Nüüd, kui lennuni on aega täpselt 12 tundi ja kõrvus on juba valu, mis tekib lennujaamadesse sisenedes, mõnel lennukis olles. minul aga niisama, kui sellele mõtlen, või siis kui autos sõites akna kinni panen või kui liiga hoogu üksi laulmisega lähen.
praegu pole see päris valu, sest seda leevendab hea muusika kõrvus. Mul tekib tahtmine minna teki alla ja jääda sinna seniks, kuni kõik on möödas, see teeks tervelt kolme päeva teki all olemist. Ma isegi ei tuleks pesemiseks sealt välja. Ma tuleks ainult siis, kui tunnen, et keha vajab midagi.
nüüd kui lugu mu kõrvus vahetus ja tuleb meelde kogu see armastus mida endas kannan. Seda jätkuks kõigile- kõigile headele inimestele. Ja mina usun/tahan loota, et neid on palju.
Nüüd Tuleb mul meelde Kristeli hoolikalt kontrollitu naer, Sireti ja Gerda väikeste hammastega naeratused, Karli käed mis mind alati valmis hoidma ja Jorma siirad soovitused minu ellu ja see, et Gerdil on jagada ka armastust ja veel mõndade siirad ja olulised hetked minu elus. Hetked mida mõni ei oska väärtustadagi.
Lugu vahetus
Mu keha katavad külmavärnad ja mu nina hakkab kipitama. Ma ei tea siiani kas teistel on ka nii, aga igakord kui mina nutta tahan, annab minu nina sellest esimesena teada, ja kui lased sel tundel endast võitu saada, hakkavad pisarad voolama. Nii on tihti.
Viimased kaks päeva ei kontrolli ma ei enda nina, pisaravoolu ega külmavärinaid. Samas mul on hea olla. Ja see ongi kõige tähtsam.vist
Minus on armastust tagasi jõudes veel rohkem! Oodake mind ära!
Tehke, mida olete alati tahtnud, vahet ei ole, et kui see aeg kätte jõuab on teis- võibolla maailma kõige halvem tunne mis olemas on, aga see on pärast seda ehk väärt...
see on segu häbi, väsimuse ja igatsuse tundest.
Kui hoolid endast rohkem kui enda harjumustest
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma ei oska midagi öelda..aga kui ma oskaks, siis see oleks hästi öeldud. Väga hästi ja stiilitabavalt öeldud.
ReplyDelete