mina pole seda täpselt nii kaua teinud. Kas te usute, et tavalisel korteri istumisel sõpradega Eestis oleks see plaan teostatav? kui palju inimesi sellega kaasa läheks?
Kui end viiendat korda samasse kohta peitsin ja keegi mind üles ei leidnud, siis mõistsin, et ma olen ikka üks kuradi hea ukaka mängija.
Peale 30 minutit, paari trepist alla kukkumist ja seinapidi jooksmist saabus tagasi elekter. Ja korteriomanik tõi meile näitamiseks mingi mapi või albumi moodi asja, millest mina väga huvitatud polnud. Enne kui ma teada sain, et see sisaldab umbes 4 auto hinna ulatuses pesapalli kaarte aastast 1985. Et üks lehekülg on väärt väikest korterit caracases...
Ma juurdlesin selle üle pärast- et kui minul oleks siuke mapp kusagil voodiall tolmu kogumas, siis kas ma üldse peaksin koolis käima? või saaksin 40ne aastaseni vabalt mööda maailma seigelda?
Siis mängisime tõde ja tegu, kus ma pitsist BBQ kastet jooma pidin. Ja avaldasin kõik oma kõige naljakamad saladused.
Sellele järgnes miimika voor, kus hakkliha pidin olema ja kus mu kaasvõistleja mulle kogu oma hingega üritas angerjat Millaanos imiteerida.
Ei ütleks, et venezuela noortega igav on. Eestlasedki peaks õppima rohkem oma aega nautima ja sellega midagi põnevamat ette võtma.

Praegu olen üksi kodus (ÜKSI on oluline just sellepärast, et seda pole siiani veel kordagi juhtunud, et terve päeva vaid iseendaga olla saan) -
Tegelt ma pole üksi, olen moskiitodele söögiks, nad on siin ka.
Ja teate, mul on nii palav, et käin 3 korda päevas dushi all!

Ole valmis!

2010-03-10T09:59:00.001-08:00

Eile saime maavärina ja tsunaami hoiatuse. Alates tänasest magame välisuks lukust lahti ja pakkisime seljakotid kõige vajalikuga voodialla valmis. Et kui värinaks läheb siis ehk jõuab veel välja joosta majast. Üldjuhul ma ei teagi mis sellest asjast arvata, aga nõme on see, et enam alasti magada ei saa. Äkki peabki jooksma hakkama üksöö.

Kiri vanaemale!

2010-03-08T13:26:00.000-08:00

Ma ei kujuta üldse ette kas te selle kirja kunagi kätte ka saate, sest siinne postiteenus pole just väga kiita, aga loodan, et loete seda peagi ja tunnete mu emotsioonidest sama suurt rõõmu kui mina ise.

Asja juurde:
Minul läheb väga hästi. Natukene üle poole ajast juba ära olnud ja iga sekund siin olnud ajast tunub nagu unenägu. On käidud looduses- krokodille, anakondasid, kõik võimalike linde ja sipelgkarusid pildistamas. On käidud piraajasid püüdmas ja olen kaljude vahel kotkana lennanud. Olen saanud palju uusi tuttavaid ümber maailma ja kui rahapuu oleks olemas siis sisustaks enda elu vaid nende inimeste külastamisega.
Igapäevaga mõistan aina rohkem, et mina pean elama kunagi kusagil, kus päike aastaringelt lagipähe paistab ja kus sokkide kandmisele peab mõtlema ainult jõulude ajal Eestit külastades.
Pea iga nädalavahetus sõidame sõpradega Caracase lähedal olevatesse randadesse. Kus üks rand ilusam kui teine on- täpselt nagu mõnes filmides või lasteraamatu piltides. Täpselt sellised rannad, kus kõik end paradiisis tunda võivad ja otse kookospähklist rummi juua saavad...

Ma ei teagi, kui palju mina- kui isiksus, siin muutunud olen aga eluväärtusi ja unistusi on mu kuud siin mõjutanud küll. Ei teagi enam kas kusagil Pariisi moemajas töötamisest unistan. Pigem elaks väikses rannamajas, omaks paari hobust, püüaks kala ja võõrustaks turiste. Ning ei mõtleks üldse riietele. Samas eks see kõik muutub veel vähemalt 10 korda mu elu jooksul ja lõpuks õpin kusagil külmal maal advokaadiks.

Caracases elan ühe kohaliku pere juures, kes mulle kui oma suguvõsaks saanud on. Nad hoolitsevad mu eest ja arvestavad kultuuriliste erinevustega. Nad viivad mind ilusatesse kohtadesse ja on avanud enda südamed, minule, kes ma lihtsalt- üks väike Eesti tüdruk – nende kodu uksest kahe kohvriga sisse astusin.
Käin tavalises keskkoolis, koos täieõiguslike venetsueela lastega. Koos nende rõõmude ja muredega. Ega nad keegi ei teadnud kus Eesti asub ja ega vist ausalt ei huvitanud ka. Aga olen uhke, et olen saanud Eesti riiki väga eeskujulikult esindada ja loodetavasti jääb neile see meelde.
Hispaania keeles suhtlemisega ei tohiks ka probleeme enam olla ja olen enda üle väga uhke, et just hispaania keelse riigi valisin. Sest seda keelt kõnelevates maades on nii mõndagi võimalik kunagi korda saata.

Ma kirjutasin teile selle kirja esialgu käsitsi, aga mida rohkem lõpu poole seda loetamatuks minu käekiri muutus ja otsustasin kõik ümber trükkida. Panin siia kaasa teile mõne pildi ja sissekande enda päevikust.

Armastan teid ja soovin teile kõike head!
Hoolitsege enda eest ja uskuge, et kui oleks võimalik saadaks teile kastiga päikest!

Tervitades teid kõiki seal riigis,
Teie Teresa!

Brain Ninja vol2

2010-03-01T11:48:00.000-08:00

Tänane koolipäev oli nagu tavaliselt, kuid imelikul kombel ma olin tavalisest rohkem väsinud. põõnasin südamerahuga kohe 3 tundi järjest laua taga- pärast jalad ja käed surnus. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma täna koolist koju sõitsin.
Kuna auto oli terve päeva päikse käes olnud oli seal täiesti uskumatult palav, esimestel istmetel istuvad tüdrukud tegid aknad lahti. Mina aga tundsin veidrat külmavärinat enda mõlemil käel ja jätsin akna avamata. Nagu ikka, kell 2 koolist väljasõidul on järjekord metsik, kõik emmed oma uhkete autodega on enda lastele järele tulnud. Me siis seisama seal, ummikus, kooliväravatest umbes 10 meetri kaugusel.
Ümber on sagimist palju, mille peale mina ukse lukustan, siis ebamugavust tunnen ja selle jälle lahti teen. Me seisame mingisuguse takso kõrval, kus samuti aken lahti on ja mees pruuni nahaga meile kavalalt naeratades otsa vaatab. Veider on see naeratus.
Kusagilt kaugemalt tuleb valge maikaga noormees, vanus ehk 15-17 vahel ja kõnnib autost lähedalt mööda. (Ma usun, et ma vist olen eelnevalt maininud et mul on kooli kõrval see slummi ala, kus minusugusel väga turvaline liikuda pole)
Olgu, see selleks, meist vasakul on kolm meest, kes on ALATI seal, nokitsevad oma autode kallal. Kord vahetavad rehve või velgi, kord pesevad seda või vahetavad migneid muid põnevaid asju. nii igapäev. nendest kõige vanemal on habe, pikad juuksed ja tumesinised tunked. ta alati najatub vastu laternaposti ja tõmbab suitsu. Nii ka täna. Ei midagi erilist.
Kuni ma jälle külmavärinaid tunnen ja uuesti ukse lukustan. "Imelik" mõtlen ise ja tõstan enda käekoti istmelt põrandale. Me liigume veel umbes 4 meetrit ja ma jään läbi tumendatud tagaaknaklaasi jälle seda veidrat taksojuhti vaatama. Ta naeratab ikka veel.
See samune valge maikaga poiss, kes enne autost mööda kõndis, jõuab mingi trepini, mis alla majade vahele viib ja siis keerab otsa ringi. Ma jään tedagi tagaaknast piiluma. Ta kõnnib auto poole, pistab ennast esiaknast poolenisti sisse, sirutab käe välja, haarab ees istuval neiul kotist telefoni ja pistab jooksu sinna samade treppide poole. Minumeelest ta isegi ei jooksnud, vaid kiirendas sammu sinna poole. Mille peale taksist aknast käe välja pistis "ijo de puta" karjus ja meid edasi passis. Mina nüüd olen jälle segaduses. Ei teagi kas midagi öelda või mitte, sest mulle tundus kõik aegluubis toimuvat. Aega kulus nii palju, enne kui keegi midagi üldse aru sai. Arvatavasti pool sekundit, aga ma jõudsin juba kõik asjad välja mõelda mida öelda tahakas, oleks vaja ja peaks. Kuid siiski vaikin. Esiistmel tüdruk sulges akna ja nuttis. Sõitsime koju!

Merida

2010-02-21T15:43:00.000-08:00

Merida- koht, kus lendasime koos, kõik koos, koos kotkastega. Kuid me olime kõrgemal, me olime kõrgemal kui ükski teine elusolend selles piirkonnas, sellel päeval.
Siis kui saad öelda tuulele, et ta ei puhuks või, saad soovitada päiksel pilve tagant välja tulla. Kas ta kuulab? ei ole siiani teada, aga inimesed teevad nii. Lootes ilmataadi abisse.

Siiski on igapäev kella 4jast 7eni on Merida linnas elektrikatkestus ning sel ajal hüürgavad tänavatel sajad generaatorid, et väikseid poode toita. Et ükski sent teenimata ei jääks. Selle peale küsib, Jaan: "kas te teate miks siin linnas elektrikatkestus on?" mille peale meie, kaks blondi neiut, peale väikest mõttepausi kohmetudes tunnistame, et pole õrna aimugi. Teab Jaan teatada: "Sest presidenti vend müüb generaatoreid."
Tegelikult aga on tõsiasi see, et Meridas oled sa käinud siis kui sa saad proovida jäätist, mis on tomati maitsega või heleroosa kergelt maasikabüreed meenutav jäätis hot-dogi maitsega sind üllatata oskab
Kõik meie õhtud lõppesid youtube.com discoga. Kus teineteise järel üksteist üle prooviti trumbata, aina populaarsemate ja toredamate lugudega. Kohas, kus katusel linna kajas ja võrkkiikede vahel merenguet keerutada sai.

Kuid ükshetk pidime sealtki lahkuma, jätsime nutva taeva seljataha, me ei palunud tal lõpetada, sest me mõistsime ta kurba meelt.
Ükshetk on ajanäitaja taas ääretult varajane ja peame kusagil linnakus järgmist bussi ootama. esimesest peale 10et tundi välja saades otsime teiste busside heitgaasidest sooja ning ei hooli hetkekski mida teeb see meie kopsudega või mis lõhn jääb me riietele. Tähtsaim oleks olnud saada sooja, kuid ei. Me varbad külmetasid nagu vihmasel suveõhtul, kus jalavarjudeks vaid plätud on.

Los llanos.

2010-02-21T12:23:00.000-08:00

Vahepeal lubasin siin suure suuga moeblogi lisada ja üldse siia tihedamini sissekandeid panna aga kõik on jäänud mu enda süü läbi tegemata. Aga mind ei huvita. Olen viimased kaks nädalat avastanud Venezuela riigi teisi võlusid- peale diskode ja relvagängsterite on sellel riigil veel nii palju pakkuda..
Oli üks päev, kaks nädalat tagasi, arvatavasti esmaspäev. Mil õhtul, kella 10ne ajal ennast bussijaama vedasime. Ees pidi ootama 10 tundi bussis külmumist, sest siine rahvas võtab konditsioneeridest kõik, mis sel pakkuda on.
Olenemata sellest, et pool unes ja pimedas end bussist varahommikul välja vedasime ei mõistnud ma alguses olukorda. Probleem oli, polnud küll suur, aga märkimisväärne. Nimelt jõudis buss linna, kolm tundi varem kui oleks pidanud. Istusime siis kõnnitee servale, toetades oma unest rasked kehad vastu kaubamaja seina ja jäime kella seierite liikumist ootama. Me istusime seal (ma luban teile, et mitte liialdamata) täpselt 6 tundi ja 43 minutit, peale mida enda kere kiirelt ülesoolatud toitudega kostitada saime....
vahepeal kohtusime ühe suure noormehega kellel karvkasvuga probleeme ei olnud ja sõitsime hästi kiiresti ja nägime imelisi ja mitte nii imelisi asju ja rääkisime põnevaid ja mitte nii põnevaid jutte- kõik need asjad tundusid sel hetkel mulle nii olulised teile seletada aga nüüd hakkab mu hinge kriipima jälle mu enese mälestuste pagas, mida ei taha siin kõigile nuusutamiseks ja katsumiseks lahti pakkida. Ja ainult mina praegu tean, et see polnud midagi selle kõrval, mis minus pärast seda autosõitu valdama hakkas.

Koht:Los llanos-Võrkkiiged-Hobused-Päike-Selle loojang-Domino
(ja nii saigi esimene päev läbi)

Sama koht, sama päike ning kui kuke kiremise peale enda silmad avad, ning ei pea muretsema oma olematu soengu pärast ja kui end kiigest üles ajades ei mõtle sekundikski jalanõude leidmisele, vaid astud kindla sammuga värskele murule, mis küll hommikukastmest enam niisutav pole kuid idee on sama. Peale mida saad end puidust paadis lasta päiksel praadida samal ajal kui krokodillid sinust paari meetri kaugusel üksteist hommiku puhul tervitavad ja väiksed vaalad ringis ujudes päikest ning teineteist tervitavad.
Või kui õhtul tüki toorest liha konksu otsa üritad toppida, et endal kõht tühjaks ei jääks ja end ühe suurema piraajaga kostidada saaks. Kuid nad ei olnudki sellised, nagu alati multikates olen näinud. Sel samal päikseloojangul oma kehale väikseid hoope andes, et end mitte täielikult sääskedele kinkida.
Kui sind ümbritsevad inimesed, kes teavad millal lilled hingavad ja miks krokodilli hambad kasvavad vasakult paremale mitte vastupidi. kui nad teavad, et ühe elusolendi surm tähendab liigikaaslastele kolmekordset vastutust. Kui keegi teab öelda, et isegi kui anakonda koera alla neelab, ei tunne ta täiskõhu tunnet. kui keegi võib sulle käsi südamel öelda, et ta armastab seda elu täpselt sama palju kui enda oma. võibolla isegi rohkem. Ning seda kasvõi alasti olles. Täpselt siis mõistad, et ei ole oluline sinu küünemust või pesemata varbad.
Kui järgmisel hommikul kõik lihased valusad on ja sa ei suuda tuvastada, kas nad tuksatavad üleühe võrkkiiges magamise, ärevuse või mägede vahel turnimise pärast- ei mõtle sa sekundikski end lohakile jätta, vaid võtad end alasti, põllu äärde ehitatud välidushis, ise nähes kõiki inimesi ümber ringi liikumas ja lehmi su poole matsutamas (siis on tunne nagu unenäos, kus end avalikkuse ees alasti oled unustanud). Peale seda tunned end osana loodusest ja oled valmis end igasugusteks uuteks emotsioonideks avama.
Ükshetk avastad end hobuse seljas, muutkui nöörijupiga hoogu juurde nõudmast ja tunned, kuidas juuksed tuulega sassi lähevad ning päike su õlanukki kõrvetades ikkagi halba ei soovi teha.
Just sel hetkel sai minust see tüdruk, kes nendest loomadest nii vaimustusse sattus, et ma iseendalegi meenutasin seda tüdruk, kel algklassides alati juuksed rasvased olid ja tumerohelise kapuutsiga pusa peal vähemalt üks hobuse pilt oli. Ma võin pea anda, et igalühel meist oli vähemalt üks selline klassiõde. See olengi nüüd mina!
Isegi siis kui järgmisel päeval pead oma asukohta vahetama veel ilusama ja imelisema koha vastu siis tunned, kuidas tükike sinust sinna jäi. mitte et ma selle kellelegi oleks jätnud, vaid pigem millelegi, jätsin osa endast täpselt nendele krokodillidele, täpselt nendele hobustele ja täpselt nendele võrkkiikedele ning ammu seeditud piraajadele. Tunned see hetk end siiski rohkem riivatumana.

Tee peal sõidavad vastu täiesti tavalised rekkad, millel on eemaldatud kabiin ja juht, justkui kabriolet traktoris istuks. Aga sa ei pööra nendele mingit tähelepanu, sest igatsed täpselt seda sama tunnet mida eelmised kolm päeva iga tund, minut ja sekund tundsid.

Ükshetk avastad end kohast, mis sulle Avatari filmi meenutab. Sest iga piisa, lehe, taime, elusolendi ja sekundi üle saad jälle õnnelik olla. Täpselt sel hetkel tunned, et oled jälle seal, kuhu viimati oma mõtted jätsid. Siis kui vesi on nii puhas, et sa tunned selle lõhna ja see magus maitseb. Siis kui kivid taas tunduvad päiksevalguses sillerdavat ja sa isegi ei hooli, et need su jalgu ja käsi kriibivad, sest oled end järve voolu võimusesse usaldanud. Siis kui kollased lehed mägede kõrgustest keereldes- justkui tantsides- teisteteise järel imepehmelt järve karastavasse vette langevad ja siis kui sipelgad ühes reas, sadu meetreid mäkke üles, lehti viivad, lähen sealt ka ära ja pean jälle enda mõtted üle kontrollima, et ükski mälestus kaduma ei läheks ja pean taas tundma, et kaotasin endast korraks midagi.
See "midagi" tuleb õnneks tagasi, kuid nüüd, kui just selle lause kirjutamise siis olen lõpetanud tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun, ei mingeid emotsioone, ei mingit tahtmist kellelegi midagi seletada. Tunne, et läheks kohe unenägude maailmas sinna samade lehtede, helide ja lõhnade kohta. Kus tunned end nii haavatavana, samas tunned end nii võimsana, nagu kogu maailm sõltuks sinust.
Andke mulle andeks kui te sittagi ei mõista, see tähendab, et oled minu tunnete ja mõtete keerisesse sattunud, kus mina isegi ei saa midagi kontrollida. Tere tulemast!

Tervitaks siia otsa ka inimesi, keda nüüd alati meenutama kipun, kui end looduse maailmast avastama peaks: Jaan ja Marist ja Ragnar!!
(panen siia paari nädala jooksul piltegi)

Päris mina

2010-01-31T15:48:00.000-08:00

Ma istun juba 7endat tundi pühapäevasest päevast arvuti taga ja olen ennast täielikult moeblogidesse kaotanud. Ning muude ilusate ja inspireerivate lehekülgedega kostitanud. Hämming, kui palju ilusaid inimesi on maailmas ja kui palju on olemas ilusaid riideid mida isegi vaid pildilt nähes kohe endale saada tahan. Asju, mis panevad mind mõtlema: "kuidas ma ilma selleta siiani elada olen saanud?"

Siin blogis olen kirjutanud vaid venetsueela elust, aga tõeline mina oma huvide,hobide ja nõrkustega olen tahaplaanile jäänud. Siis nüüd luban, täpselt praegu ja siin, et hakkan sisse sulatama siia ka natukene siinset tänavamoodi ja kirjutama asjadest mis mind võibolla kunagi inspireerivad. Ma ei taha end kaotada! Olgugi, et täna, kahte kätt kokku plaksutades ja uskumatude külmavärinate küüsis vaeveldes- unistan vaid sellest, et ma saaksin siin maailma kõik mida kunagi ihaldanud olen! Ma ei vaja ferraarit või kolmekordset rannamaja- ma tahan vaid, et minusse jääks minu väärikus ja usk iseendasse, et ma ei annaks kunagi alla!
Eso es mi vida!

Seadusesilmad

2010-01-27T09:53:00.000-08:00

Peale seda kui iga nädal vähemalt viide erinevasse postkontorisse olen helistanud ja uurinud paki kohta, mis mu ema juba novembri kuus teele pani leidsin selle kontori üles, kus mu kast asetsema peaks. Probleem on selles, et see asub täpselt teisel pool Caracast ja praeguste meelerahutustega on liiklus sinna peavõimatu.
Teisipäev- mul täna tunde ei ole, sest ülikoolide sisseastumiskatsed toimuvad kusagil.
Võtsin siis kratist kinni ühelt noormehelt, kes pika nurumise peale oli valmis mind sõidutama, sest ta pidi ise enda ülikooli raamatud viima ja mingit hinnet kontrollima. Alustasime eriti varakult, sest ta peab isa auto töökotta jätma täna. Peale tundi ja poolt ummikus seistes oleme lõpuks postimaja ees. Mille ees seisavad relvadega sõdurpoisid. mõista siis mis nad nii hoolega mu ema saadetud pakki valvavad? Nad ei tahtnud mu sõpra sisse lasta, kuna tol olid poolpikad püksi ja kurjustasid, et kõikkides riigile kuuluvates majades on vaja meestel kanda pikki pükse. mingi chaveze nali vast jälle. Ma pööritasin oma siniseid silmi ja küsisin naeratades, inglise keeles, et milles probleem on. See probleem sai lahendatud! Ma olen taas sammuke lähemal enda pakile. Pidime läbima veel mõned turva kontrollid ja naeratades webcamera ees poseerima. Meile pandi mingid koodid kleepsuga rinda ja saadeti kuhugile teisele poole maja, läbi kahtlaste laohoonete käikude...
Ma ei saanud pakki kätte, kuna mul pole kaarti, mis tõestaks, et ma maksan venezuelas makse. aga mul ei saagi ju seda kaarti olla, sest ma ei maksa neid. Mu sõber käib ka alles koolis, see tähendab, et tal ei ole ka seda kaarti ja suundusime sellest majast ära, et teha siis mõlemale see kaart. Keerasime kiirteelt veidikene valest kohast ära ja vist oleme eksinud. Politsei seisab tänaval, teostab oma igapäevast pistelist turvakontrolli. Meie aga noored, mina blond- ta isa uhke läikiva autoga suunatakse tänava servale kontrolli läbima. katsuti siis läbi meid, otsiti läbi meie kotid ja auto kõik istmevahed- lõpetades prillidoosi uurimisega. Nad näisid pettunud olevat, et meil marihuaanat või kokaiini tagataskus ei olnud. Küll aga hakkasid nad vaikselt nokkima iga asja kallal, nimelt minu passi koopiat ei mõistnud nad inglise keeles lugeda. Ja ID kaart oli nende jaoks tähtsusetu (kuigi alati varem on selle näitamisest piisanud) Sõbral aga puudus isa auto jaoks mingi paber, mis varem alati istmetaskus oli olnud aga isa selle enne töökotta viimist eemaldanud oli. Nüüd siis hakkasid politsei onudel silmad särama. küsisid küsimusi selle kohta, et kus ma elan ja miks ma siin olen, küsisid millega mu sõbra isa tegeleb ja kus ta õpib. miks mina koos temaga olen ja kuhu me lähme. Lõppkokkuvõtteks kutsus üks politseinik mu sõbra veits eemale. mina siis pidin teisega vestlust jääma arendama.
"Kas sulle politseinikud meeldivad?"
"Kas sa randa tahad minuga minna?"
"Meiega on turvalisem"
"näib, nagu sulle meeldiks pidutseda"
"Miks sa siin riigis oled?" Jne.....
Mu sõber imbus koos selle teise, ilmselgelt pilves politseinikuga tagasi meie juurde mille peale me kõik neljakesi mu sõbra autosse istusime, pangaautomaadi juurde sõitsime, seal 100 bolivardi (200 krooni) võtsime, selle neile ulatasime, paar nalja viskasime ja numbreid vahetasime (Et kui äkki läheb abi vaja) ja nad nende kontrollpunkti tagasi viisime, sõbralikult kätt surusime, seda lausa mitu korda ja naeratades lahku läksime.
Nüüd läheb päris kiireks, peab kiirelt sinna kohta jõudma kus mulle selle kaardi tegememisega ühele poole saab. Aga arva ära! see koht oli hullem kui nõukaaja piima järjekord, inimesed istusid seal arvatavasti juba 5endat tundi järjest. Ja enne meid oli ilmselgelt vähemalt 200 inimest. Piima järjekord oleks vast isegi parem variant olnud, oleks kiiremini liikunud. Dokumendi vormistamine aga mitte.
Vist loobusime, sest kell hakkas vaikselt nii kaugele jõudma, et pidime ta isa auto ära viima. Veel kiirelt ta ülikoolist läbi, kiirelt teadete tahvli juurde ja autosse tagasi. Selle käigu kohta ütlen aga nii palju, et ei olnud veel üleval ta uut hinnet ja raamatud oli ta ka koju jätnud.

Vist oli üks mõttetuimaid seiklusi minu elus! Plaane oli palju aga midagi ei õnnestunud!
Mul on nüüd ainult üks veider politseinik telefoni liinil, kes vahet pidamata sõnumeid saadab.
Homme lähen uuele katsele!

Koolipäev.

2010-01-20T16:22:00.000-08:00

Mõtlesin, et kuna ma väga kooli jutte siia ei pane sest see on üks igav koht, kus midagi tavaliselt ei juhtu, siis tõestamaks, et ma ikka seal käin ja täna toimus midagi mis iga päev ei juhtu siis panen siia kirja.
Kas te teate mis on kõige lollim tegu mida keset päeva teha saab?
Täpselt 4janda tunni ajal viis üks õpetaja meid võimlemisruumi, mis kergelt hullumaja tuba meenutab, sest kõik seinad ja põrand pehmete mattidega kaetud oli. Meid pandi kõiki teineteise kõrvale pikali. mängima pandi aeglane kuid ilus klassikaline muusika ja õpetaja hakkas vaiksel häälel jutustama, kuidas lained meie jalgu paitavad ja päike vaikselt selga kuumutab ja sa parimate inimestega just praegu ranna liival pikutad. See kogu protsess pidi stressi leevendama mis meil kõigil nii kohutavalt just praegustel kuudel peal on. (?) Peale 38 minutit ette kujutades kuidas rannal lebotada. teate mis ta kogu asjaga saavutas?
Ta sai 32 magavat õpilast, kelle ülejäänud koolipäev rikutud oli, sest kõik vaid magamisele mõtlesid. Nad ei rääkinud ega laulnud isegi tundides- eriti!

Coche, Cubagua, Margarita

2010-01-11T16:03:00.000-08:00

Cubagua

Coche

Margarita

Nueva Esparta

2010-01-11T14:01:00.000-08:00

Õues on natukene üle 30 kraadi sooja ja ma võin iga hetk varbad kariibi merre pista, ma võin endale värsket kookose piima lubada ja ma võin iga hetk basseini ääres liblikatega reggeat tantsija ning keegi ei keela mul õhtul ranna klubisse jalga keerutama minna.
Mul pole õrna aimugi mis päeva täna on ja mul pole õrna aimugi kui kaua ma siin saarel olnud olen. Sest enda pead nende mõtetega ei vaeva.
Eile- ärkasin hommikul selle peale, et keegi mu aknale koputas. Kuskil 7e ja 8eksa vahel. Korraks mõtlesin, et äkki ei ole mõtet enda kaardinat eest liigutada ja piiluda kes seal on. Et äkki mõni ninja taas. Aga ei! Seal oli meie sõber doktori poiss. Alati rõõmus, minust paari cm jagu lühem pruun poiss. Ta muudab mind alati rõõmsaks, kuid see hommik oli erinev, vähemalt esialgu. Kell oli siiski varajane. Avasin talle ukse, peale mida ta kõrvuni naeratusega sisse hüppas ning mind ja venda kiirelt riidesse sundis ajama. KAYAKING!!! karjus vend ning jooksis korteris edasi-tagasi kord pükse, kord plätusid taga otsides. Mina aga seisan kivistunult ja pool unes uksel ning arutan mõttes lahti kõik oma sõnaraamatud ja üritan mõista mis see "kayaking" üldse on. Mõne hetke pärast, kui olen venda nii elevil näinud ei üritagi enam mõista, lihtsalt panen ennast sekundiga riide ja asume teele. Nüüd olen ka mina juba nii ärevil, et ei jõua ära oodata millal kohal juba oleme. Ma enda kiusteks ei uuri ka, et kuhu siis lähme või mida tegema. Et mulgi ärevus laes püsiks.
KOHAL!
Kayaking on siis kanuu taoline aerudega plastik-korgist paadike, mis kahele või ühele inimesele mõeldud. Kurja, ma olen tüdruk! mõtlen siis ise ja ronin paati koos ühe mu venna sõbraga, kes neist kõige tugevaim tundus. 28 aastane, pikka kasvu, tüüpiline venezuela rosinasilm. Kes tegeleb enda õe kasvatamisega ja köögi disainiga. Nüüd aga taipan, et olen teile liiga palju informatsiooni jaganud ja ei saagi salatsedes räpaseid vihjeid loopida.

Peale 12 km rasket aerutamist ja päiksepiste äärel sai meie trip läbi. Olles kõik uute lindude nägemisest, taimedega tutvumisest ja eredast päiksest väsinud- sõitsime umbes 2 minuti kaugusele randa sidruniküpsetatud austreid sööma. Rand- mis liiva asemel teokarpidega kaetud. Otse kasvõi autoaknast söödes, tundsin kuidas kõik lihased mis nabast üleval pool valust tuksatavad.

¤Nüüd, kui tean täpselt, mis kell on ja mis päev täna on. Julgen arvata, et tean!
Minu arvestuste järgi, peaks nüüd paari minuti pärast teil seal uus aasta saabuma. Mina aga istun keset basseini olevat baaris bikiini pükste ja maika väel. Tunnen teile kaasa, teile, kes veel viimastel minutitel oma salle ja kindaid otsima peavad, et õue ilutulestikku nautima minna. Head uut aastat teile- minu inimesed!
Minu uus aasta aga saabus rannal, paljajalu merepiiril edasi-tagasi jalutades. ümber väikse lõkke mirenguet tantsides ja traditsioonide kohaselt viinamarju söödes. Siin nimelt usutakse, et 12 sekundit enne südaööd iga sekund üks viinamari süüa ja samal ajal soove soovides, täituvad kõik need! Ühel tädil oli kohver kaasas, teisel aga kotitäis ube, need pidid ka midagi tähendama.

Kas te ei arva, et on tore uskuda igasuguseid müüte? Kui just mitte müüte, siis lugusid, mida vanaemadelt lastelastele ja lihtsalt lastele edasi pärandatakse. Margarita saar aga tundub neid pungil olevat. Nagu ka veidraid traditsioone. Nimelt ajaloo huvilised vast kõik teavad, et nueva esparta saarestik, kuhu praegu kuulub Margarita, Coche ja Cubagua oli kunagi indiaanlaste käsutuses. Nende saarestike läheduses aga leidub hulganisti pärleid. Ma räägin päris pärlitest mida siiani merepõhjast võimalik leida on. Aastasadu tagasi, mil indiaanlastest pärliotsijad said ja pärlid uskumatu kiirusega otsa hakkasid lõppema sukeldusid need aga aina sügavamale ja kaugemale, nii kõik järkjärgult uppudes. Seega õppetund! Ära sukeldu nii sügavale, et enam hinge kinni hoida ei suuda! Näiteks ühe veidra traditsiooni ka tuues. Matused- meid kõiki puudutav tõsiasi. Siin aga korraldatakse kodu tänaval karnevali taoline üritus. kus kõik sugulased, tuttavad ja lähedased kodu tänaval kolm sammu kirstu ees ja kolm sammu kirstu taga tantsides, edasi-tagasi tänaval liikudes rummi kulistavad. Seda siis muidugi ainult väiksemates külades venezuelas.
Üks tore asi on veel mille ma olen selgeks õppinud. Teate kuidas eristada klubis venezuela inimest teistest? Ta segab alati oma jooki näpuga! isegi kui tal on kõrs. Ja teate miks? sest aastasadu tagasi kui venezuela üleöö rikkaks riigiks sai, hakkasid kõik inimesed, olenemata rikkuse astmest ja haridusest rummi asemel viskit jooma. Ja kuna siin riigis koguaeg nii palav on, pannakse alati kõige pealt klaas pungil jääd täis ja siis jook. Vedelikku aga klaasi põhjast mitte kätte saades peab näpuga jääd liigutama, siis sulab see kiiremini. See on asi, mida iga venezuela isa enda pojale pärandada tahab!

Veetnud nüüd kolm nädalat kõikidel Nueva Esparta saartel olen mõistnud. Teate, mul on olnud siin palju hetki, millest kirjutada ei taha. Sest ma tahaks, et need hetked jääksid vaid mulle, ma võin panna pilte ja te saaks ehk natukene aimu, aga, ma ei tee isegi seda. Ainuüksi sellepärast, et see on minu aasta. Et mul oleks minu, mitte meie hetked. Et need oleks meie, kuid mitte sinu ja minu, vaid minu ja teiste. Teiste- kes on olnud nendel hetkedel minuga. Et mul oleks oma enda mälestused, et ma teaks midagi mida teie ei tea ja et mul mul oleks ajusopis väike fotoalbum, kust alati mäluga salvestatud pilte vaadata saan!

Eile

2009-12-23T21:37:00.000-08:00

Brain Ninjas

2009-12-14T18:02:00.000-08:00

Esmaspäev- esimene jõulupuhkuse päev. Kuna Caracases jälle vihma tibutab, siis otsustame randa sõita. Veider, kuidas siin ilmad, isegi kliima muutub. täpselt tead, et kui sõidad praegu sellesse või tollesse randa, siis seal pole pilve piiskagi, ja keegi sind ei sega. Nii täpselt oligi. Tunnike- ja päike oligi vaid meie päralt. vahet pole mis ümberringi toimub. Olime seal seitsmekesi. laotasime oma rätid laiali, võtsime kätte kitarri ja jorisesime paar ilusamat lugu päiksepaiste ja tuunakalakonservi kõrvale....
(**************************************)
rand, nimega- chirere.. mõeldud rohkem nagu surfi jaoks ja seal vette minemine ilma lauata pole väga soovitatav. See ongi põhjus, miks 4 inimest meie juurest nüüd lahkusid, sest nad teavad, et kuskil 25 minuti jalutuskäigu kaugusel on järveke. Meie aga jäime päiksepaistet nautima ja kitarri pinistama.
Meist mitte just väga kaugele tuleb kamp noori. vähemalt 5 poissi ja 4 tüdrukut julgen pakkuda. Neil on kaasas musta värvi, särava karvaga, ilusti toidetud ja igati õnnelik koer, kel tegemist hulganisti- pulga ära toomise, vees suplemise ja tüdrukutega mängimisega on... ei möödunud kaua, kui rannale ilmus ilmselgelt kodutu koer. täis kirpe ja osaliselt karvkatet puudu. istus siis rannaäärele, täpselt sellele piirile, kus lainepiir liivaga lõppes. närides enda käppa, sügades kõrvatagust ja samal ajal liival püherdades.... Jälgis noorte mängivat ja säravat koera. ise ligemale mitte minnes. Ilmselgelt kartes.
Kas te nüüd ei arva et seletan juskui mingit lastefilmi tsenaariumit? nii arvasime ka meie. seal oli veel palju palju, millest võiks praegu kirjutada ja millest ühe väga hea filmi kokku panna saaks. KUID, asudes asja kallale, millest tegelikult teile rääkida tahan...
Oleme tagasi punktis, kus mu sõbrad lahkusid ja jäin paari tuttavaga rannaliivale. möödus vaevu 15 minutit ja meie tunded olid haripunktis, naljatasime ja laulsime. Tundus kõik õige. Kuid tegelikult?!
Istudes ainukesena seljaga mere poole, näoga metsa poole, mis randa ümbritses. taipan silmanurgast, kuidas kolm meest puudevarjust välja ronivad. näod kaetud rätikutega. Ilmselgelt rõõmujoovastuses osutasin nende suunas ja arvasin, et ninjad tulevad. Nalja oligi täpselt senikaua, kuni avastasin, et meestel käed pikalt ette sirutatuna relva kannavad.
"vaata mere poole ja kõik saab korda" karjus rohelises särgis mees ja jooksid täiel kiirusel minu poole, mille peale mina kiirelt ennast ümber keerasin. ja ainuke soov oli, et ta mulle kuuli selga ei laseks. Isenesest oleks olnud see üks ilus päev. Kõrvalseltskonna lapsed hakkasid kiljuma.Ilmselgelt üks lollimaid tegusid, mille peale keegi neist sel hetkel tulla oleks saanud. Noormehed vees hakkasid kõik välja jooksma. igaüks ise suunas. Üks neist ujus valele poole. Sel ajal, kui kuulen vaikset kohmitsemist minu käekotis ja hakkan mõttes ükshaaval kõiki asju enda kotist välja võtma mis sinna hommikul pandud sai, avastasin, et kui nad nüüd kogu mu kotiga lähevad on perse majas.
Me kõik istusime, keegi midagi ei öelnud. tunnen, kuidas mu käed, mis põlvedele asetatud lakkamatult värisevad ja kogen tugevaimat adrenaliini voolu mida siiani pole suutnud kogeda.
See noormees, kes hirmununa valele poole ujus. Olen teda jälginud nüüdseks umbes 5 minutit ja temast on saanud täpp merepiiril.

Kuidas selle filmiga nüüd siis oleks? mõtlen endamisi tulevase filmi rahanumbreid kokku arvutades.
"nad vist on läinud"- sosistas üks mu tuttavatest ja ma tajun, kuidas ta esimesena ümber pöörab.
Veel kaugelt kostub "Kui te politsei kutsute ma leian teid üles" ja nad kadusid.
Mis see viimane lause nüüd siis tähendama pidi?- mõtlen, ja mu pähe ilmub umbes sada erinevat küsimust.
Kui kaua nad seal puude taga passisid, et täpselt sel hetkel teadsid tulla kui mu sõbrad olid ära?
Mida nad mu telefoniga peale hakkavad, seda saab ainult Eesti ja Vene keelde panna, huvitav kumba nad neist oskavad?
Miks see neiu siiani kiljub?
Ninjad tundusid rohkem hirmul olevat kui meie.

Ja miks see tüdruk IKKA kiljub?
Pööran end tema suunas, ta seisab eemal, kaugemal ütleks lausa. Ja ta palub mul end aidata. Kuni mõistan, et see noormees on siiani kuhugile merekaugustesse jäänud. Sel on rohkem jõudu kui inimkonnale kokku antud on.
Ja paari tunni möödudes, pole noormehest siiani jälge, isegi see paat mis teda otsima läks pole teda leidnud.
Milleks pidi see 17 aastane noormees enda elu andma selle eest, et keegi paari katkise kaamera ja mõneteistkümne telefoniga kuhugile metsa sügavustesse kaduda saaks. Ja ma tunnen ennast hoolimatult süüdi, et midagi teha ei saanud. Me kõik vast tunneme. Milles on see kiljuv neiu süüdi, et ta oma venna esimesel jõuluvaheaja päeval kaotama pidi ja nüüd mäletama peab, kuidas relva eest joosta on?
Kuidas kurat ma nüüd enda sõpradele, kes tunni pärast tagasi jõuavad, seletan mis siin toimus?

Andke mulle andeks see melanhoolne ümberjutustus!
Häid jõule!

*

2009-12-11T13:35:00.000-08:00

Kui eelmine kord üritasin male mängu õppida siis see kord läksin kergema vastupanu teed(vähemalt nii ma arvasin) ja hakkasin dominot mängima. istusime siis neljakesi ümber laua. mina paaris mingisuguse noormehega, kes saabus mootorrattaga. Venezuelas aga liigitatakse inimesi- autodega inimesed ja mootorratastega inimesed. viimased on siis need, kes maanteedel su auto aknaid sisse löövad ja sind tühjaks varastavad, võtavad su tossudki kaasa. Nad on need, kes tunnelites ummikuid korraldavad, et sõbrad autovelgi varastada saaks. Nad on need, kes tavaliselt roosa pluusi või valge maika ja päikseprillidega sinust ummikutes mööda kihutavad, jättes auto ja tema ratta vahele õhkõrna paar centimeetrit. Ehk- nad on täppis teadurid. Mina aga olen neid alati kaitsnud, mõelnud lihtsalt, et need inimesed on targemad, teavad, et mootorratastega ei pea ummikutes seisma. Mina neid alati ei üldistaks.
Laua ümber tagasi.
peale 4jandat mängu hakkan taipama, et selles on ka mingi konks. Minu paarimees justkui tungiks minu pähe, teades täpselt- mis klotsid mul alles on. Mitme täpiga. Mina aga satun sellest eriti eufooriasse ja üritan aru saada kuidas ta seda teeb. Ma hakkan välja mõtlema strateegiaid ja panema rohkem tähele mis kellelgi mängulaual välja pandud on.Vaikselt hakkan juba taipama.
Tundes tõelist adrenaliini ja põnevust, ei taha, et see mäng kunagi lõppeks.
Eriti mõttesse vajunud.
Ükshetk löövad kõik oma domino klotsid lauale ja jäävad mõttesse, mina aga oma mõtete keskelt, oma ideede varjust, poole aruga arvasin siis, et mäng on läbi ja lõin enda klotsidki lauale. Enne kui jõudsin taibata, et minu klotsid on ainukesed, mis täpid üles poole pööratuna laual vedelevad, kuulsin suurt kisa. Ma lausa ehmusin tead. Nad sattusid pöördesse, nad olid vihast lõhkemas. Neiu minu kõrval oli valmis mulle jalaga otsaette lööma. Ma kahvatusin. Ja nad rahunesid.
Nad üritasid mulle selgeks teha siis, et kui me ei oleks caracases, vaid kusagil väiksemas linnas. Kusagil, kus mehed maikades päevade kaupa lauaümber tänavatel mängivad. umbes kümmekond aastat juba teavad, kuidas ja mis töötab. Kus, nad panevad mängu kõik oma maise vara, kasvõi oma ema. Kutsuksid nad nüüd arvatavasti ühe mehe, kes mu väikse näpu maha raijub või mu paarimees oleks tagataskust relva lihtsalt rabades, näost punasena-kuuli mulle silmade vahele kütnud.
See on riik, kus domino omab endas erilist võimu. Kus viha pursetest lummatuna võid leida ka iseennast. Kus väiksest ja siirast meditsiini neiust tõeline koletis kooruda võib.

**********

28.november 2009

2009-11-29T09:36:00.000-08:00

Värvilised muffinid ja veini-tarretis

Paus

2009-11-23T11:25:00.000-08:00

Lasen üle, tärniga postitust ei tule. Ja mõtlesin, et kirjutaks ühe ilusa loo enda tuttava rannamajas toimuvast, aga seda ka ei tule, sest ma ei viitsinud seal midagi üles kirjutada ja nüüd järele meenutamine tundub mõttetu. sest see oleks "Ja siis tuli see tüdruk sinna ja siis ma sõin seda ja siis ma mõtlesin seda ja siis ma läksin ujuma..."- sissekanne ja see ei ole põnev.Panen siis lihtsalt pilte mis vahepeal toimunud on.

(nädalavahetus rannamajas)

(lemmiktoit)

(Majad, millest olen eelnevalt kirjutanud)

(tuttaval seinal)

(Vend,Trish,Mina.. Lemmikkohas )

13 ja reede

2009-11-17T11:41:00.000-08:00

Peale maailma kõige halvema filmi (2012) vaatamist suundusime Trishi ja vennaga mu lemmik kohta.
Seal oli D n`B pidu.
Kõik oli ideaalne, nad olid valmis minuga tundide kaupa tantsima, seal oli piisavalt ruumi ja õhku. Seal oli kõik täpselt nii ideaalne, kui alati Eestis unistanud olen. Kuid peale teist tundi tantsu avastasin, et isegi kui kõik on niii hästi, et millegi üle kurtma ei peaks, siis tundsin puudust Gerdast! Iga tansuliigutus mida tegin, iga sõna mida laulsin, iga pilk millega teisi vaatasin igatses Gerda järele. Tema ongi vist minu D n`B pidude lahutamatu printsess.

(Ma tuletasin sind ka pühapäeval meelde ;) järgmine sissekanne, on märgitud tärniga.)

?

2009-11-16T12:55:00.000-08:00

Mul on mõned sissekanded veel paberil juba valmis, aga ei tea kas on mõtet neid siia trükkida. sest tunne, et pean blogi vaid Gerdile!
Jäta endast teade!

Mis see nüüd on?

2009-11-12T18:35:00.000-08:00

Täna- 12 november 2009- esimese kahe tunni arvelt toimus koolis missa. Surnud kehalise kasvatuse õpetaja auks. Ma siiani ei tea, kas olen seda õpetajat kunagi näinud või ei. Kogu kool kogunes kokku, kõik langetasid pea ja pomisesid meie isa palvet. Püha isa segas laval oleva laua taga midagi kokku. Tundus mulle, nagu keemia tund. Ühest peekrist teise ja kolmandast klaasist taas esimesse. Kõik lõid risti ette ja istusid, mina koos nendega. tundub, et ta oli hea inimene, sest paljud tahavad tema auks sõna öelda, ja mida tõsisem inimene näib, seda tõenäolisem, et ta poetab laval ka mõne pisara.Mõni aga nuttis hüsteeriliselt ja palus pühaisal kõne lõpetada, ise lavalt lahkudes.
Too aga tõstis nüüd peekri enda pea kohale, ise samal ajal midagi lausudes.Mina kaugelt aga, ilma prillideta itsitan naerda omaette, kuna pühaisa tundub täpselt nagu tsirkuse koer, kes enda ninal küpsist hoida proovib. Ma luban, et järgmise kord kui keegi sureb, kannan prille.
Nüüd aga tõusevad enamused ja seisavad haneritta, et armulaua küpsist saada. Mina ja mõned veel jäävad istuma- kel allergia maisi vastu, kel lihtsalt ei maitse. Veider on vaadata kooli tugevamaid ja populaarsemaid poisse ja tüdurkuid nii haavatavatena laval risti ette löömas. nad näivad nii abitud.
Mu klassiõel suri eelmine nädal vanaema ära, see on talle vast raske löök. Lahistab (kas selline sõna on üldse olemas?) nutta üksi taganurgas. Armulaua küpsise järjekord saab otsa ja pühaisa keerab rahvale selja, ning ma arvan, et olen ainus kes teda just praegu jälgib. Ta pistab 4 küpsist endale järgemööda suhu ja võtab peekrist sõõmu veini peale. (ehk on tal nälg?) Ta tõuseb taas lavale ja võtab viimase lonksu peekrist ning kuivatab selle rätiga. Soovib, et me kõik jagaks rahu. Nüüd siis kõik kallistavad ja musitavad endast paremal ja vasakul, ees ja taga olevaid inimesi.
mulgi on imelik tunne, nagu oleks saanud minust nii kergelt haavatav ja nii õrn inimene.
Kuid see läks kiirelt üle.

Vogue

2009-11-10T10:10:00.000-08:00

Täna ilmus poelettidele uus Ladina-Ameerika VOGUE, mille kaant kaunistab Eesti tüdruk Tiiu Kuik.

küünlavalgus

2009-11-09T14:54:00.000-08:00

Nüüd kui tänavatest on saanud ojad ja kiirteedest järved on minu majas esimest korda elektri puudus. Tunnen kaasa inimestele, kes tänavate alguses elavad- sest kõik tänavad siin vaid mäkke üles lähevad. Ja vesi gravitatsiooni tõttu kõik nendedi vuhiseb.
Mööda ojasid ujuvad autod. ja tundub, nagu ükski hing hetkel väljas ei oleks. Isegi linnud, kes muidu nii siiralt hoovis igapäevaselt siristavad, on peidus. Nüüd kui õues on pimedam kui ei kunagi varem ja ma olen tulnud just dushi alt, lõhnades shampooni ja kehakreemide järele. Dushi alt, kus olin küünlavalgel.Just nüüd avastan, et interneti sidega telefonid on toredad. Kõik

Tark poiss

2009-11-08T13:44:00.000-08:00

Jäi mainimata, et meiega oli yks noormees rannas, kes kuuldes, et ma Eestist pärit olen korraks mõttesse vajus ja siis naeratades tagasi minu poole pöördus, teatedes, et aastast 2006 on meie riigi president Toomas Henrdik Ilves.
See olevat olnud kysimus tema ylikooli sisseastumis katsetel. Paar aastat tagasi. Ta õpib rahvusvahelist suhte korraldust.

Laupäev

2009-11-08T12:15:00.000-08:00

Laupäeva hommikul helistas mulle sõber, kes rõõmsalt teatas, et mul on aega 20 minutit ennast valmis panna ja siis lähme randa. kell oli 9 hommikul, ja arva, kas mulle oleks meeldinud magada selle päeva hommikul, peale klubitamist, või ei. Kuid randa minek ajas mind sekundiga pessu ja jalgu raseerima.
kõne!
Nad on kohal.
Mina aga samal ajal alasti vannitoas dushi alt välja ronides palusin endale 10 minutit lisaaega. Küll siis läks alles jooksmiseks... Nagu ikka, ei leidnud ma enda riideid yles, ja rannarätik oli ka kadunud. Avastasin et päiksekreem on ka otsas ja jalanõud leidsin köögi laua alt lõpuks.
Võtsime peale vahetusõpilase, minu tuttava, ta on pärit new zelandilt. Vaatasin gloobuselt, see on peaaegu täpselt teisel pool maakera diagonaalselt Eestiga. Tore tüdruk on. Nimi on Trish.
Sõitsime umbes tunnikene mööda mere äärt ja läbi kahtlase linna, kus ainult väiksed värvilised majad,mis tavaliselt ilma veeta või elektrita on. Neid kutsutakse barrioteks. ja alati sellisesse kylasse sisenedes, lukustab autojuht uksed. Inimesed istuvad tänavatel, joovad rummi ja mängivad dominot, sest majades sees on liiga palav. Neil pole seal mingit konditsioneeri, ainult akna augud.
Omadega rannas, otsisime üles sõbrad ja tuttavad ning esimese asjana, läksime ujuma. või oleks õigem öelda lainetega kaklema? sest peale paari sammu, rannaliivalt mere suunas astudes uhusid lained meid pikali ja siis nägime välja nagu lootusetud valged kassid lainetes edasi-tagasi ulpimas. Püksid olid ka liiva täis lõpuks. Aitab! avame õlled! Paari tunni pärast ilm pöördus ja hakkas tibutama, mis meid ei seganud. vaid avati autode pagasi uksed mille taga suured muusika väljundid üha kõvemini mängima hakkasid. Inimesed tantsisid ja lõbutsesid tunnikese vihmas, mille järel taas kuum päike pilve tagant meie kehasid kuumutama hakkas. Pidu jätkus, ja me Trishiga läksime järgmisele katsele laineid püüdma. Natukene olime nüüd juba kogenenumad ja hoidsime enda pükse kinni. Et vähemalt need enam jalast ei tuleks.
Kell näitas 5 ja me hakkasime tagasi tulema.
Tagasi Caracase vihmases ja uduses ilmas külastasime hot-dogi putkat, kus väike hot-dog tähendab kahe inimese täis kõhtu. Vähemalt tüdrukute oma küll. Inimesed väga õelalt vaatamas meie lühikesi pükse ja paljaid jalgu autoaknast välja rippumas. Aga meie tulime ju rannast!
Koju tuttu, mille järel kõik taas kohtusime ja enda unenägudest ja päeva emotsioonidest pajatasime.

2009-11-08T11:49:00.000-08:00

Ta on nii armsalt siiras, samas nii valusalt haavav.
Ta on nii kohmakas, samas nii vabalt liikuv.
Ta on nii puberteetlikult uudishimulik, samas ta teab kõike.
Ta on nii agresiivne, samas nii melanhoolselt igav.
Ta on nii stiilne, samas vahel nii silma riivav.
Ta on nii lapsikult tujukas, samas nii proffesionaalselt teadlik.
Ta on nii nooruslik, samas nii kulunud.
Ta on nii rõõmustavalt lõbus, samas nii kurvalt tõsine.
Ta on nii siiralt emotsionaalne, samas nii mõttetult tujutu.

This is it!!
Michael Jackson

Nagu näha, siis käisin eile kinos.Konditsioneer oli katki ja tunne oli, nagu oleks särgiga Eestimaa külmas sügises istunud. Isegi tuul puhus. Vähemalt jook püsis külmana ütles üks neiu, kes minuga oli... Peale seda, kui kõik lihased mitte liigutamisest valusad olid. Isegi tatt oli ninas härmas.

ä ö ü õ (siit mul neid hea võtta)

2009-10-22T20:31:00.000-07:00

Mul jääb homme kool ära, sest kolmel õpilasel koolis avastati seagripp.
kui nüüd küsin, et kas mäletate viimast hetke mis meil kahekesi oli?Kas peaksite vaikima? kas kahetseksid midagi mis meie vahel kunagi oli või olemata jäi? Lihtsalt kontrollimaks, et kas olen piisavalt hea inimene, et väärin mäletamist.
Ma olen tagasi teiega- minu sõbrad, tervemalt ja õnnelikumalt kui ei kunagi varem- kunagi!

EcoPosada Rio Tepuy

2009-10-19T13:13:00.000-07:00

möödas on üks päev YFU orjentatsiooni algusest.
Ma olen õnnelik, et ma armastan inimesi. Inimesed on toredad, ma üritan ka olla. Siin on koos minuga 14 vahetusõpilast ja 4 yfu liiget. igalt poolt ümber maailma.
Eile õhtul tegime väikses ümmarguses basseinis keeristormi, ma ei olnud seda mitte kunagi varem teinud. ja ma polnud ainus, ainult kohalikud teadsid. Nimelt- mina ja 9 tüdrukut jooksid kiirelt ringiratast ja kui üks nendest "nüüüd!" karjus siis kõik lasid jalad põhjast lahti ja tunne oli nagu pesumasinas. lihtsalt liuglesid veega kaasa.
Nüüd istun rannal, kuhu saab vaid paadiga ja siin pole kedagi peale omade inimeste.Erk sinine mererand täis imelisi väikseid teokarbikesi ja kivikesi. Ringi lendavad neoon kollased liblikad ja lained teevad muusikat vastu kivisi ja kaljusid.
Uskumatu, et ma olen olnud siin vaid 6 nädalat ja mul on raske eesti keeles mõelda.
Käisime järve ääres, kuhu oli umbes 10 minuti jalutamise tee läbi pambuspuude metsa. Sellega oli seotud kunagi kuumavee allikaga. Nüüdseks on seal alles vaid paar lompi 50 kraadise kuuma veega kus pikutada sai.See oli kunagi ainuke terves venezuelas kus külm allikavesi kuuma, mineraalse, laava veega kohtub. See järv on hävinenud tänu autodele mis seal edasi-tagasi sõidavad.

Alles on vaid üks osa, põhjatu põhjaga ja väikese kosega. Seal võib kõikjalt, kõikmoodi alla hüpata.
Lõunaks sõime risotot merekarpide, krevettide, krabide, kana ja muude mere molluskitega.
Nüüdseks on kell juba 12 ja ma istun künka otsas kirjutades sissekannet. Üks noormees soomest läheneb mulle seljatagant, mind ehmatades ja olles siiralt õnnelik, et avastas enda vanas tulemasinas nupu, millele vajutades kollane ufo nägu valgusena seinale peegeldub.
Hüvastijätu pidu kestab, kõik tantsivad.
Selle lõppedes otsustasin jalad veel basseini panna... Nii me seal siis pikutasime, jalad basseini vees, lauldes vanu rock balaade ja tähti vaadates.
Kell sai 5!

http://www.riotepuy.com/galeria.php

minu 11 oktoober

2009-10-15T16:30:00.000-07:00

ei läinudki kaua kui teile jälle kirjutada saan.
kerime nüüd nädalakese tagasi ja alustame laupäevast. kella 8 eksa ajal saabus mu suur vend argentiinast. Ma olin õnnelik täpselt seni, kuni sain teada, et ta on venezuelas vaid nädala ja naaseb siis kontoritesse tagasi.
Võtsime siis jalad selga (panime need autosse) ja sõitsime sushit sööma. k6ik tellisid söögi k6rvale õlle, nii ka mina- isa siis naljatas, et no paar tundi on aega veel kuni selle ära võid juua, et las seni seisab laua peal. Olgu, nali naljaks- kusi kaljaks. söödud, joodud tagasi kodus. Siiski üritan juurelda selle üle, et mis minus- kui inimeses siis kahe tunni jooksul muutub, et praegu ei või ja siis äkki võin. kas mingid rakud mu kehas siis muutuvad tugevamaks, või kas mu aju hakkab teist moodi tööle?
Seadsime siis sammud klubi poole, mis oli t2pselt nagu levikas aga kolm korda suurem. Minu p2eva alguseni oli aega veel umbes 30 minutit ja k6ik tundusid kuidagi ärevil olevat. Kaasa arvatud mina. Seisime siis kõik ringis, segasime mulle minu esimese legaalse viinakoksi apelsini mahlaga ja võtsime välja digikaamerad ja telefonid ja läks võidu pildistamiseks. üks ühe, teine teise nurga alt.
Seisime ringis ja tegime kordamööda imelikke tantsuliigutusi ja laulsime täiest kõrist kaasa.
Ma olen alati arvanud, et kui eelmisel päeval kõvasti pidutsetud, siis järgmisel päeval ma näen asju, mis tavaliselt inimestega sageli ei juhtu. Kord sai kolmapäevasel päeval klassiõe Maarika sünnip2eva tähistatud ja järgmisel päeval nägin kooli kohvikus, kuskil kella 10ne ajal hommikul kahte venelast friikartuleid tellimas ja enne sööma hakkamist söögipalvet lugemas. See tundus kord veider.
Nimelt ka see hommik juhtus midagi imelikku. Oli siis 11 oktoober, keskp2ev. käisime vennaga kaubamajas mulle pükse ostmas. Ja tagasi parkimismajas- autot otsides avastasime, et meid on kinni pargitud. Mis ei üllatanud küll eriti, kuid muutis kurvaks. Tulid siis kaks suurt neoonkollastes vestides meest. Kes vaatasid autot- mis meid kinni parkis ühelt ja teiselt poolt. See oli suur auto, mingisugune toyota jeep ehk. Arutasid siis midagi omavahel ja haarasid mõlemad korraga esimestest koopa äärtest kinni ja tõstsid auto eest 2ra.Oli küll millimeetrite mäng et paarist autost mööduda aga mu vend sai hakkama, ma loodan, ma olin pigem poolt silmad kinni panema, seda ma ka tegin.
Kell sai nüüd ootamatult juba 7 ja pidu kodus hakkas vaikselt peale. Kõigepealt sugulased, onud,tädid,vanaemad ja vanaisad. Külalised, kes muidu 7eks kutsutud olid jõudsid kuskil poole 9eksa ajal. esimesed.
Pidu nagu pidu ikka, õlled, rumm ja sangria (eesti keeles üks õige Peet) ja grillisime hot-doge ja lõime tantsu.
Otsustasime siis ükshetk minna sinna samasse kohta, kus eelmine õhtu käinud olin. Seal oli laiv band, kes laulis vanu guns n' rose ja oasis'e lugusid. Naeratasin enda sõpradele ja ütlesin, et käin kiirelt vetsus ära ja siis teeme tantsu ka natukene. Seadsin siis sammud wc poole ja üks neiu järgnes mulle, mõtlesin siis, et olgu, tore tal ka pissi häda. mille peale ta vaatas mind kurjalt ja ütles, et ma ei või üksi minna, ning ta seisis terve aja mu ukse taga kui minna vetsus käimisega tegelesin. Eile küll võisin üksi käia,mõtlesin mina. või äkki oli asi lihtsalt selles, et eile olid seltskonnas ainult poisid ja nad ei oleks väga hästi ennast tundnud kui nad oleks pidanud ennast minuga kaasa sokutama.
Sai jälle pidutsetud ja järgmise päeva hommik- algas kuskil kella 12ne ajal.
istusime kõik söögitoas ja lauale toodi shokolaadi kook küünaldega. See kook oli üks parimaid kooke, mida ma elus söönud olen, ma olen selles kindel. Kindel ka selles, et tulevikus vist palju nii häid kooke proovida ei saa.
Nüüd tagasi jälle nende imelike asjade juurde mida sellistel hommikutel näen.
Kohe peale seda kui koogilt küünlad ära olin puhunud ja enda pilgu paha pöörasin, et natukene häbelikum tunduda. Mu isal on ainult neli varvast?! mis siis sellega nüüd on?

2009-10-14T19:00:00.000-07:00

kirjutan teile, kui interneti tagasi saan!!

koolipäev vol.2

2009-10-07T18:16:00.000-07:00

vihma sajab ja ma pean 500 meetrit mäest ja treppidest üles kõndima. parklast- kooli. Jõuan kooli nagu ikka 10 minutit hiljem kui peaks.
Algab prantsuse keele tund. Kohe peale seda kui inglise keele õpetajalt sugeda olen saanud oma musta värvi kampsuni pärast mis tegelt tume sinine olema peaks. Päeva alustuseks saan paar toredat "ilusat päeva" sõnumit ja tundub, et tuleb parem päev kui eile. Jään sõnimisidesse neiuga, kelle tunnid ülikoolis algavad kell 6:30- pole just minu tass teed, ütleks selle kellaaja kohta.
Neiu tagapingis- nagu minagi, aga teisel pool klassi lakib küüsi punaseks. peale mida märkan, kuidas minu ees istuv neiu pluusi üle pea tõmbab ja sõbrannale enda uusi rinnahoidjaid näitab.
Äkki liigutavad kõik oma lauab jälle gruppidesse ja hakkavad võidurääkima. Neiu maffi(kelle eelmises blogis maffiaks tembeldasin on saanud hoopis nimeks maff, mis tundub veel naljakam kui maffia) sööb kalavõileiba mis lõhnab üle klassi just nagu tavaline sproti konserv. Sel ajal kui mina unustan end vaatama jälle karvaseid käsi, unustab mu klassivend end vaatama klassiõe tagumikku, mis just sel hetkel diagonaalselt üle klassi prügikasti poole liigub.

Nüüdseks on möödunud juba 4 ja pool tundi, mille sisse on kuulunud 2 matemaatika ja 2 geograafia tundi. (minu geograafia õpetaja ei teadnud kus Eesti asub, tore eksole) Esimesed kaks tundi vaatasin sõbra iPodist filmi "super bad" ja teised kaks tundi jäid ära, sest kool kogunes vaatama jalgpalli. Venezuela mängis mingi riigiga, kus enamustel võistkonna liikmetel oli MUHAMEED selja peale kirjutatud, mõnel lihtsalt AHMEED. Selle võistkonna pealtvaatajateks olid valgetes turbanites ja vuntsidega mehed. Venezuela on jalgpallis peaaegu sama hea kui Eesti- peaaegu.

Te kõik teate kindlasti vähemalt ühte paari kaksikuid. Kas te ei ole mõelnud, et kui oleksite nendega kohtunud erinevatel päevadel siis oleks neid palju lihtsam mitte segi ajada. (isegi siis kui nad tegelikult on täiesti identsed)mina aga kohtusin täna 2e minuti jooksul kolmikutega, ja pärast seda ühe paari kaksikutega. Neil kõigil seljas koolivorm, mis teeb asja veelgi keerulisemaks. Minu arust on nad kõik üldse sama nägu, nagu viisikud.Ürita siis aru saada kellega "heast ilmast" eelmine vahetund just rääkisid. Või kellele raamatu Eestist, viia lubasid.

Vaatasin peale seda jama veel 2 tundi Dane Cooki (soovitan teile kõigile soojalt mõnda showd vaadata) ja koorisin küünelakki maha.

2009-09-25T18:13:00.000-07:00

võtsin nüüd geriti blogist pildi, et ka minu lähedased saaks teada mis asi on areepa, millest räägin. Seda õnneks minu perest keegi ei armasta, aga see on koolis põhisöök, mina nälgin!

Koolipäev

2009-09-24T13:09:00.000-07:00

Istun klassiruumis, mis on täis tüdurkuid, mõni poissgi ära eksinud.
Kõik plaksutavad ja vilistavad ja karjuvad. Ükshetk astub sisse naisterahvas keda kõik kallistama jooksevad ja kõik hakkavad järsku laulma sünnipäeva laulu, olen seda laulu varemgi kuulnud. Klassiette tekib külakuhi. Naine tänab viisakalt ja lahkub.Tema asemele tuleb klassi ette kena näo ja ilusate juustega pisut tüseda võitu blond õpetaja..
Minust diagonaalis istub neiu,kelle kooliriided on täis pastaka tinti. Ta tossud, ta pluus ja püksid. ta oleks justkui plahvatuse üle elanud.
Üks tüdurkutest võtab kinni ümber istuvate neidude kätest, ja ta suleb silmad. Just nagu hakkaks mingit loitsu lugema, ütleb selle lõppu puhtas eesti keeles AAMEN ja nad hakkavad kõik kõvasti naerma. Üks neiu tagant pingist tõstetakse mõne aja peale ette mitmekümne halva sõna järjest ütlemise eest. Ja nendest sõnadest sain isegi mina aru. Minu ees olev tüdruk keerab end minu poole ja tudvustab end. Ta väidab end olevat Maffia. Ma kergitan kulmu ja naeran, peale mida vabandan ilusti ja ütlen enda nime. Ma pole siiani kindel kas ma kuulsin õigesti või kas ta nimi on tõesti see mis ta väitis... Lauad jagunevad kiirelt 3e seltskonda ja õpetaja jääb neist välja. tundub nagu nad räägiks kõik korraga kogu oma suvevaheaja tegemistest. OKEIII!!!
Nüüd nad räägivad minust, sest nad vaatavad kõik korraga minu poole ja naeratavad. Tunne nagu õudusfilmis.
Vahepeal oli kadunud blond õpetaja ja sisse astus 2 meetrit pikk ja umbes sama palju lai mustanahaline matemaatika õpetaja. Kõik jooksid omadele kohtadele ja pingiread said just nagu võluväel sekundiga sirgeks. Nagu harry potter oleks oma võlukepikest liigutanud. Klassis on nüüd haudvaikus. Aga ma ei saaks nagunii sõnakestki aru ja tänu sellele on minul aega ringi vaadata. täiesti uskumatu kui karvased võivad olla tüdurkute käed. (tervitan jormat vahepeal) Nad saaks sinna lokirulle keerata, kuid tõsi, et enamustel pole seda vaja sest need on niigi lokkis.
Uus õpetaja- uued jutud. Ma olen siiralt õnnelik, sest järgmised 40 minutit möödub inglise keeles aga peale minu ei mõista vist keegi õpetaja juttu.
Järgmine tund oli selle sama õpetajaga aga see 40 minutit mööödus prantsuse keeles, nüüd ei saanud minagi aru, rääkimata teistest. Ja uskuge või mitte asi saab veel hullemaks minna....
NÜÜÜÜD on 40 minutit ladina keeles, ja mul on tunne, et isegi õpetaja ei mõista midagi. Õpetaja on kuskil 30ne ringis noormees tume mustade juustega, pruuni nahaga ja hele siniste silmadega, mingi geeni hälve vist, mõtlen mina. Kuni taipan, et ta on uskumatult sarnane Peter Parkeriga spidermann´ist.
Üks neiu kirjutas just 2 A4 lehekülge täis 2323232323232323232323232323232............ ja ulatas selle tema lähedal olevale tüdrukule kes näis siiralt õnnelik olevat, ta tänas, voltis paberid täpselt pooleks ja pani need enda päeviku vahele.
Kuigi vahepeal on möödunud umbes 5 tundi siis viimane klassiõde siseneb. Ta on meist kõigist kõige pikem ja meist kõigist kõige tumedam, lausa tumedanahaline ütleks tema kohta. Tal on seljas musta värvi särk, samas, kui meil kõigil teistel seljas beez pluus. Õpetaja märkab teda kohale hiilivat ja muutub sõgedaks. Läheb neiule hästi lähedale ja ütleb kõva häälega negro, negro negro ja veel kord negro, vahele veel mõned sõnad. Mina oleksin küll nüüd hingepõhjani solvunud kui oleksin tumedanahaline ja keegi mulle negro ütleb. Neiu tõuseb püsti, lahkub klassist ja siseneb umbes 5e minutipärast seljas sama pluus mis meil kõigil. Neegro ja need vahepealsed sõnad tähendasid vist musta pluusi.

Margarita

2009-09-22T14:58:00.000-07:00

Teel margaritale pidin peatuma paariks tunniks lennujaama pingile. istun siin siis perega ja minu ees põrandal kükitab väike neegripoiss. Ta on siiralt õnnelik oma uue mudellennuki üle. ta on peaaegu nii õnnelik, et isegi mina olen õnnelik tema üle.Poisi ema naeratab mulle, tema tumeda nahaga võrreldes tunduvad ta hambad nii valged. Ta on üleni lillasse riietatud.Isegi tema päikese prillid peegeldavad lillat.
Samal ajal kui mina ema vaatan tõmbab väike poiss lennuki küljest juppe ja ükke lahti. Alles jäänud lennukit peksab poiss hooga nüüd juba vastu põrandat täpselt seni kaua, kuni ta ema seda märkab.
Mees, vanuses 45 ja rohkem liigub minu poole ning soovib istuda minu kõrvale. kuid ma ei luba tal seda teha sest mu isa on kohe tagasi.

Kohal, siin on veel soojem kui ma arvasin, ja ma ei arvanud tagasihoidlikult.Koju jõudes vahetasin jooksusammul riided ja lipsasin basseini suplema.

Ma tahaks armastada siin mõnda inimest kasvõi natukenegi sellest kuidas ma armastan kasvõi ühte enda sõbrannat või sõpra, mul piisaks veerandist sellest. Ma olen üksik. Kuid ma olen õnnelik siin. Ma olen mina ise.
Ma heidan magama ja mu kehal ronivad sipelgad, päris sipelgad. Ei lase end heidutada ja uinun.

1 päev.
Hommikul ärkasin valju hääle peale mis kostus mu toast. Need olid nemad- kohalikud ventilatsiooni parandajad. Nad vaatasid mu räpaseid jalgu lina alt välja paistmas.
Kui olen mingil määral õppinud hispaania keelt mõistma, siis sellest keelest ma küll midagi ei mõistnud, neil olevat siin oma murrak või siis pigem rääkimis tempo. Nagu kihnu äkki oleks sattunud, Ema vaatab toa ukse pealt minu poole, soovib mulle ilusat hommikut ja jälgib redelil mehi edasi. Selle peale naerdes, kulmu kergitades ja küsides, et äkki nad räägivad Eesti keeles? sest ka tema ei mõistnud midagi.
Hommikusöögiks haarasime putkast hai lihast areepasid ja värsket maasikamahla.
Rannas koorisime end paljaks ning meie ümber hakkasid tiirlema müügimehed. Nad üritasid meile pähe määrida ehteid, riideid, päikese prille, jalanõusid ja nii edasi.Kusagil eemal jalutas mees, vanuses 40 ja üle, pikkade rastapatsidega. Sundisin isa teda hüüdma ja ajasin samal ajal teised müügimehed eemale, tundes, et see on õige inimene tänasesse päeva. Ma ostsin talt Petsile mälestuseks midagi ja tänutäheks meisterdas ta mulle 5e sekundiga kõrvarõnga, mille asendasin enda kõrvas olevaga mida pole 4 aastat kordagi kõrvast võtnud. Nüüd oli täpselt see õige aeg. Ühtäkki ma bulvitsen korraga kõikidest emotsioonidest ja ütlen talle, et armastan teda, kallistan ja ei mõista teda hukka isegi selle pärast et ta häises nagu mõni eesti kodutu. Ta võlus mind!

Õhtu lõppes margaritadega margarita saarel.

2. päev.
Ärgates kuulsin taaskord võõraid hääli, korter oli rahvast täis. Nimelt olid jõudnud eile öösel kohale minu mingisugused sugulased. Iseenesest olen nendega juba varem kohtunud. Väga dieedi vaene hommikusöök otse rannal. Nüüd päevitan ja kastan end vette kordamööda.
Sugulane- silikon tissidega naise mees voldib rannal äsja tühjaks saanud õllepurgist piibu moodi asja ise salaja naeratades. Kui ta märkab et jäi minule vahele, tundus ta olevat ehmunud ja viskas selle kiiresti prügikasti.
Olen kellegi kodus- jälle kellegi sugulase sugulane. haisen basseinis, kus on peale minu veel umbes 6 inimest. Ühes käes õlle tops ja teises pizza viil. Peale seda, kui 4 tundi kõik vees ligunenud on astub hoovi mees, tal on kaasas igasugune akribuutika. Maja omanikud, kes kõik rõõmsalt naeratades kaldal terve aja istunud karjuvad "uurija" mina siis mõtlen, et mis kuradi CSI filmi ma nüüd siis sattunud olen ja vaatan kuidas kõik teised basseinist välja jooksevad. Nad üritavad nüüd minule selgeks teha, et uurija tähendab hispaania keeles ühte ametit- kelle tööks on basseini puhastada kusest ja muust jamast. Majaomanik heidab minule kavala irvitava pilgu ja mina mõtlen, et NOOOH????? MIS SIIN ENAM PÄESTA ON, KUI MA JUBA NIIKAUA KUSES SUPLENUD OLEN?
Õhtul läksime vanematega päris klubisse. Kus oli vali muusika, palju noori ja veel rohkem suitsuhaisu.Seal oli lauateenindus, vähemalt alguses, enne kui hoone täitus sadade inimestega. mu isa murrab laual olevatelt salvrätikutelt nurki ära ja topib need endale kõrva, ise mind samal ajal tantsule paludes. Kunagi kui keegi tahab pikemaks ajaks venezuelasse tulla, siis pean tõdema, et see koht ei ole nendele, kes ei ole kiired tantsuõppijad ja kellele ei meeldi higistavad inimesed. Mitte et minule meeldiks, aga see on paratamatus.
HEAD ÖÖD!

3. Päev
kaubamajas minule kooli püksi otsingul jäi pilk seisma seltskonnale, kelle 4- 9 aastased tütred roosasse olid riietatud ja nad kõik missi võistluse linte kandsid. Neid järjekorda seades, juukseid kohendades ja natukene lisa huuleläiget pannes peatusid nii mõnetki inimesed. Neid pildistati ja kõnetati. Väiksed tüdrukud võtsid uusi poose sisse kiiremini kui mõned proffesionaalsed modellid. Nende silmis oli helk ja nad nägid välja uskumatult täiskavanulikud.
Kirjutades sissekannet basseini ääres ja teades kuidas hispaania keel kõlab isegi margariital kuulen ja näen paari, kes minust vaid 4ja meetri kaugusel vees vaidlevad. Nad ei räägi keelt, mida olen nüüdseks harjunud kuulma. Ma ei oska isegi arvata mis keelt nad räägivad, Taani? Norra? hollandi? Pole õrna aimugi. Nemad teavad, et keegi nende keelt ei mõista, aga nad ei tea, et just nendest praegu kirjutan. Naine tundub kuidagi vihane, vehib kätega ja teeb grimasse teineteise järel. Noormees vaatab teda ja ütleb vaid "laura, laura,laura" see vist on tema nimi. Nad ei ole norrast, sest ma arvan, et neiu on natukene liiga temperamentne selle jaoks. ja kuigi ma pole ei taanis ega hollandis käinud arvan pigem, et nad on hollandist neiu välimuse pärast. See Keel mida nad kõnelevad on üks maailma naljakamaid ma arvan.
Rahvast muutkui koguneb basseini, kuid neiu ei vaiki vaid kütab oma naljakas keeles edasi karjuda ja kätega vehkida... "aias sadas saia" ütles just neiu, kuid proovi iga sõna ette üks H panna, umbes nii naljakas on see keel. Ma olen imelik- alati olnud. Purskan naerma üksi, keset võõraid inimesi, kuid ma ei hooli, nad ei tunne mind. Poiss tahab haarata tüdruku käest ja ütleb "massima trevenditto dugas faaare matsime" Seda kõike nii kiiresti, et ma purskan taas naerma..
Sain hea uudise teada, nimelt minu sünnipäevale järgnev päev on venezuela püha, ja kõik on vabad, seega saab suure peo korraldada, PÜHAPÄEVAL!!! Nad tähistavad esmaspäeval mingi mehe võitu indiaanlaste üle.

4.päev
MITTE MIDAGI ERILIST EI TOIMUNUD. Õhtul rääkisime nalju, vihjates, et mu isa on natukene rassistliku moega, nii ka tema naljad.
Mis on väljast kollane, seest tume pruun ja teen liikudes kohutavat lärmi??
(kollane kast, neegreid täis mäest alla veeremas)
Miks lükkab neeger väikest autot punase väikse maja ette?
(sest ta mängib monopoli)
Ja seal tuli veel nii mõnigi nali.
Nüüd üks põneva nimega linn mexicos - parangaruicutirimicuaro
Kui ma tagasi tulen ja kellelgi see peas on, saab üllatuse.

5.päev
Rand on ümbritsetud kookospuudega ja vesi tundub kuidagi sinisem kui teistes randades. Rannabaari külastades- võibolla baar on vale sõna, pigem putka või lett või lihtsalt laud. (need iseloomustaks seda kohta enam.) Seal olid laual potid lihade,kana,kala,juustu,ubade ja muude vajalike asjadega empanadade valmistamiseks. Need on eesti mõistes täidetud tseburekid ja neid valmistatakse samamoodi fretüüris.
Kahe ämbri taga kaugemal seisab noormees. Lokkis valgete juustega ja mängib nähtamatu jo-joga. Mind märgates liigub ta minule lähemale ja surub näpu omale sügavale silma ja ma olen natukene mures ning pööran pilgu.Arvan, et see on ümpriski veider moodus näidata enda silmade sarnasust minu omadega. Ta läheb tagasi oma ämbrite juurde. Ta on teistsugune ja äratab minus huvi. Uurin siis, et kust, kuidas ja miks ta on.
Ta on pärit Hollandist ja töötab söögi eest selles putkas nõudepesijana. Elab kusagil siin lähedal rannal ja ta sõber töötab selles samas rannas kookose korjajana. Ta on õppinud selgeks hispaania keele ja naudib elu.
IDEAALNE- mõtlen mina ja tänan neid viisakalt, ise teades, et ka mina olen varsti siin tagasi.
Hiljem seljataha vaadates õpetas too poissväikestele neegri kääbikutele jacksoni moon walki!

Puhkusele

2009-09-15T17:47:00.000-07:00

Pole siia sissekandeid suurel määral viimasel ajal pannud aga pole nagu midagi eriti kirjutada.

Teie kes te lähete kinno kunagi vaatama filmi "orb" luban et te ei kahetse, üks väga väga hea film. ja kui se selle filmi ära olete vaadanud, kirjutage mulle mis emotsioonid teid valdasid ja mõelge sellele, mis tunne oli minul vaadata seda filmi koos 13ne uue venezuela tuttavaga... Mul on igastähes uus maine, tänu sellele filmile, siin kaugel.

HOMME SÕIDAN MARGARIITALE!! Puhkuma ütles ema, aga tegelikult rasket tööd tegema, päevitama. sest minu puhkus on juba augusti algusest käimas.

Armastan teid!

2009-09-12T17:11:00.000-07:00

Reede õhtu, istun kodus ja mõtlen, et mõttetu koht on see ikka, keegi ei tee midagi, ise tegelikult teadmata mis teised teevad.
helistasin Isabelile, et küsida kas ta minuga kaubamajast viitsib läbi sõita, et ma ostaks paar asja. Isabel oligi 10 minutiga minu maja ees ja mina selle ajaga jõudsid midagi selga ja näkku toppida.
Helisas Pati ja kutsus meid kellegi sünnipäeva tähistama pent house`i. Isabel viskas mind ära ja olingi kohal. Esialgu toimus eelpidu väljas, auto uksed olid pärani lahti, sees kostus vali muusika ja kõik vihtusid tantsu lüüa ümber külmakastide. Mina istun, mu jalg valutab.
kiirelt vaheldus valu hullumeelse jutusuminani. Inimesi oli kõiksuguseid. Noormehi laiade pükste, heledate ja tumedatega. Oli pikki, lühikesi, pakse ja peenikesi.
Kiirelt hakkasid noormehed minu pihta suunama välk küsimusi.
"kas mees lapsehoidjad on normaalsed"
"Kas mees võib juukseid sirgendada"
"kui kaugel Eesti on"
"kas ma vihkan räppareid"
"kas ma söön hot-doge"
"kui palju ma teenin"
"kas poisid plätudes ajavad mind naerma"
proovi siis mõista milleks kõik need segased küsimused?!
mõne hetke pärast helistas mulle ema, kes teatas, et mul jäänud seal olla veel 15 minutit ja seejärel lähen temaga suguvõsa peole. Kas pole siis põnev mõtlesin? ja olin natukene nördinud

Suguvõsapidu: Suures tagahoovis oli rühmadesse pandud toolid ja lauad, laudadel valged linad. Kõik kapiuksed milles oli alkohol olid valla ja toitu olid täis kõik lauad.
Inimesi oli ülikondadest dressideni. Ja tunnistama pidin, et nägin seal venezuela esimest tõeliselt ilusat inimest. Minu uues ema õe poja naise õe mees. Ilus inimene, aga nimegi ei mäleta.inimesi oli kuskil 60ne ringis, noori kui ka vanu. muusika valikus kostus bob marley ja kõik olid rõõmsas meeleolus. vanemad ära joonud kummatki pudeli sõitsime koju. autoga?!

Tee Pilvedesse

2009-09-06T18:44:00.000-07:00

Pereema tõi välja idee minna mägedesse. Kas pole mitte tore mõte? mõtlesin endamisi.
Aga kuna kiirtee, mille kaudu mäe jalamile oleks saanud, on pühapäeviti kinni pidime sõitma läbi kohast, kus elavad vaesed inimesed. Vaesed, siis tähendavad väga vaesed. Slummi sisenedes, seisavad kohe tänava nurgal kamp noormehi valgetes maikades ja ühel kaelas jäme kuldkett. Ei tea kui vaesed nad siis tegelt on, mõtlen endamisi. Ehk lihtsalt säästlikud? Või siiski mitte? palju mõtteid seni, kuni näen tänava ääres umbes 5te puuri, millest kolm on täidetud pruunide ja teised kaks valgete kanadega. Neid kanu on seal puuris nii palju, et läbi võre näevad nad välja nagu võrgus singid. Mida elus kanaga peale hakata? pean ta ise tapma? üldse ei mõista!
Järgmisel tänava nurgal on väsinud mees, ta magad kahe ajalehe peal, nokats silmadele tõmmatud. silla alt läbi sõites panen tähele ühte neoon rohelist chraislerit, mis on toodetud umbes aastatel 60 ja peale. Uskumatult hea nägi too välja. Kui ei peaks arvestama seda,et tal olid aknad sisse löödud ja arvatavasti seisis juba kaua ja üksi seal silla all.
Pereisa auto millega sõidame on kahe käigukangiga. Mina seda auto värki ei mõista, juu siis peab olema, Mäe jalamile jõudes hakkab ta neid mõlemit korda mööda vahetama. Mõne aja pärast jätab lühema neist rahule. Mäkke läheb tee umbes 80ne kraadise nurga alt, lisaks veel kurvid, mida varem pole kohanud (luban, et ei liialda) vahepeal laugematel teeosadel pargivad inimesed tee ääres ja peavad pikniku. Lisaks on teel üles minnes näha inimesi, kes spordiriietes, selg ees mäest alla tulevad. ema teab rääkida, et siis ei põruta jalgu ära ning naerab selle peale veidi. Isa ütleb, et talle meeldib ainult selline sport, mida autoga teha saab.
Poole mäe peal panen tähele, kuidas ema hoiab kinni ühe käega uksest ja teisega enda turvavööst ning mul on tunne, nagu tal oleks tõeline hirm. umbes selline nagu minul koerte eest.
Ükshetk tundub, nagu õhku jääks vajaka. nagu oleks raske hingata ja haigutamine tuleb peale.Pea muutub jube raskeks.
Me vist jõudsime kohale, ning näen kuidas pilved on meist madalamal. Hingamisega enam probleeme ei ole. Mulle meeldib seal, eriline koht.

laupäeva õhtu eel

2009-09-06T18:01:00.000-07:00

Ka seekord tuleb neiu mu koju, suudleb mind põsele ja tutvustab end minule kui minu täditütart. Ma mäletaks ta nime, luban teile, kui tal ei oleks olnud tumedaid juukseid ja seljas roosat pluus kirjaga " blonde, with benefits" See köitis mu tähelepanu niivõrd, et tundsin kuidas ta tundis end ebamugavalt pärast seda, kui olin ta rindade jõllitamisega vahele jäänud. Ta lubab mu emale, et hoolitseb mu eest hästi ja võtab mult käest kinni. juhatades mind halli Toyota Yariseni mis seisab mu värava taga, ning milles istub 5 tüdrukut. Ma vajun kord taas mõttesse, kujutan end ette nendel väikestel hõblukestel tüdrukutel otsas istumas. Kahjugi hakkas korraks. Kuid nad tõstsid end sekundiga üksteise otsa ja siis istus sinna veel mu täditütar, ja minu jaokski jäi ruumi. Istun siis Yarises, mina ja 6 tüdrukut veel.Minu pilk peatus juhil, kes oli blond ja natukene ülekaaluline, ning ainuke kes end ei tutvutanud, vaid ütles vaid kiirelt, et tema inglise keelt ei oska. Mul oli kahju, sest ta tundus olevat just see õige tüdruk, kellega võiks tundide kaupa rääkida.
Me sõidame.
Nad on toredad
Me oleme kusagil.
Kohal tänaval, kus müüakse piraat filme ja plaate. selgitab kiirelt üks tüdruk ning ronib üle minu autost välja. Parkla taolisel platsil seisab üks mees, mustades puuvilla dressides.Märkab meid. Ta võtab taskust vile ja ronib autoteele, ise võimalikult kõvasti vilesse puhudes, üks neiudest tänab teda ja lipsab üle tee, meie tema järel. Seisame plaadipoe ees mõne neiuga, sest sisse mitmekesi ei mahuks. Kuni avastan, et seal samas poe kõrval seisavad puurid, igasse neist on pandud umbes 4 väga väikest ja karvast koerakutsikat. Ainult silmi eristab, ülejäänu on lihtsalt hunnik valgeid karvu. Sel ajal kui meie kutsikaid vaatame peatub meie kõrval politseiauto. ma märkan seda ja kujutan juba ette, kuidas politsei jaoskonnas istun illegaalsete filmide kokku ostmise pärast. Kuid politseinik vaid naeratab viisakalt ning pöördub kõrval putkasse suitsu ostma. Tagasi auto juurde saamine vajas taaskord selle puuvilla dressiga mehe abi. Üks neiudes võttis taskust raha ning ulatas selle pärast temale.
Me hakkame liikuma poe poole, et osta midagi õhtuks süüa. Autojuht paneb peale äsja ostetud plaadi. peale seda kui olen taibanud, et see sama lugu mängib juba 4jandat korda järjest jään minagi kuulama. Tõesti on hea lugu. Ühtäkki laseb neiu roolilt käed lahti ning laulab kõva häälega kaasa ise samal ajal õhku südameid joonistades. Ma olen natukene mures, sest sõidame samal ajal diagonaalselt üle kiirtee.Vajudes ühest reast teise. Viimasel hetkel ta haarab uuesti roolist ning vahetab lugu. Mina saan taas hingata.
Me jõuame "suurde toidu poodi" mille logo on sarnane grossi poe omaga,ning suurus samuti. kuid neiud väidavad, et see on suurim toidupood selles kohas. Toidupood haiseb nagu vanasti haisesid eestis loomapoed. Valik on kesine ja hinnad kõrged, kuid kõik vajalik mis areepade tegemiseks tarvis läheb on saada. (areepad on mingisugused asjad, millest ma olen pidanud kuulma juba sellest päevast saadik, kui siia jõudsin, et kui head nad on) Haaranud kõik asjad korvi liigume järjekorra poole. Me jutustame kõik omavahel nagu vanad tuttavad. Nalja kui palju. Seni, kuni taipan, et meie ees olev naine on äravahetamiseni sarnane Eve Kiviga. Ma nüüd naeran üksi ja üritan taas vestlusesse sulanduda.
Tavaar käes, käime bensukast läbi. Tankimine on tehtud nii mugavaks, et ise ei pea autost väljagi tulema, avad akna, ütled poisile mida sinu autosse tankida ning keerad muusika kõvemaks. Ma loen liitreid.
USKUMATU!!!!!!!
28, 4 liitrit läks maksma 2,12 bolivardi.
1 bolivard on eesti rahas umbes 1,65 krooni. Ma ütlen tüdrukutele, et see on ainuke asi venezuelas, mis on veel odav peale piraat filmide. Nad naeravad.
Seda sama lugu taaskord kuulates vaatan enda ümber ja märkan BURGER KINGI!!! kas pole mitte imeline see venezuela ja panen peas paika kuupäeva millal sinna lähen. (nimelt lubasin endale, et päev pärast minu sünnipäeva, ehk siis 12 oktoober olen mina esimene, kes burger kingi järjekorras seisab) 5 neidu 7est süütavad sigareti ja avavad kõik aknad, minul on aga tunne, nagu lendaks kõik minu juuksed peast. Neiu roosa pluusiga, minu täditütar, ütleb mulle, et kui ma tahan, võin minagi suitsu süüdata. MIDA!! te 5ekesi toodate 300 suitsetaja haisu oma kohalike belmontidega, milleks teil mind sinna veel vaja oleks? Need suitsud on lühemad kui mina harjunud nägema olen. Kuid seda filtri, mitte tubaka arvelt.
Käisime läbi triibulise pluusiga neiu kodust, all garaaziz seisis vanamees, kelle musitamiseks kõik haneritta võtsid, seda pidin tegema ka mina. Alles hiljem selgitati mulle, et see on tolle neiu isa.
Peale seda jõudsime minu "sugulase" koju ning sealgi seisime nii mõneski reas, kuna tal oli perekond suurem kui minu kõik päris sugulased kokku.

Areepad polnudki üldse nii head!

Sõiduõpetaja.

2009-09-04T06:47:00.000-07:00

Neiu, vanuses 17 astub sisse mu maja uksest ja ulatab mulle enda makaronikäe et mind teretada ja pärast seda mulle musi teha. Ta tutvustab end mulle kui isabell`i ja v2idab end olevat minu klassiõde. Seda ta vast ongi. tal on s6branna ka kaasas, tema nime ma ei mäletagi.
Ta juhatab mind enda autoni ning süütab sigareti..
ta ei pane kinni turvavööd, mina siis olen tubli ja tahan panna, kuid pole seda kohta kuhu seda kinnitada. küsin siis, et kas nad ei kasuta neid. Ta naeratab ja ütleb, et ei, aga et võib kasutada kui nad töötavad. OLGU!
S6idame, esimese kurvi peal ta annab signaali, nii ka teise ja kolmanda peal. küsin seletust ja ta ütleb viisakalt, et no siis vähemalt keegi ei tule vastassuunas.vist. OLGU!!
jõuame maanteeni ja ümber on sadu autosid, täpselt nii paljus reas kui neid mahub. kui meil eestis, mahuks kolm rada, siis siin viie raja tekitamisega pole mingeid probleeme. Ta taarub yhest reast teise suunda näitamata ja sõidab kahe rea vahel. mina üritan rahulikuks jääda. Napikaid vastu teisi autosid tehakse koguaeg. Ja rea vahetamiseks antakse signaali, inimesele märku andmiseks, et ta võib üle tee minna, antakse signaali, et ta üle tee minna ei tohi, antakse signaali, kui keegi sõidab liiga aeglaselt, antakse signaali, kui sa arvad, et seekord punane tuli ei loe ja auto seisab sinu ees antakse signaali.
Jõuame tema sõbra koju. Parkides maja ette tänavale peatub meie taga üks auto millest kostub nagu kõlaritest midagi. Ja neiud hakkavad esiistmel naerma. Neil olevat siin noortel kombeks, et ehitavad mingid kõlarid kuhugile ja siis seest, nagu politseimees saad rääkida.OLGU!
Koosolek sõbra juures lõppes. Hakkame liikuma nüüd minu juurde pluusi vahetama kuna olin suutnud sinna mingit mahla peale valada. majade vahel tänavatel( ja siin on peaaegu kõik tänavad sellised) on palju lamavaid politseinikuid, enne neid neiu kiirust ei vähenda, mina hoian ühe käega uksest, teisega ees olevast istmest. neiu ainult ütleb, et "I`m sorry!" ja seda iga 3e minuti tagant. mina, selles suures jeebis, pea vastu lage koguaeg. OLGU!
Jõudsime minu kodust läbi käidud ja suundusime neiu enda koju, panime auto ära ja jalutasime tema tänavatel. Ta elab suletud alal, nagu minagi. Istusime parki, mingi puu alla kuna seal oli vari. pika jutuhoo vahel kukkus mulle peale mango, ja siis teine isabellile selga. Enam me mangopuu all ei istu!
Isegi ringteel pole autoga eesõigus ja lähituled on ka lollidele.. OLGU!!

Kohal

2009-09-02T12:44:00.000-07:00

Siin on neoon roosad ja erk rohelised lblikad, siin pole koertel sabasid, siin pole talveriided vaja, Siin on ilusad naeratused, siin on koguaeg tuulet6mbus - igalpool. siin arvavad kilpkonnad, et nad on koerad ja terroriseerivad neid, tundide kaupa, neid j2litades. nii k2ib asi v2hemalt minu peres.
Mina joon v2rskelt pressitud mangomahla ja k2rvale hammustan arbuusi.
Koer yriab kilpkonna maha raputada aga too m6istab peni nippe ja ei lase end heidutada.
K6rval on puu, mille otsas kasvavad HIIGEL 6unad. ja ma m6tlen seda t6siselt.nende kukkumine ehmatab mind juba kordi
Istun aias ja naudin 30kraadist soojust, lootuses, et t2na v6iks majast ka v2lja minna.
Kilpkonn s66b koerakausist. Ning ei saa aru, miks koer temaga paarituda ei taha.
2mblik ripub oma enese kootud v6rgus surnuna- jalad taeva poole. otse selle tooli jala kyljes kus mina istun.

1 september

2009-09-02T12:15:00.000-07:00

peale 11 pluss 1,5 tunnist istumist olin omadega columbias. Lennujaam oli suurem kui eesti oma aga k6vasti rohkem r2sida saanud. Seisan geritiga j2rjekorras kus kontrollitakse kotte, siis j2rjekorras kus kobatakse meid ennast ja siis mingisuguses, mille j2rg ei kipu meieni j6udma. L2hema liikudes n2en kuidas mehed ja naised kes selle j2rjekorra otsas seisavad kontrollivad veel p6hjalikumalt k2sipagasit. Meesterahvas kes minu ees just 2sja tampoone ja muid hygieeni tarbeid lauele pikkuse j2rjekorda seadis tekitas 6udust. Juba tuletasin meelde mismul kaasas veel on. MINU KORD!!

Ta naeratas ja vaatas minu k2es olevat reisipiletit ning soovis mulle head reisi, mind teistest ette endast m66da juhatades.

7 tundi aega! K6ik t66tajad kannavad respiraatorit. Ei tea kuidas mul nyyd selle seagripiga on.
See lennujaam on koledate jaln6ude, suurte k6htude ja ilusate naeratuste meka.Inimesti on erinevaid. otse v2lja 6eldes neegritest meiesugusteni.
Leidsime 4 putkat, ms olid v2iksemad kui lasnam2e yhika peldikud.
Esialgu l2heb putkasse Gerit. Tema j2rel istun seal mina- sokkides. Seal lennujaamas oli konditsioneeriga raskusi. Sain seal putkas t2htsamaitele 6ela, et olen elus.
Istun nyy toas, kus koguneb aina enam rahvast. vaatan suurest aknst, kuidas yle 20ne neoonrohelise vestiga meest kohvreid yhest kastist teise t6stavad. keda ma petan? kaks t6stavad kohvreid, ylej22nud seisavad ringis ja r22givad mingeid nalju -sest nad ju naeravad. Nende keskel magab narkokoer.
Mina lihtsalt istun ja kannan seda k6ike nyyd m2rkmikusse, et meelest ei l2heks kuidas t2nane p2ev m66dus. Ning selleks, et teil - minu inimesed oleks midagi lugeda.

veel 4 tundi ja olen seal, kuhu on niii pikk maa!

tõehetk

2009-08-31T08:53:00.000-07:00

Nüüd, kui lennuni on aega täpselt 12 tundi ja kõrvus on juba valu, mis tekib lennujaamadesse sisenedes, mõnel lennukis olles. minul aga niisama, kui sellele mõtlen, või siis kui autos sõites akna kinni panen või kui liiga hoogu üksi laulmisega lähen.
praegu pole see päris valu, sest seda leevendab hea muusika kõrvus. Mul tekib tahtmine minna teki alla ja jääda sinna seniks, kuni kõik on möödas, see teeks tervelt kolme päeva teki all olemist. Ma isegi ei tuleks pesemiseks sealt välja. Ma tuleks ainult siis, kui tunnen, et keha vajab midagi.
nüüd kui lugu mu kõrvus vahetus ja tuleb meelde kogu see armastus mida endas kannan. Seda jätkuks kõigile- kõigile headele inimestele. Ja mina usun/tahan loota, et neid on palju.
Nüüd Tuleb mul meelde Kristeli hoolikalt kontrollitu naer, Sireti ja Gerda väikeste hammastega naeratused, Karli käed mis mind alati valmis hoidma ja Jorma siirad soovitused minu ellu ja see, et Gerdil on jagada ka armastust ja veel mõndade siirad ja olulised hetked minu elus. Hetked mida mõni ei oska väärtustadagi.
Lugu vahetus
Mu keha katavad külmavärnad ja mu nina hakkab kipitama. Ma ei tea siiani kas teistel on ka nii, aga igakord kui mina nutta tahan, annab minu nina sellest esimesena teada, ja kui lased sel tundel endast võitu saada, hakkavad pisarad voolama. Nii on tihti.
Viimased kaks päeva ei kontrolli ma ei enda nina, pisaravoolu ega külmavärinaid. Samas mul on hea olla. Ja see ongi kõige tähtsam.vist

Minus on armastust tagasi jõudes veel rohkem! Oodake mind ära!
Tehke, mida olete alati tahtnud, vahet ei ole, et kui see aeg kätte jõuab on teis- võibolla maailma kõige halvem tunne mis olemas on, aga see on pärast seda ehk väärt...
see on segu häbi, väsimuse ja igatsuse tundest.
Kui hoolid endast rohkem kui enda harjumustest

2009-08-15T04:04:00.000-07:00

Üks hetk kui avastad, et oled oodanud seda mis sind nüüd ees ootab juba mitu aastat. Just nüüd kui sa saad seda hetke juba peaaegu käega katsuda ja enam ei räägi keegi midagi muud kui ainult seda mis mind ees ootab. hakkan mõtlema. Et kõik need inimesed on palju rohkem väärt, iga puu ja põõsas minu oma kodu ümber on rohkem väärt kui ma siiani olen arvanud. Need inimesed, kes isegi võibolla minust ei hooli,kuid kellest hoolin mina. Kõik need kes alati on olemas kui ma vajan. Kõik need samad asjad mida meie oma *itaks eluks peame on mingil hetkel kõige tähtsamad asjad üldse.
Ja samas on minus tunne, mis tahab jätta kõik need asjad ja inimesed ja mälestused siia vaid selleks, et saada juurde ja juurde tutvusi, kogemusi ja olla üksi... "Olla üksi" tahtmis tunne mind tegelikult hirmutab, et mis siis saab kui ma polegi selleks valmis, kui ma ei saagi üksi hakkama. SAMAS sellepärast ma tahangi olla üksi, et mul oleks raske ja et ma ei saakski hakkama, et ma oleks kimbatuses ja et ma ei teaks mida edasi teha. See teeb mind tugemakas.

Ja nüüd ma sunnin teid- minu inimesed, lugema midagi, mis teid võibolla absoluutselt ei huvita, millest ei pruugi te kunagi midagi aru saada, ja kogu see jutt siin, paneb teid pead murdma minu idiootse sõnavara ja nende idiootsete sõnade kasutamise üle.

Te ei peagi mõistma, minu elu- kuigi siiralt soovides, et te oleksite/jääksite osaks sellest.