Mis see nüüd on?

Täna- 12 november 2009- esimese kahe tunni arvelt toimus koolis missa. Surnud kehalise kasvatuse õpetaja auks. Ma siiani ei tea, kas olen seda õpetajat kunagi näinud või ei. Kogu kool kogunes kokku, kõik langetasid pea ja pomisesid meie isa palvet. Püha isa segas laval oleva laua taga midagi kokku. Tundus mulle, nagu keemia tund. Ühest peekrist teise ja kolmandast klaasist taas esimesse. Kõik lõid risti ette ja istusid, mina koos nendega. tundub, et ta oli hea inimene, sest paljud tahavad tema auks sõna öelda, ja mida tõsisem inimene näib, seda tõenäolisem, et ta poetab laval ka mõne pisara.Mõni aga nuttis hüsteeriliselt ja palus pühaisal kõne lõpetada, ise lavalt lahkudes.
Too aga tõstis nüüd peekri enda pea kohale, ise samal ajal midagi lausudes.Mina kaugelt aga, ilma prillideta itsitan naerda omaette, kuna pühaisa tundub täpselt nagu tsirkuse koer, kes enda ninal küpsist hoida proovib. Ma luban, et järgmise kord kui keegi sureb, kannan prille.
Nüüd aga tõusevad enamused ja seisavad haneritta, et armulaua küpsist saada. Mina ja mõned veel jäävad istuma- kel allergia maisi vastu, kel lihtsalt ei maitse. Veider on vaadata kooli tugevamaid ja populaarsemaid poisse ja tüdurkuid nii haavatavatena laval risti ette löömas. nad näivad nii abitud.
Mu klassiõel suri eelmine nädal vanaema ära, see on talle vast raske löök. Lahistab (kas selline sõna on üldse olemas?) nutta üksi taganurgas. Armulaua küpsise järjekord saab otsa ja pühaisa keerab rahvale selja, ning ma arvan, et olen ainus kes teda just praegu jälgib. Ta pistab 4 küpsist endale järgemööda suhu ja võtab peekrist sõõmu veini peale. (ehk on tal nälg?) Ta tõuseb taas lavale ja võtab viimase lonksu peekrist ning kuivatab selle rätiga. Soovib, et me kõik jagaks rahu. Nüüd siis kõik kallistavad ja musitavad endast paremal ja vasakul, ees ja taga olevaid inimesi.
mulgi on imelik tunne, nagu oleks saanud minust nii kergelt haavatav ja nii õrn inimene.
Kuid see läks kiirelt üle.