Laupäev

Laupäeva hommikul helistas mulle sõber, kes rõõmsalt teatas, et mul on aega 20 minutit ennast valmis panna ja siis lähme randa. kell oli 9 hommikul, ja arva, kas mulle oleks meeldinud magada selle päeva hommikul, peale klubitamist, või ei. Kuid randa minek ajas mind sekundiga pessu ja jalgu raseerima.
kõne!
Nad on kohal.
Mina aga samal ajal alasti vannitoas dushi alt välja ronides palusin endale 10 minutit lisaaega. Küll siis läks alles jooksmiseks... Nagu ikka, ei leidnud ma enda riideid yles, ja rannarätik oli ka kadunud. Avastasin et päiksekreem on ka otsas ja jalanõud leidsin köögi laua alt lõpuks.
Võtsime peale vahetusõpilase, minu tuttava, ta on pärit new zelandilt. Vaatasin gloobuselt, see on peaaegu täpselt teisel pool maakera diagonaalselt Eestiga. Tore tüdruk on. Nimi on Trish.
Sõitsime umbes tunnikene mööda mere äärt ja läbi kahtlase linna, kus ainult väiksed värvilised majad,mis tavaliselt ilma veeta või elektrita on. Neid kutsutakse barrioteks. ja alati sellisesse kylasse sisenedes, lukustab autojuht uksed. Inimesed istuvad tänavatel, joovad rummi ja mängivad dominot, sest majades sees on liiga palav. Neil pole seal mingit konditsioneeri, ainult akna augud.
Omadega rannas, otsisime üles sõbrad ja tuttavad ning esimese asjana, läksime ujuma. või oleks õigem öelda lainetega kaklema? sest peale paari sammu, rannaliivalt mere suunas astudes uhusid lained meid pikali ja siis nägime välja nagu lootusetud valged kassid lainetes edasi-tagasi ulpimas. Püksid olid ka liiva täis lõpuks. Aitab! avame õlled! Paari tunni pärast ilm pöördus ja hakkas tibutama, mis meid ei seganud. vaid avati autode pagasi uksed mille taga suured muusika väljundid üha kõvemini mängima hakkasid. Inimesed tantsisid ja lõbutsesid tunnikese vihmas, mille järel taas kuum päike pilve tagant meie kehasid kuumutama hakkas. Pidu jätkus, ja me Trishiga läksime järgmisele katsele laineid püüdma. Natukene olime nüüd juba kogenenumad ja hoidsime enda pükse kinni. Et vähemalt need enam jalast ei tuleks.
Kell näitas 5 ja me hakkasime tagasi tulema.
Tagasi Caracase vihmases ja uduses ilmas külastasime hot-dogi putkat, kus väike hot-dog tähendab kahe inimese täis kõhtu. Vähemalt tüdrukute oma küll. Inimesed väga õelalt vaatamas meie lühikesi pükse ja paljaid jalgu autoaknast välja rippumas. Aga meie tulime ju rannast!
Koju tuttu, mille järel kõik taas kohtusime ja enda unenägudest ja päeva emotsioonidest pajatasime.