Brain Ninja vol2

Tänane koolipäev oli nagu tavaliselt, kuid imelikul kombel ma olin tavalisest rohkem väsinud. põõnasin südamerahuga kohe 3 tundi järjest laua taga- pärast jalad ja käed surnus. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma täna koolist koju sõitsin.
Kuna auto oli terve päeva päikse käes olnud oli seal täiesti uskumatult palav, esimestel istmetel istuvad tüdrukud tegid aknad lahti. Mina aga tundsin veidrat külmavärinat enda mõlemil käel ja jätsin akna avamata. Nagu ikka, kell 2 koolist väljasõidul on järjekord metsik, kõik emmed oma uhkete autodega on enda lastele järele tulnud. Me siis seisama seal, ummikus, kooliväravatest umbes 10 meetri kaugusel.
Ümber on sagimist palju, mille peale mina ukse lukustan, siis ebamugavust tunnen ja selle jälle lahti teen. Me seisame mingisuguse takso kõrval, kus samuti aken lahti on ja mees pruuni nahaga meile kavalalt naeratades otsa vaatab. Veider on see naeratus.
Kusagilt kaugemalt tuleb valge maikaga noormees, vanus ehk 15-17 vahel ja kõnnib autost lähedalt mööda. (Ma usun, et ma vist olen eelnevalt maininud et mul on kooli kõrval see slummi ala, kus minusugusel väga turvaline liikuda pole)
Olgu, see selleks, meist vasakul on kolm meest, kes on ALATI seal, nokitsevad oma autode kallal. Kord vahetavad rehve või velgi, kord pesevad seda või vahetavad migneid muid põnevaid asju. nii igapäev. nendest kõige vanemal on habe, pikad juuksed ja tumesinised tunked. ta alati najatub vastu laternaposti ja tõmbab suitsu. Nii ka täna. Ei midagi erilist.
Kuni ma jälle külmavärinaid tunnen ja uuesti ukse lukustan. "Imelik" mõtlen ise ja tõstan enda käekoti istmelt põrandale. Me liigume veel umbes 4 meetrit ja ma jään läbi tumendatud tagaaknaklaasi jälle seda veidrat taksojuhti vaatama. Ta naeratab ikka veel.
See samune valge maikaga poiss, kes enne autost mööda kõndis, jõuab mingi trepini, mis alla majade vahele viib ja siis keerab otsa ringi. Ma jään tedagi tagaaknast piiluma. Ta kõnnib auto poole, pistab ennast esiaknast poolenisti sisse, sirutab käe välja, haarab ees istuval neiul kotist telefoni ja pistab jooksu sinna samade treppide poole. Minumeelest ta isegi ei jooksnud, vaid kiirendas sammu sinna poole. Mille peale taksist aknast käe välja pistis "ijo de puta" karjus ja meid edasi passis. Mina nüüd olen jälle segaduses. Ei teagi kas midagi öelda või mitte, sest mulle tundus kõik aegluubis toimuvat. Aega kulus nii palju, enne kui keegi midagi üldse aru sai. Arvatavasti pool sekundit, aga ma jõudsin juba kõik asjad välja mõelda mida öelda tahakas, oleks vaja ja peaks. Kuid siiski vaikin. Esiistmel tüdruk sulges akna ja nuttis. Sõitsime koju!