fuck it ma ütlen!
miks kurat siiani puudutab mu keharakke see, kui keegi minust midagi teisiti arvab?
Kui keegi mind vaid kaugelt nähes mingeid eelarvamusi loob? miks just siin riigis ma tahaksin kõigiga jagada enda tõelist palet? Miks ma tahaks, et keegi ei mõistaks mind hukka, vaid oskaks mu mõtteid lugeda vaid silma pilgutuse ja naeratuse järgi.
Ma vist mõtlesin välja.
meid on nii vähe, ja ma tunnen teid- teisi, enda vendi ja õdesid- eestlasi! nähes kimbatust suhelda kui oma perega. ma tahaks teid kõiki kallistada. ma tahaks, et te kõik mõistaksite mind. mitte selle pärast, et ma ei saaks üksi hakkama. ma lihtsalt arvan, et me peaksime hoidma kõik ühte. Et me ei tohiks raisata enda pead halbade mõtetega, eriti siis, kui ei olekski nagu põhjust. Ma tahaks, et me oleks üks suur pere. Eesti pere. Seda mõnekümne aasta pärast nagunii enam ei ole olemas.
Kas te olete märganud, palju on viimase kahe aasta jooksul Eestis tumedanahalisi tänaval liikumas?
Nüüd natukene rassistlikust sisse toppides? See pole jätte tõsi! Mulle meeldivad inimesed, kõik meeldivad. aga mitte siis-kui pean kellegi pärast midagi muud kartma.