fuck it ma ütlen!
miks kurat siiani puudutab mu keharakke see, kui keegi minust midagi teisiti arvab?
Kui keegi mind vaid kaugelt nähes mingeid eelarvamusi loob? miks just siin riigis ma tahaksin kõigiga jagada enda tõelist palet? Miks ma tahaks, et keegi ei mõistaks mind hukka, vaid oskaks mu mõtteid lugeda vaid silma pilgutuse ja naeratuse järgi.
Ma vist mõtlesin välja.
meid on nii vähe, ja ma tunnen teid- teisi, enda vendi ja õdesid- eestlasi! nähes kimbatust suhelda kui oma perega. ma tahaks teid kõiki kallistada. ma tahaks, et te kõik mõistaksite mind. mitte selle pärast, et ma ei saaks üksi hakkama. ma lihtsalt arvan, et me peaksime hoidma kõik ühte. Et me ei tohiks raisata enda pead halbade mõtetega, eriti siis, kui ei olekski nagu põhjust. Ma tahaks, et me oleks üks suur pere. Eesti pere. Seda mõnekümne aasta pärast nagunii enam ei ole olemas.
Kas te olete märganud, palju on viimase kahe aasta jooksul Eestis tumedanahalisi tänaval liikumas?
Nüüd natukene rassistlikust sisse toppides? See pole jätte tõsi! Mulle meeldivad inimesed, kõik meeldivad. aga mitte siis-kui pean kellegi pärast midagi muud kartma.

Teate ma olen nüüdseks eestis olnud 3 päeva ja ei teagi kas igatsen sellest kirjutada. Me kohtume peagi kui te tänaval liigute.
Maailm on väike, rääkimata meie väikesest eestist siis.

Ma hakkan 12 päeva pärast tulema.

Ma peaks saama mingi auhinna selle eest, kui palju kaameraid ma ühe aasta jooksul hävitanud olen, erineval viisil!

Brain Ninja Fail!

Neljapäev, kell on umbes 2 päeval- pärastlõunal
Ma istun enda maja ees Thomase autosse, et sõita mingeid pabereid ajama.
Me keerame mu tänavalt välja. umbes 20 meetri kaugusel on valgusfoor. Korralike liiklejatena peatume selle taga, sest põleb punane tuli. Autosid meie ümber on palju. Mõndadel aknad lahti, mõndadel kinni. Mõndadel bass peksmas reggetoni, mõndadel salsat.
Meie autos olid aknad lahti ja vaikselt mängimas vana rock ballaad.
Äkki jääb meie kõrval seisma üks moto. juhiks alla 30 aastane noormees- valge maika ja päikseprilliga. tema selja taga istumas noor neiu. Päevitunud naha ja vormis kehaga.

Moto:(vaikselt) anna enda telefon, ja võta ka neiu telefon ning ulata mulle
Meie: ????????
Thomas: mis sul viga on? mama huevo!
Mille peale mootorrattur lahkus!

mis ta lootis tõesti, et anname talle enda telefonid lihtsa küsimise peale? Et oleks otsinud veel kaameragi kotist äkki?
Tal polnud relvagi.

Nicolas Hernandez

Mul on üks sõber, kellega keeltekoolis tuttavaks saime. Ta oli seal Inglise keele õpetaja. 19 aastane tavaline rosinasilm. Igapäevane mõttetu kohviku tsill ja niisama lobajutu ajamine meist sõpru ei tenud.

välja tuli aga see, et me elame teineteistest kahe kortermaja kaugusel. Ja kuna minul kunagi midagi põnevat teha pole ja temalgi siis nüüdseks juba vähemalt 3 kuud igapäevaselt idioote mängides (ooota, mis siis, kui me ei mängigi?) on meist saanud head sõbrad.

Sõber on siis- kui isegi midagi öelda pole ja sa kasvõi terve päeva vaikuses istud häbi tundmata. Sest sa mõistad teda juba nagunii.

tegelikult ma tahaks tema isiksusest teile rääkida. Äkki see toob teile mingigi kujutluspildi, milline on üks tüüpiline venezuela rosinasilm.

Ma ütlen kohe ära, et tema puhul on kõik lihtsalt nii naljakas, et üks tavaline "lähme sööme, teeme nalja, vaatame mis õhtul teha annab" päev mis tavaliselt kuskil 12 tundi kestab- meie puhul 8 tundi krampites naeru sisaldab.

Ma mainiks ka selle ära, et ma pole tema ohvriks kunagi sattunud, sest me oleme kaks krooksuvat kesksoolist. Keda ükshetk vennalikult õlga lüüa saab ja teine hetk õelikult kallistada.

me istume autos (päev enne eilset) see on päev pärast meie ühist peoõhtut kus mina tema endast maha jätsin, sest minu tantsusamm peale 5te tundi tantsu enam kanda ei viitsinud... Sel õhtul tema jätkas. Mina lahkusin.

Saime siis kokku päev enne eilset, et arutada mis ja kus ja kuidas edasi ta õhtu möödus.

Nico: ma arvan, et mul on probleem. igakord kui ma purjus olen mõtlen ma mingeid imelikke jutte ja valesid välja.

Mina: see ei ole ju ainult siis kui sa purjus oled. (samas ma näen mingit imelikku "mul on nii naljakas aga samas ma olen veits mures ka praegu" nägu)

Nico:No jah (ja naerab) aga eile jälle, läksin mingi tüdruku juurde, ütlesin, et tahan tantsida. ta ütles et ta ei taha. mina aga ütlesin, et tegelt mul on pruta olemas, aga et tahaks lihtsalt tantsida. mingi jutu mõtlesin veel juurde... mõne aja pärast kui sai tantsitud pikalt küsis see tüdruk midagi selle vale kohta mida enne talle siiralt rääkisin. õnneks oli tüdruk purjus ja ütlesin talle, et ta kuulis valesti ja mõtlesin kiirelt mingi teise jutu välja.

Mina: (ma ei osanud enam midagi öelda sest kogu see jutt ja tema väljendid tundusid nii naljakad, et ma suutsin vaid naerda)

Mina: või siis sa oleks võinud tunnistada, et sa valetasid ja tegelikult sulle ei meeldigi tantsida, vaid sa tahtsid lihtsalt tema läheduses olla (jutt sellest, et talle tantsida ei meeldi on puhas vale, ta võib tantsima jäädagi, vahet pole kellega)

Nico:(tegi väga üllatunud näo ja oli kuidagi eriti ärevil) see on hea! ma kasutan seda järgmine kord!

Mina:Äkki lõpetad oma lollid naljad lihtsalt?

Nico: ei, ma ei oska, ma ei saa!

• ükskord mäkdoonaldsi drive ini sõites, aken lahki suitsu tehes, pöördus ta poole mingi neeger, kes inglise keeles teda kõnetas. peale paari küsimust ja veidike aega vestlust pidi temagi ütlema, et ta tegelt Texasest pärit on. peale mida eriti reaalselt texase aksenti pusis.
• Ühel peol, kord tantsu taaskord lüües tuli meie juurde üks noormees, kes minuga tantsida tahtis. Minu sõber nicolas tudvustas ka siis ennast talle, lisas samuti et ta brasiiliast pärit on, niisama, naljapärast. nagu talle seda öelda meeldib. Oh aga seda häda, see võõras noormeeski oli brasiiliast ja hakkas taga portugali keeles vestlema. Mu sõber lootis aga muusika valjule kajale ja ütles midagi hispaania keeles, lisades sinna portugali aksenti ja tegi kiirelt sääred.
• ükskord ta rääkis mulle, et talle meeldib öelda pidudel uutele tuttavatele, et tal on laps, et näha inimeste kaastunde reaksiooni ja ilmet- sellele järgnes mu naerukramp muidugi
• (14.juuli.2010) istusime baarileti ääres. Mu lemmik urgas oli inimtühi, kolmapäev ikkagi ju. Nicolas tellis endale õlle ja kui selle poole peale joonud oli, hakkas seda vaakumi abil mööda põske ringi lohistama. ma ei tea kas te mõistate täpselt mida ma mõtlen. (kui õllepudeli suu abil vaakumisse tõmbad ja seda ettevaatlikult peale seda põseni lohistad)

Kui mul lähiajal veel midagi meelde tuleb, (arvatavasti tuleb) siis kirjutan siia juurde.

kaos

Kui noormees puhuri ees, riided tuulest viidud, vastu perset tamburiini patsutab. Siis ma tean, et ma olen oma sõpradega.

Alejandra

Laupäeva õhtu ja ma sõidan enda trepikoja ette, varem kui tavaliselt. Kuskil kella 11 ajal. Seal istub üks naisterahvas, valges tuulejopes ja lühikestes roosades pükstes. ta kõrvale oli laotatud umbes 20 suitsukoni ja metallpiip. ma lipsasin ta juurest kiiresti mööda, et endale mitte mingit ohtu seada.

Selle aja jooksul. kui liftiga 5endale korrusele sõitsin, pärast seda oma juuksed peapeale kokku sidusin ja meigi maha võtsin torkis mind midagi nii hullult südamesse, et ma ei suutnud magama minna vaid tõmbasin uuesti teksad jalga ja sõitsin liftiga alla, et hooraga juttu puhuda. Enne veel haarasin laua pealt õuna ja paki suitsu, et oleks põhjust kõnetamiseks. endal poolik õlletops näpus.

Ta istub siiani seal ja mind nähes lükkab oma konid veidikene selja taha, et need kõik mööda trepiserva ei vedeleks.

Mina: Kas sa suitsu tahad?

Tema: Kui sa pakud.

Ma ulatan talle võrevahelt ühe sigareti, täpselt nagu üleeile loomaaias sigadele porgandeid söötsin.

Ta ütleb "palun vabandust." ja ma tunnen ennast nüüd veel veidramalt kui sel ajal, mil liftiga alla sõites enda jalga värisemas tundsin.

Mina:Kuidas läheb?

Tema:Enamvähema

Ja ma istun teisele poole võre. Et mitte tänavale end sättida. ja ootan, et ta mind kõnetaks. Ma istun temast ehk meetri kaugusele, ilma sõnagi lausumata.

Mina: Sa söönud oled?

Tema: Mõni tund tagasi sõin ühe hamburgeri ja jõin isegi mahla.

Ta on 37 aastane, kuid ausalt ütlen, et naha ja keha järele nii palju ei pakukski.

Mina: Kas ma saan sind kuidagi aidata?

Tema: Ma tahan koju minna.

Mina: Miks sa ei lähe?

Tema: Ma pole sinna 3 kuud juba jõudnud.

Ta elab umbes 15 minuti kaugusel autoga minnes. selles kohas, mida PEATARE ks kutsutakse. kus elab pea sama palju inimesi kui eestis kuid tegelikult vaid üks mägi on. koht millest olen varemgi kirjutanud. Barrios.

Mina:Kas sind ootab seal keegi?

Tema: Jah, mul on 14 aastane poeg.

Mina: Kas sa ei peaks enda pojale toeks olema, see on raske vanus.

Tema: Ta vihkab mind, ta nägi mind seda suitsetamas

Ning eelnevalt süütatud sigaretist, mille ta vaid trepi äärele asetas, sest ta suitsu ei tõmba, nüüd väiksele kaanele tuhka raputab ning sinna hõbepaberist lisaks veel mingit risu lisab. Segab kogu selle tuhahunniku kokku ja väikse pulga abil enda metall piibule lükkab. Mind silmanurgast korraks vaatab ning ütleb: "mul on häbi"

ta annab oma piibule tuld, ise näost higimullidega kaetud ja suunurk vaikselt võbelemas võtab ühe mahvi mis ta kopsud täidab.

Tema:See võtab mult valu ära.

Mina: Mis see on?

Ta üritab sellest küsimusest kõvale hiilida igasuguste seletustega, kui raske tal on, sest keegi teda ei armasta. Ta ütleb, et kui sa armud valesse inimesesse võib olla kõik läbi. Inimesi on halbu.

Tema: ma tahan magada, ma olen väsinud.

Mina: kas sa koolid käisid?

Tema: jah, ma lõpetasin 8 klassi.

uskuge või mitte, see tähendab et ta on hea elu peal olnud, ta on elanud hästi. sest rasestus esimest korda kuskil 22 aastaselt (mis seal linnaosas tavaliselt kuskil 13 aasta ringis kipub olema ja lõpetas 8 klassi, mis seal tavaliselt kuskil 5ega kipub piirduma)

Tema: Miks sa siin oled? miks sa nii abivalmis oled?

Ma ei osanud midagi öelda ja küsisin uuesti:" mida sa suitsetad?"

Tema: candy on see, ükski inimene, kes sind armastab, sulle seda sitta ei paku. ole koos vaid inimestega kes sinust hoolivad.

Mina: kuidas ma tean, kes minust hoolivad?

Tema:peale mõttepausi ta tõstab pea, nägu higist tilkumas ja käed uut toosi segades. Ega ei teagi.

Ta tõmbab enda jopehõlma laiali ja tõstab oma maika üles. "vaata mu tüdrukut. ta on 12 nädalat vana" ja paljastab oma rasedakõhu mis juba nähtav on.

Mina: Kas sa ei taha teda? kas sa temast ei hooli? mine koju, seal on inimesed kes sinust hoolivad. Kui sulle enda jaoks elada ei meeldi, siis ela nii, et neil vähemalt hea oleks. vahet pole kuidas sa elad. Kui sina neist hoolid, siis ole nendega koos.

Ta võttis enda kotist patsikummi ja sidus juuksed ilusti hobusesabasse. ta kuivatas salvsätiga enda näo ja pani jopeluku kinni. tõmbas lõpuni enda uue toosi mille tagajärjel tal suunurk värisema kippus, justnagu marutaudis koeral.

Tema: anna mulle veel üks suits ja ma lähen koju.

ta tõusis püsti ja tänas, et ma taga rääkida viitsisin. tavaliselt inimesed seda ei tee, ta teadis öelda. ma tõusin samuti ja läksin koju magama, kell oli juba pea 2 öösel. hommikul tõusin kell pool 7 et randa minna. peale dushi ja kiiret kikupesu olin ma taas seal kus hooraga vesteldud sai. ma istusin enda sõbra autosse ja uus päev rõõmsaks päikse nautimiseks võis alata. enne veel kui enda tänavanurgalt välja keerasime istus äärekivil Alejandra, sama tuulejope ja sama piibu sisse uut toosi segades. Nii palju siis tema koju minekust. Hoor

Just praegu, kui kell on paar minutit enne kella 10et 6htul ja ma saan istuda enda trepikoja ees, maika v2el ja seda sissekannet kirjutada. samal ajal eesti keelseid laule kuulata ja ma ei pea muretsema, et mul on kylm v6i 2kki ma ei tunne enast h2sti peale paar minutit.
just nyyd m6istan, et tegelikult ju vahet ei ole kus me oleme v6i mida ma teeme, oluline on oskus nautida igat hetke enda elus.
Ma k2isin yleeile yhel yritusel- Valetan- k2isin t2iesti tavalises rocki klubis varvast keerutamas. Ja kui sinna sisenedes avastad eest vanad tuttavad, keda v6ibolla paar kuud n2inud pole. ja kui avastad, et saad kedagi tudvustada kui enda parimat s6brannat. v6i kui sa isegi v66raste inimestega vestlusesse kukkudes ei pea piinlikust tundma v6i kui sa avastad, et keegi ei halvusta sind sellep2rast- mida sa teed, v6i sellep2rast- kes sa oled.
Ma tunnen ennast h2sti ja minus on tapvalt palju emotsioone mida k6ike teiega jagada tahaks. ja kui ma kuu aja p2rast tagasi olen ja te k6ik l6puks mu emotsioonid saate vastu v6tta- kui te l6uks k6ik nendes ujute ja vaikselt neissi uppuma hakkate ja kui ma ennast olen tyhjaks laadinud, mis siis saab?
Ma kardan olla kurb, ilma emotsoonideta- ilma uute emotsioonidet..
ma ei tea mis see sissekanne endast kujutab praegu- mul heliseb k6rvus virmaliste naer.

Neljapäeva hommik

Ma lõpetasin just hernesupi söömise- Õige hernesupi, koos sea jalgade ja porgandi tükikestega.

Kõrvale hammustasin musta teraleiba ja jõin piparmündi teed.

Ilus hommik!

Pere

Kui ma nüüd ütlen, et olen äärmiselt pettunud, et pidin pere vahetama siis valetan. samas ei ütle ka, et ma õnnest plahvatan.

Siin pool caracast muidugi väga turvaline pole. samas kus see turvalisus siin linnas üldse väga silma paistaks.

Siin pool on mugavam elada, metroo on lähedal ja bussipeatusetki. Saab olla iseenda peremees ja päevavalguses kartmatult tänavale jalutada- samas kui varem kõikidele tuttavatele ja sõpradele toetuma pidin, et keegi mind autoga kuhugile toimetaks- seda lihtsalt bussipeatuse puudumise tõttu.

Kui ma arvasin, et perekond Angeli juures oli hea, sest keegi eriti ei küsinud ja ei uurinud ja voodi oli alati korras. Siis perekond Araujo juures ei küsi keegi üldse midagi, voodi on ka alati korras. (ja mitu korda suurem kui eelmine) Süüa saab ka paremini.

Perekonnast endast siis:

Ema,Isa ja õde.

esimene- kunagine laulja, seinal ripuvad mingid pildid ja plaadid ka, aga ma pole nende vastu mingit huvi veel tundnud. Aga tunnistama pean, et emal pole suhtlemisega vist mingit probleemi olnud. Ta ainult räägiks ja seletaks ja tudvustaks ja kui jutud otsa saavad, siis alustab otsast peale. mul on tema elu kohta juba nii palju infot, et võiksin ta biograafia kirjutada ja seal kirjeldada ka tema kunagisi esinemiskostüüme ja ta esimese autosalongi värvi.

Teine- pensionil milaar, aga siiski seal töötav ja asju ajav härrasmees, keda kunagi ilma viskiklaasita näinud pole. peab tunnistama, et olen teda vist särgiga ka ainult ühe korra näinus. ta alati silmini viskit täis ja nägu õhetavalt punakas- viski kuumuse tõttu end rõdul jahutav ja presidendi kuldseid sõnu kuulates päevi mööda veedab. Vabu päevi siis. Pole siiani mõistnud, kas ta härra chaveze poolt või vastu. või ehk erapooletu on.

Viimase kohta oleks mul samuti raamat kirjutata. Seda aga psüholoogiat või puberteeti arutlades. 17 aastane, tõeliselt ilusa keha ja ilusate juustega neiu. Kuid mis toimub tema peas? või mis sahtel kinni lükkamata jäänud on?

Siin korteris ei ole olemas mitte ühtegi tervet teleka pulti või telefoni. Kodutelefon on seinakülge kruvitud, et seda vastu vastasseina visata ei saaks. Ma olin just nädal ilma arvutita, sest too otsustas seda jalaga lüüa.

Miks ronib ta iga õhtu minu voodisse telekat vaatama ja millegipärast kunagi sealt ära ei lähe? vaid minu voodis uinub ja poole öö peal end mulle otsa keerab? miks kasutab ta salaja minu asju? ma ju lubaks, peaks küsima vaid. Miks ta vingub ja pirtsutab ja nõuab koguaeg? kas ta ei oska normaalselt rääkida? miks ta kunagi inimesi ära ei kuula? Miks ta koguaeg vahele segab?

Miks on tal täiesti ükskõik enda augustis hakkava vahetusaasta vastu? ja ma tahaks teada kuidas ta seal hakkama saab? Kas ta sureb seal nälga? Sest siin kodus ei oska ta külmkapist ise midagi välja võtta. Kas ta võib seal ka nimodi jonnida ja märatseda nagu ta siin teeb? Miks halvustab ta alati kõiki ümberolevaid inimesi?

Mu kodu kaunistavad prussakad ja tööpäeviti kella 9eksast hommikul kella 7eni õhtul pole vett. Sooja vett saab ka vaid juhul, kui enne mingit nuppu vajutad ja vee soenemist 20 minuti kaupa ootama peab.

Aga ma ei vinguks, Pere on pere ja kodu on kodu. Eks kõik annavad endast parima.

Mul on koht kuhu tulla, ja keegi mind siin ei halvusta. Vähemalt otse näkku mitte.

Mul vist pole praegu jälle midagi öeldal.

Taaskohtumiseni

Los caobos

Täna, peale tavalist kolmapäevast sushi söömist oma sõbraga avastan end tema toas oleva raamaturiiuli ees seismast, sealt mingit kergemat hispaania keelset raamatut otsimast. Tema aga palub mul veidi oodata ja tuleb tagasi ühe raamatuga, mille mulle ulatab ja naeratades ütleb, et kui peale selle raamatu lugemist ma kordagi enda elu üle järele mõtlema ei hakka, või kui ma kasvõi kord õudusunenägu ei näe, või kui ma seda uuesti lugema hakkan, olen ma maailma kõige tugevam inimene.
Kui Teresale aga öelda, et ta millegagi hakkama ei saa. tõusevad tal kulmukarvad püsti ja ta peas plahvatab pommike, mis eneseteostust nõudma hakkab.
Ma võtsin raamatu vastu.
Olen kodus.
Keetsin endale kohvi, heitsin võrkkiike, mis rõdul värskendava tuule ja mägede varjus justkui filmilikuna tundub.
Pole ammu ühtegi raamatut lugenud, endalgi häbi.
Ma pean tunnistama, et olen alles 20nendal leheküljel ja on esinenud küllalt sõnu millest aru ei saa, kuid ma vist pole raamatu pointi maha maganud.
Just sel hetkel,kui avastan end küünelakki maha koorimast ja tunnen,kuidas sääsed mu tallaaluseid imevad ja see mind isegi sekundiks raamatut käest ei luba panna.
Ma tulen siia ja kirjutan selle sissekande, juhuks, kui peale järgmist 20 lehekülge pole enam olemas seda Teresat keda te kõik tunnete.
Vaid minust võib kooruda miski muu.

kõik inimesed, kes peale selle sissekande lugemist -poodi või raamatukokku kiirustavad, mõelge enne järele, kui kergesti olete valmis sõltuma asjadest, mis enam teie kontrollile ei allu. või teate kohe, et piisab vahel tahtejõudu end kontrollida.

Nüüd, kui järgmine kord piisavalt seda viimast leian, siis luban, et kirjutan enda uuest perest ja kodust.

"House Of Leaves"

Kas te usute, et ma pidin selle sissekande praegu kaks korda sisestama, sest see lihtsalt ei esinenud minu (ma tõusin praegu, et välisuks avada, kuid seal polnud kedagi) pealehel. Kuigi Blogspot.com omab isesalvestuvat programmi ja peaks iga paari sekundi tagant salvestama kõik siia kirjutatu.
?????????????

Täna hommikul kapist pusa otsides, mida ammu kandnud pole, leidsin varukast mädanenud mango.