28.november 2009

Värvilised muffinid ja veini-tarretis

Paus

Lasen üle, tärniga postitust ei tule. Ja mõtlesin, et kirjutaks ühe ilusa loo enda tuttava rannamajas toimuvast, aga seda ka ei tule, sest ma ei viitsinud seal midagi üles kirjutada ja nüüd järele meenutamine tundub mõttetu. sest see oleks "Ja siis tuli see tüdruk sinna ja siis ma sõin seda ja siis ma mõtlesin seda ja siis ma läksin ujuma..."- sissekanne ja see ei ole põnev.Panen siis lihtsalt pilte mis vahepeal toimunud on.


(nädalavahetus rannamajas)

(lemmiktoit)

(Majad, millest olen eelnevalt kirjutanud)

(tuttaval seinal)

(Vend,Trish,Mina.. Lemmikkohas )

13 ja reede

Peale maailma kõige halvema filmi (2012) vaatamist suundusime Trishi ja vennaga mu lemmik kohta.
Seal oli D n`B pidu.
Kõik oli ideaalne, nad olid valmis minuga tundide kaupa tantsima, seal oli piisavalt ruumi ja õhku. Seal oli kõik täpselt nii ideaalne, kui alati Eestis unistanud olen. Kuid peale teist tundi tantsu avastasin, et isegi kui kõik on niii hästi, et millegi üle kurtma ei peaks, siis tundsin puudust Gerdast! Iga tansuliigutus mida tegin, iga sõna mida laulsin, iga pilk millega teisi vaatasin igatses Gerda järele. Tema ongi vist minu D n`B pidude lahutamatu printsess.

(Ma tuletasin sind ka pühapäeval meelde ;) järgmine sissekanne, on märgitud tärniga.)

?

Mul on mõned sissekanded veel paberil juba valmis, aga ei tea kas on mõtet neid siia trükkida. sest tunne, et pean blogi vaid Gerdile!
Jäta endast teade!

Mis see nüüd on?

Täna- 12 november 2009- esimese kahe tunni arvelt toimus koolis missa. Surnud kehalise kasvatuse õpetaja auks. Ma siiani ei tea, kas olen seda õpetajat kunagi näinud või ei. Kogu kool kogunes kokku, kõik langetasid pea ja pomisesid meie isa palvet. Püha isa segas laval oleva laua taga midagi kokku. Tundus mulle, nagu keemia tund. Ühest peekrist teise ja kolmandast klaasist taas esimesse. Kõik lõid risti ette ja istusid, mina koos nendega. tundub, et ta oli hea inimene, sest paljud tahavad tema auks sõna öelda, ja mida tõsisem inimene näib, seda tõenäolisem, et ta poetab laval ka mõne pisara.Mõni aga nuttis hüsteeriliselt ja palus pühaisal kõne lõpetada, ise lavalt lahkudes.
Too aga tõstis nüüd peekri enda pea kohale, ise samal ajal midagi lausudes.Mina kaugelt aga, ilma prillideta itsitan naerda omaette, kuna pühaisa tundub täpselt nagu tsirkuse koer, kes enda ninal küpsist hoida proovib. Ma luban, et järgmise kord kui keegi sureb, kannan prille.
Nüüd aga tõusevad enamused ja seisavad haneritta, et armulaua küpsist saada. Mina ja mõned veel jäävad istuma- kel allergia maisi vastu, kel lihtsalt ei maitse. Veider on vaadata kooli tugevamaid ja populaarsemaid poisse ja tüdurkuid nii haavatavatena laval risti ette löömas. nad näivad nii abitud.
Mu klassiõel suri eelmine nädal vanaema ära, see on talle vast raske löök. Lahistab (kas selline sõna on üldse olemas?) nutta üksi taganurgas. Armulaua küpsise järjekord saab otsa ja pühaisa keerab rahvale selja, ning ma arvan, et olen ainus kes teda just praegu jälgib. Ta pistab 4 küpsist endale järgemööda suhu ja võtab peekrist sõõmu veini peale. (ehk on tal nälg?) Ta tõuseb taas lavale ja võtab viimase lonksu peekrist ning kuivatab selle rätiga. Soovib, et me kõik jagaks rahu. Nüüd siis kõik kallistavad ja musitavad endast paremal ja vasakul, ees ja taga olevaid inimesi.
mulgi on imelik tunne, nagu oleks saanud minust nii kergelt haavatav ja nii õrn inimene.
Kuid see läks kiirelt üle.

Vogue

Täna ilmus poelettidele uus Ladina-Ameerika VOGUE, mille kaant kaunistab Eesti tüdruk Tiiu Kuik.

küünlavalgus

Nüüd kui tänavatest on saanud ojad ja kiirteedest järved on minu majas esimest korda elektri puudus. Tunnen kaasa inimestele, kes tänavate alguses elavad- sest kõik tänavad siin vaid mäkke üles lähevad. Ja vesi gravitatsiooni tõttu kõik nendedi vuhiseb.
Mööda ojasid ujuvad autod. ja tundub, nagu ükski hing hetkel väljas ei oleks. Isegi linnud, kes muidu nii siiralt hoovis igapäevaselt siristavad, on peidus. Nüüd kui õues on pimedam kui ei kunagi varem ja ma olen tulnud just dushi alt, lõhnades shampooni ja kehakreemide järele. Dushi alt, kus olin küünlavalgel.Just nüüd avastan, et interneti sidega telefonid on toredad. Kõik

Tark poiss

Jäi mainimata, et meiega oli yks noormees rannas, kes kuuldes, et ma Eestist pärit olen korraks mõttesse vajus ja siis naeratades tagasi minu poole pöördus, teatedes, et aastast 2006 on meie riigi president Toomas Henrdik Ilves.
See olevat olnud kysimus tema ylikooli sisseastumis katsetel. Paar aastat tagasi. Ta õpib rahvusvahelist suhte korraldust.

Laupäev

Laupäeva hommikul helistas mulle sõber, kes rõõmsalt teatas, et mul on aega 20 minutit ennast valmis panna ja siis lähme randa. kell oli 9 hommikul, ja arva, kas mulle oleks meeldinud magada selle päeva hommikul, peale klubitamist, või ei. Kuid randa minek ajas mind sekundiga pessu ja jalgu raseerima.
kõne!
Nad on kohal.
Mina aga samal ajal alasti vannitoas dushi alt välja ronides palusin endale 10 minutit lisaaega. Küll siis läks alles jooksmiseks... Nagu ikka, ei leidnud ma enda riideid yles, ja rannarätik oli ka kadunud. Avastasin et päiksekreem on ka otsas ja jalanõud leidsin köögi laua alt lõpuks.
Võtsime peale vahetusõpilase, minu tuttava, ta on pärit new zelandilt. Vaatasin gloobuselt, see on peaaegu täpselt teisel pool maakera diagonaalselt Eestiga. Tore tüdruk on. Nimi on Trish.
Sõitsime umbes tunnikene mööda mere äärt ja läbi kahtlase linna, kus ainult väiksed värvilised majad,mis tavaliselt ilma veeta või elektrita on. Neid kutsutakse barrioteks. ja alati sellisesse kylasse sisenedes, lukustab autojuht uksed. Inimesed istuvad tänavatel, joovad rummi ja mängivad dominot, sest majades sees on liiga palav. Neil pole seal mingit konditsioneeri, ainult akna augud.
Omadega rannas, otsisime üles sõbrad ja tuttavad ning esimese asjana, läksime ujuma. või oleks õigem öelda lainetega kaklema? sest peale paari sammu, rannaliivalt mere suunas astudes uhusid lained meid pikali ja siis nägime välja nagu lootusetud valged kassid lainetes edasi-tagasi ulpimas. Püksid olid ka liiva täis lõpuks. Aitab! avame õlled! Paari tunni pärast ilm pöördus ja hakkas tibutama, mis meid ei seganud. vaid avati autode pagasi uksed mille taga suured muusika väljundid üha kõvemini mängima hakkasid. Inimesed tantsisid ja lõbutsesid tunnikese vihmas, mille järel taas kuum päike pilve tagant meie kehasid kuumutama hakkas. Pidu jätkus, ja me Trishiga läksime järgmisele katsele laineid püüdma. Natukene olime nüüd juba kogenenumad ja hoidsime enda pükse kinni. Et vähemalt need enam jalast ei tuleks.
Kell näitas 5 ja me hakkasime tagasi tulema.
Tagasi Caracase vihmases ja uduses ilmas külastasime hot-dogi putkat, kus väike hot-dog tähendab kahe inimese täis kõhtu. Vähemalt tüdrukute oma küll. Inimesed väga õelalt vaatamas meie lühikesi pükse ja paljaid jalgu autoaknast välja rippumas. Aga meie tulime ju rannast!
Koju tuttu, mille järel kõik taas kohtusime ja enda unenägudest ja päeva emotsioonidest pajatasime.

Ta on nii armsalt siiras, samas nii valusalt haavav.
Ta on nii kohmakas, samas nii vabalt liikuv.
Ta on nii puberteetlikult uudishimulik, samas ta teab kõike.
Ta on nii agresiivne, samas nii melanhoolselt igav.
Ta on nii stiilne, samas vahel nii silma riivav.
Ta on nii lapsikult tujukas, samas nii proffesionaalselt teadlik.
Ta on nii nooruslik, samas nii kulunud.
Ta on nii rõõmustavalt lõbus, samas nii kurvalt tõsine.
Ta on nii siiralt emotsionaalne, samas nii mõttetult tujutu.

This is it!!
Michael Jackson


Nagu näha, siis käisin eile kinos.Konditsioneer oli katki ja tunne oli, nagu oleks särgiga Eestimaa külmas sügises istunud. Isegi tuul puhus. Vähemalt jook püsis külmana ütles üks neiu, kes minuga oli... Peale seda, kui kõik lihased mitte liigutamisest valusad olid. Isegi tatt oli ninas härmas.


ä ö ü õ (siit mul neid hea võtta)