fuck it ma ütlen!
miks kurat siiani puudutab mu keharakke see, kui keegi minust midagi teisiti arvab?
Kui keegi mind vaid kaugelt nähes mingeid eelarvamusi loob? miks just siin riigis ma tahaksin kõigiga jagada enda tõelist palet? Miks ma tahaks, et keegi ei mõistaks mind hukka, vaid oskaks mu mõtteid lugeda vaid silma pilgutuse ja naeratuse järgi.
Ma vist mõtlesin välja.
meid on nii vähe, ja ma tunnen teid- teisi, enda vendi ja õdesid- eestlasi! nähes kimbatust suhelda kui oma perega. ma tahaks teid kõiki kallistada. ma tahaks, et te kõik mõistaksite mind. mitte selle pärast, et ma ei saaks üksi hakkama. ma lihtsalt arvan, et me peaksime hoidma kõik ühte. Et me ei tohiks raisata enda pead halbade mõtetega, eriti siis, kui ei olekski nagu põhjust. Ma tahaks, et me oleks üks suur pere. Eesti pere. Seda mõnekümne aasta pärast nagunii enam ei ole olemas.
Kas te olete märganud, palju on viimase kahe aasta jooksul Eestis tumedanahalisi tänaval liikumas?
Nüüd natukene rassistlikust sisse toppides? See pole jätte tõsi! Mulle meeldivad inimesed, kõik meeldivad. aga mitte siis-kui pean kellegi pärast midagi muud kartma.

Teate ma olen nüüdseks eestis olnud 3 päeva ja ei teagi kas igatsen sellest kirjutada. Me kohtume peagi kui te tänaval liigute.
Maailm on väike, rääkimata meie väikesest eestist siis.

Ma hakkan 12 päeva pärast tulema.

Ma peaks saama mingi auhinna selle eest, kui palju kaameraid ma ühe aasta jooksul hävitanud olen, erineval viisil!

Brain Ninja Fail!

Neljapäev, kell on umbes 2 päeval- pärastlõunal
Ma istun enda maja ees Thomase autosse, et sõita mingeid pabereid ajama.
Me keerame mu tänavalt välja. umbes 20 meetri kaugusel on valgusfoor. Korralike liiklejatena peatume selle taga, sest põleb punane tuli. Autosid meie ümber on palju. Mõndadel aknad lahti, mõndadel kinni. Mõndadel bass peksmas reggetoni, mõndadel salsat.
Meie autos olid aknad lahti ja vaikselt mängimas vana rock ballaad.
Äkki jääb meie kõrval seisma üks moto. juhiks alla 30 aastane noormees- valge maika ja päikseprilliga. tema selja taga istumas noor neiu. Päevitunud naha ja vormis kehaga.

Moto:(vaikselt) anna enda telefon, ja võta ka neiu telefon ning ulata mulle
Meie: ????????
Thomas: mis sul viga on? mama huevo!
Mille peale mootorrattur lahkus!

mis ta lootis tõesti, et anname talle enda telefonid lihtsa küsimise peale? Et oleks otsinud veel kaameragi kotist äkki?
Tal polnud relvagi.

Nicolas Hernandez

Mul on üks sõber, kellega keeltekoolis tuttavaks saime. Ta oli seal Inglise keele õpetaja. 19 aastane tavaline rosinasilm. Igapäevane mõttetu kohviku tsill ja niisama lobajutu ajamine meist sõpru ei tenud.

välja tuli aga see, et me elame teineteistest kahe kortermaja kaugusel. Ja kuna minul kunagi midagi põnevat teha pole ja temalgi siis nüüdseks juba vähemalt 3 kuud igapäevaselt idioote mängides (ooota, mis siis, kui me ei mängigi?) on meist saanud head sõbrad.

Sõber on siis- kui isegi midagi öelda pole ja sa kasvõi terve päeva vaikuses istud häbi tundmata. Sest sa mõistad teda juba nagunii.

tegelikult ma tahaks tema isiksusest teile rääkida. Äkki see toob teile mingigi kujutluspildi, milline on üks tüüpiline venezuela rosinasilm.

Ma ütlen kohe ära, et tema puhul on kõik lihtsalt nii naljakas, et üks tavaline "lähme sööme, teeme nalja, vaatame mis õhtul teha annab" päev mis tavaliselt kuskil 12 tundi kestab- meie puhul 8 tundi krampites naeru sisaldab.

Ma mainiks ka selle ära, et ma pole tema ohvriks kunagi sattunud, sest me oleme kaks krooksuvat kesksoolist. Keda ükshetk vennalikult õlga lüüa saab ja teine hetk õelikult kallistada.

me istume autos (päev enne eilset) see on päev pärast meie ühist peoõhtut kus mina tema endast maha jätsin, sest minu tantsusamm peale 5te tundi tantsu enam kanda ei viitsinud... Sel õhtul tema jätkas. Mina lahkusin.

Saime siis kokku päev enne eilset, et arutada mis ja kus ja kuidas edasi ta õhtu möödus.

Nico: ma arvan, et mul on probleem. igakord kui ma purjus olen mõtlen ma mingeid imelikke jutte ja valesid välja.

Mina: see ei ole ju ainult siis kui sa purjus oled. (samas ma näen mingit imelikku "mul on nii naljakas aga samas ma olen veits mures ka praegu" nägu)

Nico:No jah (ja naerab) aga eile jälle, läksin mingi tüdruku juurde, ütlesin, et tahan tantsida. ta ütles et ta ei taha. mina aga ütlesin, et tegelt mul on pruta olemas, aga et tahaks lihtsalt tantsida. mingi jutu mõtlesin veel juurde... mõne aja pärast kui sai tantsitud pikalt küsis see tüdruk midagi selle vale kohta mida enne talle siiralt rääkisin. õnneks oli tüdruk purjus ja ütlesin talle, et ta kuulis valesti ja mõtlesin kiirelt mingi teise jutu välja.

Mina: (ma ei osanud enam midagi öelda sest kogu see jutt ja tema väljendid tundusid nii naljakad, et ma suutsin vaid naerda)

Mina: või siis sa oleks võinud tunnistada, et sa valetasid ja tegelikult sulle ei meeldigi tantsida, vaid sa tahtsid lihtsalt tema läheduses olla (jutt sellest, et talle tantsida ei meeldi on puhas vale, ta võib tantsima jäädagi, vahet pole kellega)

Nico:(tegi väga üllatunud näo ja oli kuidagi eriti ärevil) see on hea! ma kasutan seda järgmine kord!

Mina:Äkki lõpetad oma lollid naljad lihtsalt?

Nico: ei, ma ei oska, ma ei saa!

• ükskord mäkdoonaldsi drive ini sõites, aken lahki suitsu tehes, pöördus ta poole mingi neeger, kes inglise keeles teda kõnetas. peale paari küsimust ja veidike aega vestlust pidi temagi ütlema, et ta tegelt Texasest pärit on. peale mida eriti reaalselt texase aksenti pusis.
• Ühel peol, kord tantsu taaskord lüües tuli meie juurde üks noormees, kes minuga tantsida tahtis. Minu sõber nicolas tudvustas ka siis ennast talle, lisas samuti et ta brasiiliast pärit on, niisama, naljapärast. nagu talle seda öelda meeldib. Oh aga seda häda, see võõras noormeeski oli brasiiliast ja hakkas taga portugali keeles vestlema. Mu sõber lootis aga muusika valjule kajale ja ütles midagi hispaania keeles, lisades sinna portugali aksenti ja tegi kiirelt sääred.
• ükskord ta rääkis mulle, et talle meeldib öelda pidudel uutele tuttavatele, et tal on laps, et näha inimeste kaastunde reaksiooni ja ilmet- sellele järgnes mu naerukramp muidugi
• (14.juuli.2010) istusime baarileti ääres. Mu lemmik urgas oli inimtühi, kolmapäev ikkagi ju. Nicolas tellis endale õlle ja kui selle poole peale joonud oli, hakkas seda vaakumi abil mööda põske ringi lohistama. ma ei tea kas te mõistate täpselt mida ma mõtlen. (kui õllepudeli suu abil vaakumisse tõmbad ja seda ettevaatlikult peale seda põseni lohistad)

Kui mul lähiajal veel midagi meelde tuleb, (arvatavasti tuleb) siis kirjutan siia juurde.

kaos

Kui noormees puhuri ees, riided tuulest viidud, vastu perset tamburiini patsutab. Siis ma tean, et ma olen oma sõpradega.

Alejandra

Laupäeva õhtu ja ma sõidan enda trepikoja ette, varem kui tavaliselt. Kuskil kella 11 ajal. Seal istub üks naisterahvas, valges tuulejopes ja lühikestes roosades pükstes. ta kõrvale oli laotatud umbes 20 suitsukoni ja metallpiip. ma lipsasin ta juurest kiiresti mööda, et endale mitte mingit ohtu seada.

Selle aja jooksul. kui liftiga 5endale korrusele sõitsin, pärast seda oma juuksed peapeale kokku sidusin ja meigi maha võtsin torkis mind midagi nii hullult südamesse, et ma ei suutnud magama minna vaid tõmbasin uuesti teksad jalga ja sõitsin liftiga alla, et hooraga juttu puhuda. Enne veel haarasin laua pealt õuna ja paki suitsu, et oleks põhjust kõnetamiseks. endal poolik õlletops näpus.

Ta istub siiani seal ja mind nähes lükkab oma konid veidikene selja taha, et need kõik mööda trepiserva ei vedeleks.

Mina: Kas sa suitsu tahad?

Tema: Kui sa pakud.

Ma ulatan talle võrevahelt ühe sigareti, täpselt nagu üleeile loomaaias sigadele porgandeid söötsin.

Ta ütleb "palun vabandust." ja ma tunnen ennast nüüd veel veidramalt kui sel ajal, mil liftiga alla sõites enda jalga värisemas tundsin.

Mina:Kuidas läheb?

Tema:Enamvähema

Ja ma istun teisele poole võre. Et mitte tänavale end sättida. ja ootan, et ta mind kõnetaks. Ma istun temast ehk meetri kaugusele, ilma sõnagi lausumata.

Mina: Sa söönud oled?

Tema: Mõni tund tagasi sõin ühe hamburgeri ja jõin isegi mahla.

Ta on 37 aastane, kuid ausalt ütlen, et naha ja keha järele nii palju ei pakukski.

Mina: Kas ma saan sind kuidagi aidata?

Tema: Ma tahan koju minna.

Mina: Miks sa ei lähe?

Tema: Ma pole sinna 3 kuud juba jõudnud.

Ta elab umbes 15 minuti kaugusel autoga minnes. selles kohas, mida PEATARE ks kutsutakse. kus elab pea sama palju inimesi kui eestis kuid tegelikult vaid üks mägi on. koht millest olen varemgi kirjutanud. Barrios.

Mina:Kas sind ootab seal keegi?

Tema: Jah, mul on 14 aastane poeg.

Mina: Kas sa ei peaks enda pojale toeks olema, see on raske vanus.

Tema: Ta vihkab mind, ta nägi mind seda suitsetamas

Ning eelnevalt süütatud sigaretist, mille ta vaid trepi äärele asetas, sest ta suitsu ei tõmba, nüüd väiksele kaanele tuhka raputab ning sinna hõbepaberist lisaks veel mingit risu lisab. Segab kogu selle tuhahunniku kokku ja väikse pulga abil enda metall piibule lükkab. Mind silmanurgast korraks vaatab ning ütleb: "mul on häbi"

ta annab oma piibule tuld, ise näost higimullidega kaetud ja suunurk vaikselt võbelemas võtab ühe mahvi mis ta kopsud täidab.

Tema:See võtab mult valu ära.

Mina: Mis see on?

Ta üritab sellest küsimusest kõvale hiilida igasuguste seletustega, kui raske tal on, sest keegi teda ei armasta. Ta ütleb, et kui sa armud valesse inimesesse võib olla kõik läbi. Inimesi on halbu.

Tema: ma tahan magada, ma olen väsinud.

Mina: kas sa koolid käisid?

Tema: jah, ma lõpetasin 8 klassi.

uskuge või mitte, see tähendab et ta on hea elu peal olnud, ta on elanud hästi. sest rasestus esimest korda kuskil 22 aastaselt (mis seal linnaosas tavaliselt kuskil 13 aasta ringis kipub olema ja lõpetas 8 klassi, mis seal tavaliselt kuskil 5ega kipub piirduma)

Tema: Miks sa siin oled? miks sa nii abivalmis oled?

Ma ei osanud midagi öelda ja küsisin uuesti:" mida sa suitsetad?"

Tema: candy on see, ükski inimene, kes sind armastab, sulle seda sitta ei paku. ole koos vaid inimestega kes sinust hoolivad.

Mina: kuidas ma tean, kes minust hoolivad?

Tema:peale mõttepausi ta tõstab pea, nägu higist tilkumas ja käed uut toosi segades. Ega ei teagi.

Ta tõmbab enda jopehõlma laiali ja tõstab oma maika üles. "vaata mu tüdrukut. ta on 12 nädalat vana" ja paljastab oma rasedakõhu mis juba nähtav on.

Mina: Kas sa ei taha teda? kas sa temast ei hooli? mine koju, seal on inimesed kes sinust hoolivad. Kui sulle enda jaoks elada ei meeldi, siis ela nii, et neil vähemalt hea oleks. vahet pole kuidas sa elad. Kui sina neist hoolid, siis ole nendega koos.

Ta võttis enda kotist patsikummi ja sidus juuksed ilusti hobusesabasse. ta kuivatas salvsätiga enda näo ja pani jopeluku kinni. tõmbas lõpuni enda uue toosi mille tagajärjel tal suunurk värisema kippus, justnagu marutaudis koeral.

Tema: anna mulle veel üks suits ja ma lähen koju.

ta tõusis püsti ja tänas, et ma taga rääkida viitsisin. tavaliselt inimesed seda ei tee, ta teadis öelda. ma tõusin samuti ja läksin koju magama, kell oli juba pea 2 öösel. hommikul tõusin kell pool 7 et randa minna. peale dushi ja kiiret kikupesu olin ma taas seal kus hooraga vesteldud sai. ma istusin enda sõbra autosse ja uus päev rõõmsaks päikse nautimiseks võis alata. enne veel kui enda tänavanurgalt välja keerasime istus äärekivil Alejandra, sama tuulejope ja sama piibu sisse uut toosi segades. Nii palju siis tema koju minekust. Hoor

Just praegu, kui kell on paar minutit enne kella 10et 6htul ja ma saan istuda enda trepikoja ees, maika v2el ja seda sissekannet kirjutada. samal ajal eesti keelseid laule kuulata ja ma ei pea muretsema, et mul on kylm v6i 2kki ma ei tunne enast h2sti peale paar minutit.
just nyyd m6istan, et tegelikult ju vahet ei ole kus me oleme v6i mida ma teeme, oluline on oskus nautida igat hetke enda elus.
Ma k2isin yleeile yhel yritusel- Valetan- k2isin t2iesti tavalises rocki klubis varvast keerutamas. Ja kui sinna sisenedes avastad eest vanad tuttavad, keda v6ibolla paar kuud n2inud pole. ja kui avastad, et saad kedagi tudvustada kui enda parimat s6brannat. v6i kui sa isegi v66raste inimestega vestlusesse kukkudes ei pea piinlikust tundma v6i kui sa avastad, et keegi ei halvusta sind sellep2rast- mida sa teed, v6i sellep2rast- kes sa oled.
Ma tunnen ennast h2sti ja minus on tapvalt palju emotsioone mida k6ike teiega jagada tahaks. ja kui ma kuu aja p2rast tagasi olen ja te k6ik l6puks mu emotsioonid saate vastu v6tta- kui te l6uks k6ik nendes ujute ja vaikselt neissi uppuma hakkate ja kui ma ennast olen tyhjaks laadinud, mis siis saab?
Ma kardan olla kurb, ilma emotsoonideta- ilma uute emotsioonidet..
ma ei tea mis see sissekanne endast kujutab praegu- mul heliseb k6rvus virmaliste naer.

Neljapäeva hommik

Ma lõpetasin just hernesupi söömise- Õige hernesupi, koos sea jalgade ja porgandi tükikestega.

Kõrvale hammustasin musta teraleiba ja jõin piparmündi teed.

Ilus hommik!

Pere

Kui ma nüüd ütlen, et olen äärmiselt pettunud, et pidin pere vahetama siis valetan. samas ei ütle ka, et ma õnnest plahvatan.

Siin pool caracast muidugi väga turvaline pole. samas kus see turvalisus siin linnas üldse väga silma paistaks.

Siin pool on mugavam elada, metroo on lähedal ja bussipeatusetki. Saab olla iseenda peremees ja päevavalguses kartmatult tänavale jalutada- samas kui varem kõikidele tuttavatele ja sõpradele toetuma pidin, et keegi mind autoga kuhugile toimetaks- seda lihtsalt bussipeatuse puudumise tõttu.

Kui ma arvasin, et perekond Angeli juures oli hea, sest keegi eriti ei küsinud ja ei uurinud ja voodi oli alati korras. Siis perekond Araujo juures ei küsi keegi üldse midagi, voodi on ka alati korras. (ja mitu korda suurem kui eelmine) Süüa saab ka paremini.

Perekonnast endast siis:

Ema,Isa ja õde.

esimene- kunagine laulja, seinal ripuvad mingid pildid ja plaadid ka, aga ma pole nende vastu mingit huvi veel tundnud. Aga tunnistama pean, et emal pole suhtlemisega vist mingit probleemi olnud. Ta ainult räägiks ja seletaks ja tudvustaks ja kui jutud otsa saavad, siis alustab otsast peale. mul on tema elu kohta juba nii palju infot, et võiksin ta biograafia kirjutada ja seal kirjeldada ka tema kunagisi esinemiskostüüme ja ta esimese autosalongi värvi.

Teine- pensionil milaar, aga siiski seal töötav ja asju ajav härrasmees, keda kunagi ilma viskiklaasita näinud pole. peab tunnistama, et olen teda vist särgiga ka ainult ühe korra näinus. ta alati silmini viskit täis ja nägu õhetavalt punakas- viski kuumuse tõttu end rõdul jahutav ja presidendi kuldseid sõnu kuulates päevi mööda veedab. Vabu päevi siis. Pole siiani mõistnud, kas ta härra chaveze poolt või vastu. või ehk erapooletu on.

Viimase kohta oleks mul samuti raamat kirjutata. Seda aga psüholoogiat või puberteeti arutlades. 17 aastane, tõeliselt ilusa keha ja ilusate juustega neiu. Kuid mis toimub tema peas? või mis sahtel kinni lükkamata jäänud on?

Siin korteris ei ole olemas mitte ühtegi tervet teleka pulti või telefoni. Kodutelefon on seinakülge kruvitud, et seda vastu vastasseina visata ei saaks. Ma olin just nädal ilma arvutita, sest too otsustas seda jalaga lüüa.

Miks ronib ta iga õhtu minu voodisse telekat vaatama ja millegipärast kunagi sealt ära ei lähe? vaid minu voodis uinub ja poole öö peal end mulle otsa keerab? miks kasutab ta salaja minu asju? ma ju lubaks, peaks küsima vaid. Miks ta vingub ja pirtsutab ja nõuab koguaeg? kas ta ei oska normaalselt rääkida? miks ta kunagi inimesi ära ei kuula? Miks ta koguaeg vahele segab?

Miks on tal täiesti ükskõik enda augustis hakkava vahetusaasta vastu? ja ma tahaks teada kuidas ta seal hakkama saab? Kas ta sureb seal nälga? Sest siin kodus ei oska ta külmkapist ise midagi välja võtta. Kas ta võib seal ka nimodi jonnida ja märatseda nagu ta siin teeb? Miks halvustab ta alati kõiki ümberolevaid inimesi?

Mu kodu kaunistavad prussakad ja tööpäeviti kella 9eksast hommikul kella 7eni õhtul pole vett. Sooja vett saab ka vaid juhul, kui enne mingit nuppu vajutad ja vee soenemist 20 minuti kaupa ootama peab.

Aga ma ei vinguks, Pere on pere ja kodu on kodu. Eks kõik annavad endast parima.

Mul on koht kuhu tulla, ja keegi mind siin ei halvusta. Vähemalt otse näkku mitte.

Mul vist pole praegu jälle midagi öeldal.

Taaskohtumiseni

Los caobos

Täna, peale tavalist kolmapäevast sushi söömist oma sõbraga avastan end tema toas oleva raamaturiiuli ees seismast, sealt mingit kergemat hispaania keelset raamatut otsimast. Tema aga palub mul veidi oodata ja tuleb tagasi ühe raamatuga, mille mulle ulatab ja naeratades ütleb, et kui peale selle raamatu lugemist ma kordagi enda elu üle järele mõtlema ei hakka, või kui ma kasvõi kord õudusunenägu ei näe, või kui ma seda uuesti lugema hakkan, olen ma maailma kõige tugevam inimene.
Kui Teresale aga öelda, et ta millegagi hakkama ei saa. tõusevad tal kulmukarvad püsti ja ta peas plahvatab pommike, mis eneseteostust nõudma hakkab.
Ma võtsin raamatu vastu.
Olen kodus.
Keetsin endale kohvi, heitsin võrkkiike, mis rõdul värskendava tuule ja mägede varjus justkui filmilikuna tundub.
Pole ammu ühtegi raamatut lugenud, endalgi häbi.
Ma pean tunnistama, et olen alles 20nendal leheküljel ja on esinenud küllalt sõnu millest aru ei saa, kuid ma vist pole raamatu pointi maha maganud.
Just sel hetkel,kui avastan end küünelakki maha koorimast ja tunnen,kuidas sääsed mu tallaaluseid imevad ja see mind isegi sekundiks raamatut käest ei luba panna.
Ma tulen siia ja kirjutan selle sissekande, juhuks, kui peale järgmist 20 lehekülge pole enam olemas seda Teresat keda te kõik tunnete.
Vaid minust võib kooruda miski muu.

kõik inimesed, kes peale selle sissekande lugemist -poodi või raamatukokku kiirustavad, mõelge enne järele, kui kergesti olete valmis sõltuma asjadest, mis enam teie kontrollile ei allu. või teate kohe, et piisab vahel tahtejõudu end kontrollida.

Nüüd, kui järgmine kord piisavalt seda viimast leian, siis luban, et kirjutan enda uuest perest ja kodust.

"House Of Leaves"

Kas te usute, et ma pidin selle sissekande praegu kaks korda sisestama, sest see lihtsalt ei esinenud minu (ma tõusin praegu, et välisuks avada, kuid seal polnud kedagi) pealehel. Kuigi Blogspot.com omab isesalvestuvat programmi ja peaks iga paari sekundi tagant salvestama kõik siia kirjutatu.
?????????????

Täna hommikul kapist pusa otsides, mida ammu kandnud pole, leidsin varukast mädanenud mango.

*Mina, Teresa-Katriin Liivak (49110110260) usaldasin inimest liiga sinisilmselt.

Nimelt eile (5.Mai 2010) kella 8 ajal õhtul sõitis minu maja ette üks tuttav, kellega oleme varem mitmeid kordi kohtunud, ning ta on mulle alati abiks olnud kui midagi vaja on läinud.

Ta soovis osta dollareid.

Ma ulatasin talle 390 dollarit ja ta kontrollis nende tõesust. Ta küsis mu käest, et mis nime peale tsek kirjutada ja kuna ma täpselt ei tea kuidas see pangast raha välja võtmine tsekiga käib, soovitasin tal jätta selle koha tühjaks, et see enda vahetusisale anda, et too mind aitaks. Kontrollisin ise, et kõik väljad oleks täidetud ja rahanumbrid õiged.

Tuttav palus mult klaasi vett, ja tuli minuga mu koduhoovi kaasa seistes ukse taga.

Enne veel palus mult telefoni, et kiirelt üks sõnum saata.

Kuni ma köögist klaasi veega välja jõudsin oli noormees kadunud. Ka minu telefon koos temaga.

Kohe minu numbrile helistades oli telefon välja lülitatud ja ma taipasin, et tsekiga on midagi valesti.

Täna panka kontrollima minnes, selgus, et tsek oli samuti varastatud ning sellel olev algkiri ei sarnane kuidagi omaniku omaga. Seega raha ei väljastatud.

Nüüd ei kujuta ette, kuidas oma vahetusaasta lõpuni ilma raha ja telefonita hakkama saada, kui kusagilt poolt abi ei leia.*

Ei tea, kas kindlustuselt saab mingi osa rahast tagasi? vähemalt telefonigi?

Nüüdseks on asi lahendatud, mu vanaema saatis mulle uue portsu elatusraha ja see on nüüdseks turvaliselt vahetatud. Kõik tundub jälle õige olevat. ainukene vahe on see, et esmaspäeval pean kahjuks pere vahetama. Kolin täpselt teisele poole caracast!

Teist nädalat järjest, üle päeva, käib mu tänaval relvaga vehkimine ja röövimine- välja minna ei saa õhtuti ja pere on lisaks mures selle tüübi pärast, kes mind üle lasi, et ta teab minust veits liiga palju.
Minu enda turvalisuse huvides. Ma jään neid hullumoodi igatsema. Nad on arvatavasti parim vahetuspere, keda endale soovida võib. Ei ühtegi viga.

Ja nüüd mulle meenub, kus paar sissekannet tagasi ütlesin, et mul pole siin majas enam midagi õppida. Et peaks edasi liikuma. Aga te ei kujuta ette ka, kui raske see edasi liikumine praegu on.
mulle on jäänud venezuelas vaid 2 ja pool kuud teisel pool caracast, kus arvatavasti kunagi käinud pole. Pean nüüd õppima kiiresti kõik bussiliikluse, metroo võlud ja lähedal asuvad minimarketid selgeks.
Ma olen veidi ärevil, uued inimesed- uued arvamused- uued maailma vaated. Ma kirjutan järgmine nädal enda uuest perest lähemalt, sest hetkel mul pole mitte mingit aimu, kes, kus või millised nad on. Ma loodan, et nad 6e sõrme või kahe peaga pole.

(arvake, kes hispaania keele eksamil 95 punkti 100 st sai?)

Ma leidsin hommikul enda käekotist hot-dogi!

Meeskonnamäng

aMa mõistan nüüd, mis mul siiani arusaamatu on olnud.
Ma saan alles nüüd aru, miks ma nii kergelt kõikide nende inimeste peale vihastama olen olnud. See ei ole nende süü. Ja õnneks pole minu omagi. Vaid vahe inimkonnal on mulle pähe hakanud.
Ma olen siiani olnud hellitatud, olen olnud harjunud meeskonnamänguga. Ja mõistsin alles nüüd, hiljaaegu, ühel vihmasel õhtul paari sõbraga pargis istudes- et siinne inimkond on üksi võistlejad. Et nad on igaüks enda eest väljas. Nad teevad kõik seda, mis neile endale õige tundub ja nad kadedad jagama on. Nad ei hooli teiste pettumustest.
Seevastu aga, kui Eesti inimene tiimikaaslastega arvestab ja kedagi alt vedada ei saa. Ja me muretseme isegi selle pärast, kas tiimikaaslasel on kõht täis või loovutan talle oma viimase koogitüki. Kas tiimikaaslane naeratab või on väsinud silmi kissitavast päikesest ja oma päikseprille talle laenata tahan- kõike ainult sellepärast, et kõigil oleks hea

Kas nüüd on küsimus selles, et kumb inimkond õigem on?
Kas me võime kedagi üldse valeks mõista, sellepärast, et ta ei oska tiimis olla. või sellepärast, et keegi meist üksi hakkama ei saaks ja vajaks siiralt tuge. Kas üksivõislejal ei ole mitte kergem läbipõleda? Ja siis enam pole pääsu. Samas kui tiimikaaslasi alt vedamine rohkemate inimeste pettumusega lõppeb, kui üksi olles vaid ennast alt vead.
Ma ütleks, et Eesti elu on pigem jalgpall ja siinne poksimatsh!
mõlemad auväärt spordialad.

Viirastus.

Ma istun hoovis, ja ma näen ikka neid samu neoonroosasid liblikaid ja mu kilpkonn on ikka koerast huvitatud. Ma joon sellest samast klaasist jälle mangomahla, nagu esimesel päeval. Täiesti esimesel päeval, kui kõik kui unenägu tundus.
Ma olen olnud siin üle 7e kuu ja ma vaatan kõiki neid samu asju mis mulle siis täiesti uskumatuna tundusid siiani huviga. Ainuke vahe on see, et nüüd ma tean, miks see liblikas sellist värvi on ja miks mu kilpkonn nimodi käitub. Kuidas mangomahl kehale mõjub ja miks juba 6endat päeva järjest vihma sajab.
Ükshetk mu uni saab läbi (see kestis niigi kaua)- ma mõistan, et mul on veel nii palju õppida aga ehk mitte enam selles majas. Kõik on juba täiesti oma ja ma kardan, et lahkumine võib nii raskeks muutuda, nagu seda oli Eestit jätta. ma olen lausa hirmul, ja usun siiralt, et ükspäev olen siin samas majas tagasi, vähemalt korraks.

Esmaspäeval sõidan taas enda lemmik linna Venezuelas. Ja olen kindel, et peale tagasitulekut (peale ühte nädalat) saate taas end mu segaste emotsioonide ja pulbitsevate tunnetega kirjutatud sissekannetega turgutada. Kindlasi tuleb palju ilusaid pilte ja õiglasi sõnu.
Uinun esmaspäeval taas!

Eriti ilus!

http://pelapapas.com.mx/htmls/animacion-arena-2.html

Teate ma olen vahepeal palju asju teinud ja palju asju näinud ja ma polegi kindel kas need asjad on väärt seletamist, ainuüksi sellepärast, et ma isegi ei mõista hästi või need asjad mis mulle ilmselged tunduvad vaid haisva minevikuna kostuvad. Mõtlen- Las jääb!
Mul on Esmaspäeval esimene päev uues instituudis. Ma õpin nüüd vaid 3 korda nädalas hispaana keelt ja ülejäänud aja arvatavasti veedan rannas või kusagil mööda lemmik urkaid pidi roomates.

After Monday and Tuesday... Even the calendar says W T F...

Ma ei tahaks pealkirjaga reeta.

Ma olen juba kuu aega igapäev rääkinud sellest, kuidas tahaks Guns N` Roses`i kontserdile minna. üks kord nägin isegi unes, et istusin Axel Roseiga ühes autos, astusin talle meelega jala peale, et saaks pärast öelda, et olen teda puutunud. Naljakas kuidas unenäos kõik mõtted muutuvad.

Ükshetk avastan ennast autos, koos kohe tuttavaga näpus kaks VIP piletit lava ette. Ja õpetan noormehele ees pingis eesti keelseid väljendeid. probleem: meid on kolm aga meil on kaks piletit?!
Olgu, kuna me venezuelas oleme ja kõik võimalik on siis ei pidanud seda probleemiks ja asusime kauplema autoaknast nende meestega, kes näpuvahelt pileteid tänaval müüvad, olgugi, et nad tegelikult ka ametlikult seal tööl on ja selle eest raha saavad, on nad ikkagi veidrad ja mitte usaldusväärsed.
Tundub, nagu saime kokkulepele ja saame kaks VIP piletit kolme tavalise pileti vastu vahetada. Paks mees oma halli t-särgiga kes vahepeal oma paksu kere peaaegu aknast sisse pressis kutsus nüüd mu tuttavat endaga kaasa pileteid vahetama. Miks ma ei tunne, et kõik on korras? Ja lähen temaga kaasa.
Inimesi on järjekorras juba sadu ja kujutan ennast seal tundide kaupa seismas. kell on 9 ringis. Siin hakkavad kontserdid alati hilja. Tänav on täis väikseid telke, kus oma keha kinnitada saab igasuguste hot-dogi ja burgeri taoliste asjadega. Inimesed sagivad ümberringi ja üritavad kõik võimalike asju pähe määrida ja õpetada sind, kus seista ja kuhu istuda. AITAB! mõtlen nüüd ja loodan, et asi kiirelt ühele poole saab. Peaväravatest umbes 30 meetrit eemal seisan nüüd, selle samuse noormehega, tal on näpus piletid... Pidime seal ootama seda paksu tüüpi, kes 5 minuti pärast pidi saabuma.
Meie juurde sõidab politseiauto ja ma seisan nüüda natukene eemale, lihtsalt turvalisuse mõttes. Näen kuidas see ärimees, kes piletite järele läks viipab politseinikule ja need autost välja tulevad. ma kummardun korraks et siduda enda papu pael paremini kinni. see võtab mul aega ehk sekundeid 3 ja püsti tõustes näen, kuidas mu sõber kõhuli politsei autole on surutud ja kaks politseinikut koos haisva paksuga ta küljes ripuvad ja ta mind vaadates eesti keeles "mine" karjub. Mille peale ma muidugi eriti südamest naeratasin, sest olin õnnelik, et tal midagi meeles on, mis me enne õppisime. Vahet pole, et ta selle "mine perse" väljendist ise välja pidi nuputama.
Ma jooksen, jooksen vastu vähemalt 10nele inimesele kes mind eriti õelal pilgul saadavad. jooksen sinna kus on auto millega saabusime ja kus istub sees meie kolmas sõber. Nüüd tunnen ennast eriti halvasti, sest ei mõista üldse, mis nüüd tegema peab ja kuidas seda sõbrale seletada. aga õnneks ei möödunud kaua kui teine sõbergi autosse hüppas ja me minema kihutasime. Nii palju siis kontserdist, mälestusekski ei saanud pileteid jätta. Nad varastasid need. Seadusesilmad kurat, ma ütlen!

Brain ninjas vol 3!

Perekonnaõhtu.

Oli taaskord laupäev, ei mingit dominot, ei mingit rummi joomist. Vaid kristall pokaalist serveriti veini sidruniga ja kõrvale pakuti lõhega võileivatorti peale mida kõik jäätist kugistama asusid, nagu oleks viimane päev.
Mu "vanaisal" oli 85 aastane sünnipäev ja ühtlaselt oli ka nende (et siis mu "vanaisa ja vanaema" ) pulmaaastapäev. Kas teid huvitab kui palju on- palju aastaid abielus olla? kas 61 aastat tundub piisavalt kaua? Kas nad siis ei ole kunagi mõelnud, et äkki on maailmas veel inimesi peale ainult nende kahe? Äkki on kellegagi veel hea olla?
Ma ei hakanud õhtut rikkuma ja neid küsimusi esitama.
Läksin vaatasin tagatoas hoopis simpsoneid.
Teel sinna kohtusin äsja saabunud "onuga", ta vist meeldib mulle sellest seltskonnast kõige rohkem (mitte, et kellelgi teisel midagi viga oleks, nad on kõik toredad, aga kui just kedagi eriliselt välja tuua) Ta on sellise väikse õllekõhuga ja kunagi tugevalt aknet põdenud mees, vanuses kuskil 45 ja veidikene peale. Talle meeldib alkohol ja ta vahel, peenematel päevadel sutsetab sigaritki. Tal on alati triibuline triiksärk. Iga kord erivärvi triibuga. Ta alati kallistab kõvasti ja küsib, et millal ma jälle ta päeva rõõmsaks tulen tegema.
Nii ka seekord. Ma küsisin siis, et miks ta esikus seisab, samal ajal kui teised suurestoas juustu- ja oliivikastet degusteerisid. Ütles ta naeratades, et pani just oma **** ära. (**** all mõtlen ma mingisugust eriti ilusat naise nime, mis mulle kahjuks praegu ei meenu. ei ole siin mingit vasakule mõtlemist!) Mille peale ma "mis värk on?" nägu tegin ja ta kavalalt võtmega sahtli avas, kus ta relv siidilinale oli asetatud. siis korra silma pilgutas ja selle taas sulges, võtmega, korralikult, ja andis võtme mu "vanaisa" kätte. Mu "vend" kord ütles, et ta on imelik, et ta on alati kõigeks valmistunud. Tal on alati väike taskulamp vööl ja zipo seal samas. Tal on alati taskunuga ka kaasas. Ah, aga eks imelikud alati leiavad üksteist ja kuna ma siis sõnatu olin, lihtsalt naeratades talle selja pöörasin ja oma teekonda simpsoniteni jätkasin.

(Greete!)

Varsti, on see igavesti minuga!

13. Märts. 2010

Eile õhtul läksin ühte järgmist ja tavalist laupäeva õhtut veetma. Olin koos viie inimesega ühes täiesti tavalises caracase korterit... Õhtu algas dominot mängides, millele järgnesid UNO kaardid, peale mida elekter katkes ja me hakkasime mängima ukakat. Täpselt, te lugesite õigesti. Nad pidavat seda tihti mängima sellistel hetkedel.
Ma võin kindel olla, et siin blogis ei hiili ringi inimesi, kes vähemalt viimase 10 aasta jooksul ukakat mänginud on. Ka mina pole seda täpselt nii kaua teinud. Kas te usute, et tavalisel korteri istumisel sõpradega Eestis oleks see plaan teostatav? kui palju inimesi sellega kaasa läheks?
Kui end viiendat korda samasse kohta peitsin ja keegi mind üles ei leidnud, siis mõistsin, et ma olen ikka üks kuradi hea ukaka mängija.
Peale 30 minutit, paari trepist alla kukkumist ja seinapidi jooksmist saabus tagasi elekter. Ja korteriomanik tõi meile näitamiseks mingi mapi või albumi moodi asja, millest mina väga huvitatud polnud. Enne kui ma teada sain, et see sisaldab umbes 4 auto hinna ulatuses pesapalli kaarte aastast 1985. Et üks lehekülg on väärt väikest korterit caracases...
Ma juurdlesin selle üle pärast- et kui minul oleks siuke mapp kusagil voodiall tolmu kogumas, siis kas ma üldse peaksin koolis käima? või saaksin 40ne aastaseni vabalt mööda maailma seigelda?
Siis mängisime tõde ja tegu, kus ma pitsist BBQ kastet jooma pidin. Ja avaldasin kõik oma kõige naljakamad saladused.
Sellele järgnes miimika voor, kus hakkliha pidin olema ja kus mu kaasvõistleja mulle kogu oma hingega üritas angerjat Millaanos imiteerida.
Ei ütleks, et venezuela noortega igav on. Eestlasedki peaks õppima rohkem oma aega nautima ja sellega midagi põnevamat ette võtma.

Praegu olen üksi kodus (ÜKSI on oluline just sellepärast, et seda pole siiani veel kordagi juhtunud, et terve päeva vaid iseendaga olla saan) -
Tegelt ma pole üksi, olen moskiitodele söögiks, nad on siin ka.
Ja teate, mul on nii palav, et käin 3 korda päevas dushi all!

Ole valmis!

Eile saime maavärina ja tsunaami hoiatuse. Alates tänasest magame välisuks lukust lahti ja pakkisime seljakotid kõige vajalikuga voodialla valmis. Et kui värinaks läheb siis ehk jõuab veel välja joosta majast. Üldjuhul ma ei teagi mis sellest asjast arvata, aga nõme on see, et enam alasti magada ei saa. Äkki peabki jooksma hakkama üksöö.

Kiri vanaemale!

Ma ei kujuta üldse ette kas te selle kirja kunagi kätte ka saate, sest siinne postiteenus pole just väga kiita, aga loodan, et loete seda peagi ja tunnete mu emotsioonidest sama suurt rõõmu kui mina ise.

Asja juurde:
Minul läheb väga hästi. Natukene üle poole ajast juba ära olnud ja iga sekund siin olnud ajast tunub nagu unenägu. On käidud looduses- krokodille, anakondasid, kõik võimalike linde ja sipelgkarusid pildistamas. On käidud piraajasid püüdmas ja olen kaljude vahel kotkana lennanud. Olen saanud palju uusi tuttavaid ümber maailma ja kui rahapuu oleks olemas siis sisustaks enda elu vaid nende inimeste külastamisega.
Igapäevaga mõistan aina rohkem, et mina pean elama kunagi kusagil, kus päike aastaringelt lagipähe paistab ja kus sokkide kandmisele peab mõtlema ainult jõulude ajal Eestit külastades.
Pea iga nädalavahetus sõidame sõpradega Caracase lähedal olevatesse randadesse. Kus üks rand ilusam kui teine on- täpselt nagu mõnes filmides või lasteraamatu piltides. Täpselt sellised rannad, kus kõik end paradiisis tunda võivad ja otse kookospähklist rummi juua saavad...

Ma ei teagi, kui palju mina- kui isiksus, siin muutunud olen aga eluväärtusi ja unistusi on mu kuud siin mõjutanud küll. Ei teagi enam kas kusagil Pariisi moemajas töötamisest unistan. Pigem elaks väikses rannamajas, omaks paari hobust, püüaks kala ja võõrustaks turiste. Ning ei mõtleks üldse riietele. Samas eks see kõik muutub veel vähemalt 10 korda mu elu jooksul ja lõpuks õpin kusagil külmal maal advokaadiks.

Caracases elan ühe kohaliku pere juures, kes mulle kui oma suguvõsaks saanud on. Nad hoolitsevad mu eest ja arvestavad kultuuriliste erinevustega. Nad viivad mind ilusatesse kohtadesse ja on avanud enda südamed, minule, kes ma lihtsalt- üks väike Eesti tüdruk – nende kodu uksest kahe kohvriga sisse astusin.
Käin tavalises keskkoolis, koos täieõiguslike venetsueela lastega. Koos nende rõõmude ja muredega. Ega nad keegi ei teadnud kus Eesti asub ja ega vist ausalt ei huvitanud ka. Aga olen uhke, et olen saanud Eesti riiki väga eeskujulikult esindada ja loodetavasti jääb neile see meelde.
Hispaania keeles suhtlemisega ei tohiks ka probleeme enam olla ja olen enda üle väga uhke, et just hispaania keelse riigi valisin. Sest seda keelt kõnelevates maades on nii mõndagi võimalik kunagi korda saata.

Ma kirjutasin teile selle kirja esialgu käsitsi, aga mida rohkem lõpu poole seda loetamatuks minu käekiri muutus ja otsustasin kõik ümber trükkida. Panin siia kaasa teile mõne pildi ja sissekande enda päevikust.

Armastan teid ja soovin teile kõike head!
Hoolitsege enda eest ja uskuge, et kui oleks võimalik saadaks teile kastiga päikest!


Tervitades teid kõiki seal riigis,
Teie Teresa!

Brain Ninja vol2

Tänane koolipäev oli nagu tavaliselt, kuid imelikul kombel ma olin tavalisest rohkem väsinud. põõnasin südamerahuga kohe 3 tundi järjest laua taga- pärast jalad ja käed surnus. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma täna koolist koju sõitsin.
Kuna auto oli terve päeva päikse käes olnud oli seal täiesti uskumatult palav, esimestel istmetel istuvad tüdrukud tegid aknad lahti. Mina aga tundsin veidrat külmavärinat enda mõlemil käel ja jätsin akna avamata. Nagu ikka, kell 2 koolist väljasõidul on järjekord metsik, kõik emmed oma uhkete autodega on enda lastele järele tulnud. Me siis seisama seal, ummikus, kooliväravatest umbes 10 meetri kaugusel.
Ümber on sagimist palju, mille peale mina ukse lukustan, siis ebamugavust tunnen ja selle jälle lahti teen. Me seisame mingisuguse takso kõrval, kus samuti aken lahti on ja mees pruuni nahaga meile kavalalt naeratades otsa vaatab. Veider on see naeratus.
Kusagilt kaugemalt tuleb valge maikaga noormees, vanus ehk 15-17 vahel ja kõnnib autost lähedalt mööda. (Ma usun, et ma vist olen eelnevalt maininud et mul on kooli kõrval see slummi ala, kus minusugusel väga turvaline liikuda pole)
Olgu, see selleks, meist vasakul on kolm meest, kes on ALATI seal, nokitsevad oma autode kallal. Kord vahetavad rehve või velgi, kord pesevad seda või vahetavad migneid muid põnevaid asju. nii igapäev. nendest kõige vanemal on habe, pikad juuksed ja tumesinised tunked. ta alati najatub vastu laternaposti ja tõmbab suitsu. Nii ka täna. Ei midagi erilist.
Kuni ma jälle külmavärinaid tunnen ja uuesti ukse lukustan. "Imelik" mõtlen ise ja tõstan enda käekoti istmelt põrandale. Me liigume veel umbes 4 meetrit ja ma jään läbi tumendatud tagaaknaklaasi jälle seda veidrat taksojuhti vaatama. Ta naeratab ikka veel.
See samune valge maikaga poiss, kes enne autost mööda kõndis, jõuab mingi trepini, mis alla majade vahele viib ja siis keerab otsa ringi. Ma jään tedagi tagaaknast piiluma. Ta kõnnib auto poole, pistab ennast esiaknast poolenisti sisse, sirutab käe välja, haarab ees istuval neiul kotist telefoni ja pistab jooksu sinna samade treppide poole. Minumeelest ta isegi ei jooksnud, vaid kiirendas sammu sinna poole. Mille peale taksist aknast käe välja pistis "ijo de puta" karjus ja meid edasi passis. Mina nüüd olen jälle segaduses. Ei teagi kas midagi öelda või mitte, sest mulle tundus kõik aegluubis toimuvat. Aega kulus nii palju, enne kui keegi midagi üldse aru sai. Arvatavasti pool sekundit, aga ma jõudsin juba kõik asjad välja mõelda mida öelda tahakas, oleks vaja ja peaks. Kuid siiski vaikin. Esiistmel tüdruk sulges akna ja nuttis. Sõitsime koju!

Merida

Merida- koht, kus lendasime koos, kõik koos, koos kotkastega. Kuid me olime kõrgemal, me olime kõrgemal kui ükski teine elusolend selles piirkonnas, sellel päeval.
Siis kui saad öelda tuulele, et ta ei puhuks või, saad soovitada päiksel pilve tagant välja tulla. Kas ta kuulab? ei ole siiani teada, aga inimesed teevad nii. Lootes ilmataadi abisse.

Siiski on igapäev kella 4jast 7eni on Merida linnas elektrikatkestus ning sel ajal hüürgavad tänavatel sajad generaatorid, et väikseid poode toita. Et ükski sent teenimata ei jääks. Selle peale küsib, Jaan: "kas te teate miks siin linnas elektrikatkestus on?" mille peale meie, kaks blondi neiut, peale väikest mõttepausi kohmetudes tunnistame, et pole õrna aimugi. Teab Jaan teatada: "Sest presidenti vend müüb generaatoreid."
Tegelikult aga on tõsiasi see, et Meridas oled sa käinud siis kui sa saad proovida jäätist, mis on tomati maitsega või heleroosa kergelt maasikabüreed meenutav jäätis hot-dogi maitsega sind üllatata oskab
Kõik meie õhtud lõppesid youtube.com discoga. Kus teineteise järel üksteist üle prooviti trumbata, aina populaarsemate ja toredamate lugudega. Kohas, kus katusel linna kajas ja võrkkiikede vahel merenguet keerutada sai.

Kuid ükshetk pidime sealtki lahkuma, jätsime nutva taeva seljataha, me ei palunud tal lõpetada, sest me mõistsime ta kurba meelt.
Ükshetk on ajanäitaja taas ääretult varajane ja peame kusagil linnakus järgmist bussi ootama. esimesest peale 10et tundi välja saades otsime teiste busside heitgaasidest sooja ning ei hooli hetkekski mida teeb see meie kopsudega või mis lõhn jääb me riietele. Tähtsaim oleks olnud saada sooja, kuid ei. Me varbad külmetasid nagu vihmasel suveõhtul, kus jalavarjudeks vaid plätud on.

Los llanos.

Vahepeal lubasin siin suure suuga moeblogi lisada ja üldse siia tihedamini sissekandeid panna aga kõik on jäänud mu enda süü läbi tegemata. Aga mind ei huvita. Olen viimased kaks nädalat avastanud Venezuela riigi teisi võlusid- peale diskode ja relvagängsterite on sellel riigil veel nii palju pakkuda..
Oli üks päev, kaks nädalat tagasi, arvatavasti esmaspäev. Mil õhtul, kella 10ne ajal ennast bussijaama vedasime. Ees pidi ootama 10 tundi bussis külmumist, sest siine rahvas võtab konditsioneeridest kõik, mis sel pakkuda on.
Olenemata sellest, et pool unes ja pimedas end bussist varahommikul välja vedasime ei mõistnud ma alguses olukorda. Probleem oli, polnud küll suur, aga märkimisväärne. Nimelt jõudis buss linna, kolm tundi varem kui oleks pidanud. Istusime siis kõnnitee servale, toetades oma unest rasked kehad vastu kaubamaja seina ja jäime kella seierite liikumist ootama. Me istusime seal (ma luban teile, et mitte liialdamata) täpselt 6 tundi ja 43 minutit, peale mida enda kere kiirelt ülesoolatud toitudega kostitada saime....
vahepeal kohtusime ühe suure noormehega kellel karvkasvuga probleeme ei olnud ja sõitsime hästi kiiresti ja nägime imelisi ja mitte nii imelisi asju ja rääkisime põnevaid ja mitte nii põnevaid jutte- kõik need asjad tundusid sel hetkel mulle nii olulised teile seletada aga nüüd hakkab mu hinge kriipima jälle mu enese mälestuste pagas, mida ei taha siin kõigile nuusutamiseks ja katsumiseks lahti pakkida. Ja ainult mina praegu tean, et see polnud midagi selle kõrval, mis minus pärast seda autosõitu valdama hakkas.

Koht:Los llanos-Võrkkiiged-Hobused-Päike-Selle loojang-Domino
(ja nii saigi esimene päev läbi)

Sama koht, sama päike ning kui kuke kiremise peale enda silmad avad, ning ei pea muretsema oma olematu soengu pärast ja kui end kiigest üles ajades ei mõtle sekundikski jalanõude leidmisele, vaid astud kindla sammuga värskele murule, mis küll hommikukastmest enam niisutav pole kuid idee on sama. Peale mida saad end puidust paadis lasta päiksel praadida samal ajal kui krokodillid sinust paari meetri kaugusel üksteist hommiku puhul tervitavad ja väiksed vaalad ringis ujudes päikest ning teineteist tervitavad.
Või kui õhtul tüki toorest liha konksu otsa üritad toppida, et endal kõht tühjaks ei jääks ja end ühe suurema piraajaga kostidada saaks. Kuid nad ei olnudki sellised, nagu alati multikates olen näinud. Sel samal päikseloojangul oma kehale väikseid hoope andes, et end mitte täielikult sääskedele kinkida.
Kui sind ümbritsevad inimesed, kes teavad millal lilled hingavad ja miks krokodilli hambad kasvavad vasakult paremale mitte vastupidi. kui nad teavad, et ühe elusolendi surm tähendab liigikaaslastele kolmekordset vastutust. Kui keegi teab öelda, et isegi kui anakonda koera alla neelab, ei tunne ta täiskõhu tunnet. kui keegi võib sulle käsi südamel öelda, et ta armastab seda elu täpselt sama palju kui enda oma. võibolla isegi rohkem. Ning seda kasvõi alasti olles. Täpselt siis mõistad, et ei ole oluline sinu küünemust või pesemata varbad.
Kui järgmisel hommikul kõik lihased valusad on ja sa ei suuda tuvastada, kas nad tuksatavad üleühe võrkkiiges magamise, ärevuse või mägede vahel turnimise pärast- ei mõtle sa sekundikski end lohakile jätta, vaid võtad end alasti, põllu äärde ehitatud välidushis, ise nähes kõiki inimesi ümber ringi liikumas ja lehmi su poole matsutamas (siis on tunne nagu unenäos, kus end avalikkuse ees alasti oled unustanud). Peale seda tunned end osana loodusest ja oled valmis end igasugusteks uuteks emotsioonideks avama.
Ükshetk avastad end hobuse seljas, muutkui nöörijupiga hoogu juurde nõudmast ja tunned, kuidas juuksed tuulega sassi lähevad ning päike su õlanukki kõrvetades ikkagi halba ei soovi teha.
Just sel hetkel sai minust see tüdruk, kes nendest loomadest nii vaimustusse sattus, et ma iseendalegi meenutasin seda tüdruk, kel algklassides alati juuksed rasvased olid ja tumerohelise kapuutsiga pusa peal vähemalt üks hobuse pilt oli. Ma võin pea anda, et igalühel meist oli vähemalt üks selline klassiõde. See olengi nüüd mina!
Isegi siis kui järgmisel päeval pead oma asukohta vahetama veel ilusama ja imelisema koha vastu siis tunned, kuidas tükike sinust sinna jäi. mitte et ma selle kellelegi oleks jätnud, vaid pigem millelegi, jätsin osa endast täpselt nendele krokodillidele, täpselt nendele hobustele ja täpselt nendele võrkkiikedele ning ammu seeditud piraajadele. Tunned see hetk end siiski rohkem riivatumana.

Tee peal sõidavad vastu täiesti tavalised rekkad, millel on eemaldatud kabiin ja juht, justkui kabriolet traktoris istuks. Aga sa ei pööra nendele mingit tähelepanu, sest igatsed täpselt seda sama tunnet mida eelmised kolm päeva iga tund, minut ja sekund tundsid.

Ükshetk avastad end kohast, mis sulle Avatari filmi meenutab. Sest iga piisa, lehe, taime, elusolendi ja sekundi üle saad jälle õnnelik olla. Täpselt sel hetkel tunned, et oled jälle seal, kuhu viimati oma mõtted jätsid. Siis kui vesi on nii puhas, et sa tunned selle lõhna ja see magus maitseb. Siis kui kivid taas tunduvad päiksevalguses sillerdavat ja sa isegi ei hooli, et need su jalgu ja käsi kriibivad, sest oled end järve voolu võimusesse usaldanud. Siis kui kollased lehed mägede kõrgustest keereldes- justkui tantsides- teisteteise järel imepehmelt järve karastavasse vette langevad ja siis kui sipelgad ühes reas, sadu meetreid mäkke üles, lehti viivad, lähen sealt ka ära ja pean jälle enda mõtted üle kontrollima, et ükski mälestus kaduma ei läheks ja pean taas tundma, et kaotasin endast korraks midagi.
See "midagi" tuleb õnneks tagasi, kuid nüüd, kui just selle lause kirjutamise siis olen lõpetanud tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun, ei mingeid emotsioone, ei mingit tahtmist kellelegi midagi seletada. Tunne, et läheks kohe unenägude maailmas sinna samade lehtede, helide ja lõhnade kohta. Kus tunned end nii haavatavana, samas tunned end nii võimsana, nagu kogu maailm sõltuks sinust.
Andke mulle andeks kui te sittagi ei mõista, see tähendab, et oled minu tunnete ja mõtete keerisesse sattunud, kus mina isegi ei saa midagi kontrollida. Tere tulemast!



Tervitaks siia otsa ka inimesi, keda nüüd alati meenutama kipun, kui end looduse maailmast avastama peaks: Jaan ja Marist ja Ragnar!!
(panen siia paari nädala jooksul piltegi)

Päris mina

Ma istun juba 7endat tundi pühapäevasest päevast arvuti taga ja olen ennast täielikult moeblogidesse kaotanud. Ning muude ilusate ja inspireerivate lehekülgedega kostitanud. Hämming, kui palju ilusaid inimesi on maailmas ja kui palju on olemas ilusaid riideid mida isegi vaid pildilt nähes kohe endale saada tahan. Asju, mis panevad mind mõtlema: "kuidas ma ilma selleta siiani elada olen saanud?"

Siin blogis olen kirjutanud vaid venetsueela elust, aga tõeline mina oma huvide,hobide ja nõrkustega olen tahaplaanile jäänud. Siis nüüd luban, täpselt praegu ja siin, et hakkan sisse sulatama siia ka natukene siinset tänavamoodi ja kirjutama asjadest mis mind võibolla kunagi inspireerivad. Ma ei taha end kaotada! Olgugi, et täna, kahte kätt kokku plaksutades ja uskumatude külmavärinate küüsis vaeveldes- unistan vaid sellest, et ma saaksin siin maailma kõik mida kunagi ihaldanud olen! Ma ei vaja ferraarit või kolmekordset rannamaja- ma tahan vaid, et minusse jääks minu väärikus ja usk iseendasse, et ma ei annaks kunagi alla!
Eso es mi vida!

Seadusesilmad

Peale seda kui iga nädal vähemalt viide erinevasse postkontorisse olen helistanud ja uurinud paki kohta, mis mu ema juba novembri kuus teele pani leidsin selle kontori üles, kus mu kast asetsema peaks. Probleem on selles, et see asub täpselt teisel pool Caracast ja praeguste meelerahutustega on liiklus sinna peavõimatu.
Teisipäev- mul täna tunde ei ole, sest ülikoolide sisseastumiskatsed toimuvad kusagil.
Võtsin siis kratist kinni ühelt noormehelt, kes pika nurumise peale oli valmis mind sõidutama, sest ta pidi ise enda ülikooli raamatud viima ja mingit hinnet kontrollima. Alustasime eriti varakult, sest ta peab isa auto töökotta jätma täna. Peale tundi ja poolt ummikus seistes oleme lõpuks postimaja ees. Mille ees seisavad relvadega sõdurpoisid. mõista siis mis nad nii hoolega mu ema saadetud pakki valvavad? Nad ei tahtnud mu sõpra sisse lasta, kuna tol olid poolpikad püksi ja kurjustasid, et kõikkides riigile kuuluvates majades on vaja meestel kanda pikki pükse. mingi chaveze nali vast jälle. Ma pööritasin oma siniseid silmi ja küsisin naeratades, inglise keeles, et milles probleem on. See probleem sai lahendatud! Ma olen taas sammuke lähemal enda pakile. Pidime läbima veel mõned turva kontrollid ja naeratades webcamera ees poseerima. Meile pandi mingid koodid kleepsuga rinda ja saadeti kuhugile teisele poole maja, läbi kahtlaste laohoonete käikude...
Ma ei saanud pakki kätte, kuna mul pole kaarti, mis tõestaks, et ma maksan venezuelas makse. aga mul ei saagi ju seda kaarti olla, sest ma ei maksa neid. Mu sõber käib ka alles koolis, see tähendab, et tal ei ole ka seda kaarti ja suundusime sellest majast ära, et teha siis mõlemale see kaart. Keerasime kiirteelt veidikene valest kohast ära ja vist oleme eksinud. Politsei seisab tänaval, teostab oma igapäevast pistelist turvakontrolli. Meie aga noored, mina blond- ta isa uhke läikiva autoga suunatakse tänava servale kontrolli läbima. katsuti siis läbi meid, otsiti läbi meie kotid ja auto kõik istmevahed- lõpetades prillidoosi uurimisega. Nad näisid pettunud olevat, et meil marihuaanat või kokaiini tagataskus ei olnud. Küll aga hakkasid nad vaikselt nokkima iga asja kallal, nimelt minu passi koopiat ei mõistnud nad inglise keeles lugeda. Ja ID kaart oli nende jaoks tähtsusetu (kuigi alati varem on selle näitamisest piisanud) Sõbral aga puudus isa auto jaoks mingi paber, mis varem alati istmetaskus oli olnud aga isa selle enne töökotta viimist eemaldanud oli. Nüüd siis hakkasid politsei onudel silmad särama. küsisid küsimusi selle kohta, et kus ma elan ja miks ma siin olen, küsisid millega mu sõbra isa tegeleb ja kus ta õpib. miks mina koos temaga olen ja kuhu me lähme. Lõppkokkuvõtteks kutsus üks politseinik mu sõbra veits eemale. mina siis pidin teisega vestlust jääma arendama.
"Kas sulle politseinikud meeldivad?"
"Kas sa randa tahad minuga minna?"
"Meiega on turvalisem"
"näib, nagu sulle meeldiks pidutseda"
"Miks sa siin riigis oled?" Jne.....
Mu sõber imbus koos selle teise, ilmselgelt pilves politseinikuga tagasi meie juurde mille peale me kõik neljakesi mu sõbra autosse istusime, pangaautomaadi juurde sõitsime, seal 100 bolivardi (200 krooni) võtsime, selle neile ulatasime, paar nalja viskasime ja numbreid vahetasime (Et kui äkki läheb abi vaja) ja nad nende kontrollpunkti tagasi viisime, sõbralikult kätt surusime, seda lausa mitu korda ja naeratades lahku läksime.
Nüüd läheb päris kiireks, peab kiirelt sinna kohta jõudma kus mulle selle kaardi tegememisega ühele poole saab. Aga arva ära! see koht oli hullem kui nõukaaja piima järjekord, inimesed istusid seal arvatavasti juba 5endat tundi järjest. Ja enne meid oli ilmselgelt vähemalt 200 inimest. Piima järjekord oleks vast isegi parem variant olnud, oleks kiiremini liikunud. Dokumendi vormistamine aga mitte.
Vist loobusime, sest kell hakkas vaikselt nii kaugele jõudma, et pidime ta isa auto ära viima. Veel kiirelt ta ülikoolist läbi, kiirelt teadete tahvli juurde ja autosse tagasi. Selle käigu kohta ütlen aga nii palju, et ei olnud veel üleval ta uut hinnet ja raamatud oli ta ka koju jätnud.

Vist oli üks mõttetuimaid seiklusi minu elus! Plaane oli palju aga midagi ei õnnestunud!
Mul on nüüd ainult üks veider politseinik telefoni liinil, kes vahet pidamata sõnumeid saadab.
Homme lähen uuele katsele!

Koolipäev.

Mõtlesin, et kuna ma väga kooli jutte siia ei pane sest see on üks igav koht, kus midagi tavaliselt ei juhtu, siis tõestamaks, et ma ikka seal käin ja täna toimus midagi mis iga päev ei juhtu siis panen siia kirja.
Kas te teate mis on kõige lollim tegu mida keset päeva teha saab?
Täpselt 4janda tunni ajal viis üks õpetaja meid võimlemisruumi, mis kergelt hullumaja tuba meenutab, sest kõik seinad ja põrand pehmete mattidega kaetud oli. Meid pandi kõiki teineteise kõrvale pikali. mängima pandi aeglane kuid ilus klassikaline muusika ja õpetaja hakkas vaiksel häälel jutustama, kuidas lained meie jalgu paitavad ja päike vaikselt selga kuumutab ja sa parimate inimestega just praegu ranna liival pikutad. See kogu protsess pidi stressi leevendama mis meil kõigil nii kohutavalt just praegustel kuudel peal on. (?) Peale 38 minutit ette kujutades kuidas rannal lebotada. teate mis ta kogu asjaga saavutas?
Ta sai 32 magavat õpilast, kelle ülejäänud koolipäev rikutud oli, sest kõik vaid magamisele mõtlesid. Nad ei rääkinud ega laulnud isegi tundides- eriti!

Coche, Cubagua, Margarita

Cubagua

Coche

Margarita

Nueva Esparta

Õues on natukene üle 30 kraadi sooja ja ma võin iga hetk varbad kariibi merre pista, ma võin endale värsket kookose piima lubada ja ma võin iga hetk basseini ääres liblikatega reggeat tantsija ning keegi ei keela mul õhtul ranna klubisse jalga keerutama minna.
Mul pole õrna aimugi mis päeva täna on ja mul pole õrna aimugi kui kaua ma siin saarel olnud olen. Sest enda pead nende mõtetega ei vaeva.
Eile- ärkasin hommikul selle peale, et keegi mu aknale koputas. Kuskil 7e ja 8eksa vahel. Korraks mõtlesin, et äkki ei ole mõtet enda kaardinat eest liigutada ja piiluda kes seal on. Et äkki mõni ninja taas. Aga ei! Seal oli meie sõber doktori poiss. Alati rõõmus, minust paari cm jagu lühem pruun poiss. Ta muudab mind alati rõõmsaks, kuid see hommik oli erinev, vähemalt esialgu. Kell oli siiski varajane. Avasin talle ukse, peale mida ta kõrvuni naeratusega sisse hüppas ning mind ja venda kiirelt riidesse sundis ajama. KAYAKING!!! karjus vend ning jooksis korteris edasi-tagasi kord pükse, kord plätusid taga otsides. Mina aga seisan kivistunult ja pool unes uksel ning arutan mõttes lahti kõik oma sõnaraamatud ja üritan mõista mis see "kayaking" üldse on. Mõne hetke pärast, kui olen venda nii elevil näinud ei üritagi enam mõista, lihtsalt panen ennast sekundiga riide ja asume teele. Nüüd olen ka mina juba nii ärevil, et ei jõua ära oodata millal kohal juba oleme. Ma enda kiusteks ei uuri ka, et kuhu siis lähme või mida tegema. Et mulgi ärevus laes püsiks.
KOHAL!
Kayaking on siis kanuu taoline aerudega plastik-korgist paadike, mis kahele või ühele inimesele mõeldud. Kurja, ma olen tüdruk! mõtlen siis ise ja ronin paati koos ühe mu venna sõbraga, kes neist kõige tugevaim tundus. 28 aastane, pikka kasvu, tüüpiline venezuela rosinasilm. Kes tegeleb enda õe kasvatamisega ja köögi disainiga. Nüüd aga taipan, et olen teile liiga palju informatsiooni jaganud ja ei saagi salatsedes räpaseid vihjeid loopida.

Peale 12 km rasket aerutamist ja päiksepiste äärel sai meie trip läbi. Olles kõik uute lindude nägemisest, taimedega tutvumisest ja eredast päiksest väsinud- sõitsime umbes 2 minuti kaugusele randa sidruniküpsetatud austreid sööma. Rand- mis liiva asemel teokarpidega kaetud. Otse kasvõi autoaknast söödes, tundsin kuidas kõik lihased mis nabast üleval pool valust tuksatavad.

¤Nüüd, kui tean täpselt, mis kell on ja mis päev täna on. Julgen arvata, et tean!
Minu arvestuste järgi, peaks nüüd paari minuti pärast teil seal uus aasta saabuma. Mina aga istun keset basseini olevat baaris bikiini pükste ja maika väel. Tunnen teile kaasa, teile, kes veel viimastel minutitel oma salle ja kindaid otsima peavad, et õue ilutulestikku nautima minna. Head uut aastat teile- minu inimesed!
Minu uus aasta aga saabus rannal, paljajalu merepiiril edasi-tagasi jalutades. ümber väikse lõkke mirenguet tantsides ja traditsioonide kohaselt viinamarju söödes. Siin nimelt usutakse, et 12 sekundit enne südaööd iga sekund üks viinamari süüa ja samal ajal soove soovides, täituvad kõik need! Ühel tädil oli kohver kaasas, teisel aga kotitäis ube, need pidid ka midagi tähendama.

Kas te ei arva, et on tore uskuda igasuguseid müüte? Kui just mitte müüte, siis lugusid, mida vanaemadelt lastelastele ja lihtsalt lastele edasi pärandatakse. Margarita saar aga tundub neid pungil olevat. Nagu ka veidraid traditsioone. Nimelt ajaloo huvilised vast kõik teavad, et nueva esparta saarestik, kuhu praegu kuulub Margarita, Coche ja Cubagua oli kunagi indiaanlaste käsutuses. Nende saarestike läheduses aga leidub hulganisti pärleid. Ma räägin päris pärlitest mida siiani merepõhjast võimalik leida on. Aastasadu tagasi, mil indiaanlastest pärliotsijad said ja pärlid uskumatu kiirusega otsa hakkasid lõppema sukeldusid need aga aina sügavamale ja kaugemale, nii kõik järkjärgult uppudes. Seega õppetund! Ära sukeldu nii sügavale, et enam hinge kinni hoida ei suuda! Näiteks ühe veidra traditsiooni ka tuues. Matused- meid kõiki puudutav tõsiasi. Siin aga korraldatakse kodu tänaval karnevali taoline üritus. kus kõik sugulased, tuttavad ja lähedased kodu tänaval kolm sammu kirstu ees ja kolm sammu kirstu taga tantsides, edasi-tagasi tänaval liikudes rummi kulistavad. Seda siis muidugi ainult väiksemates külades venezuelas.
Üks tore asi on veel mille ma olen selgeks õppinud. Teate kuidas eristada klubis venezuela inimest teistest? Ta segab alati oma jooki näpuga! isegi kui tal on kõrs. Ja teate miks? sest aastasadu tagasi kui venezuela üleöö rikkaks riigiks sai, hakkasid kõik inimesed, olenemata rikkuse astmest ja haridusest rummi asemel viskit jooma. Ja kuna siin riigis koguaeg nii palav on, pannakse alati kõige pealt klaas pungil jääd täis ja siis jook. Vedelikku aga klaasi põhjast mitte kätte saades peab näpuga jääd liigutama, siis sulab see kiiremini. See on asi, mida iga venezuela isa enda pojale pärandada tahab!

Veetnud nüüd kolm nädalat kõikidel Nueva Esparta saartel olen mõistnud. Teate, mul on olnud siin palju hetki, millest kirjutada ei taha. Sest ma tahaks, et need hetked jääksid vaid mulle, ma võin panna pilte ja te saaks ehk natukene aimu, aga, ma ei tee isegi seda. Ainuüksi sellepärast, et see on minu aasta. Et mul oleks minu, mitte meie hetked. Et need oleks meie, kuid mitte sinu ja minu, vaid minu ja teiste. Teiste- kes on olnud nendel hetkedel minuga. Et mul oleks oma enda mälestused, et ma teaks midagi mida teie ei tea ja et mul mul oleks ajusopis väike fotoalbum, kust alati mäluga salvestatud pilte vaadata saan!