tõehetk

Nüüd, kui lennuni on aega täpselt 12 tundi ja kõrvus on juba valu, mis tekib lennujaamadesse sisenedes, mõnel lennukis olles. minul aga niisama, kui sellele mõtlen, või siis kui autos sõites akna kinni panen või kui liiga hoogu üksi laulmisega lähen.
praegu pole see päris valu, sest seda leevendab hea muusika kõrvus. Mul tekib tahtmine minna teki alla ja jääda sinna seniks, kuni kõik on möödas, see teeks tervelt kolme päeva teki all olemist. Ma isegi ei tuleks pesemiseks sealt välja. Ma tuleks ainult siis, kui tunnen, et keha vajab midagi.
nüüd kui lugu mu kõrvus vahetus ja tuleb meelde kogu see armastus mida endas kannan. Seda jätkuks kõigile- kõigile headele inimestele. Ja mina usun/tahan loota, et neid on palju.
Nüüd Tuleb mul meelde Kristeli hoolikalt kontrollitu naer, Sireti ja Gerda väikeste hammastega naeratused, Karli käed mis mind alati valmis hoidma ja Jorma siirad soovitused minu ellu ja see, et Gerdil on jagada ka armastust ja veel mõndade siirad ja olulised hetked minu elus. Hetked mida mõni ei oska väärtustadagi.
Lugu vahetus
Mu keha katavad külmavärnad ja mu nina hakkab kipitama. Ma ei tea siiani kas teistel on ka nii, aga igakord kui mina nutta tahan, annab minu nina sellest esimesena teada, ja kui lased sel tundel endast võitu saada, hakkavad pisarad voolama. Nii on tihti.
Viimased kaks päeva ei kontrolli ma ei enda nina, pisaravoolu ega külmavärinaid. Samas mul on hea olla. Ja see ongi kõige tähtsam.vist

Minus on armastust tagasi jõudes veel rohkem! Oodake mind ära!
Tehke, mida olete alati tahtnud, vahet ei ole, et kui see aeg kätte jõuab on teis- võibolla maailma kõige halvem tunne mis olemas on, aga see on pärast seda ehk väärt...
see on segu häbi, väsimuse ja igatsuse tundest.
Kui hoolid endast rohkem kui enda harjumustest

Üks hetk kui avastad, et oled oodanud seda mis sind nüüd ees ootab juba mitu aastat. Just nüüd kui sa saad seda hetke juba peaaegu käega katsuda ja enam ei räägi keegi midagi muud kui ainult seda mis mind ees ootab. hakkan mõtlema. Et kõik need inimesed on palju rohkem väärt, iga puu ja põõsas minu oma kodu ümber on rohkem väärt kui ma siiani olen arvanud. Need inimesed, kes isegi võibolla minust ei hooli,kuid kellest hoolin mina. Kõik need kes alati on olemas kui ma vajan. Kõik need samad asjad mida meie oma *itaks eluks peame on mingil hetkel kõige tähtsamad asjad üldse.
Ja samas on minus tunne, mis tahab jätta kõik need asjad ja inimesed ja mälestused siia vaid selleks, et saada juurde ja juurde tutvusi, kogemusi ja olla üksi... "Olla üksi" tahtmis tunne mind tegelikult hirmutab, et mis siis saab kui ma polegi selleks valmis, kui ma ei saagi üksi hakkama. SAMAS sellepärast ma tahangi olla üksi, et mul oleks raske ja et ma ei saakski hakkama, et ma oleks kimbatuses ja et ma ei teaks mida edasi teha. See teeb mind tugemakas.

Ja nüüd ma sunnin teid- minu inimesed, lugema midagi, mis teid võibolla absoluutselt ei huvita, millest ei pruugi te kunagi midagi aru saada, ja kogu see jutt siin, paneb teid pead murdma minu idiootse sõnavara ja nende idiootsete sõnade kasutamise üle.

Te ei peagi mõistma, minu elu- kuigi siiralt soovides, et te oleksite/jääksite osaks sellest.