Ma ei tahaks pealkirjaga reeta.

Ma olen juba kuu aega igapäev rääkinud sellest, kuidas tahaks Guns N` Roses`i kontserdile minna. üks kord nägin isegi unes, et istusin Axel Roseiga ühes autos, astusin talle meelega jala peale, et saaks pärast öelda, et olen teda puutunud. Naljakas kuidas unenäos kõik mõtted muutuvad.

Ükshetk avastan ennast autos, koos kohe tuttavaga näpus kaks VIP piletit lava ette. Ja õpetan noormehele ees pingis eesti keelseid väljendeid. probleem: meid on kolm aga meil on kaks piletit?!
Olgu, kuna me venezuelas oleme ja kõik võimalik on siis ei pidanud seda probleemiks ja asusime kauplema autoaknast nende meestega, kes näpuvahelt pileteid tänaval müüvad, olgugi, et nad tegelikult ka ametlikult seal tööl on ja selle eest raha saavad, on nad ikkagi veidrad ja mitte usaldusväärsed.
Tundub, nagu saime kokkulepele ja saame kaks VIP piletit kolme tavalise pileti vastu vahetada. Paks mees oma halli t-särgiga kes vahepeal oma paksu kere peaaegu aknast sisse pressis kutsus nüüd mu tuttavat endaga kaasa pileteid vahetama. Miks ma ei tunne, et kõik on korras? Ja lähen temaga kaasa.
Inimesi on järjekorras juba sadu ja kujutan ennast seal tundide kaupa seismas. kell on 9 ringis. Siin hakkavad kontserdid alati hilja. Tänav on täis väikseid telke, kus oma keha kinnitada saab igasuguste hot-dogi ja burgeri taoliste asjadega. Inimesed sagivad ümberringi ja üritavad kõik võimalike asju pähe määrida ja õpetada sind, kus seista ja kuhu istuda. AITAB! mõtlen nüüd ja loodan, et asi kiirelt ühele poole saab. Peaväravatest umbes 30 meetrit eemal seisan nüüd, selle samuse noormehega, tal on näpus piletid... Pidime seal ootama seda paksu tüüpi, kes 5 minuti pärast pidi saabuma.
Meie juurde sõidab politseiauto ja ma seisan nüüda natukene eemale, lihtsalt turvalisuse mõttes. Näen kuidas see ärimees, kes piletite järele läks viipab politseinikule ja need autost välja tulevad. ma kummardun korraks et siduda enda papu pael paremini kinni. see võtab mul aega ehk sekundeid 3 ja püsti tõustes näen, kuidas mu sõber kõhuli politsei autole on surutud ja kaks politseinikut koos haisva paksuga ta küljes ripuvad ja ta mind vaadates eesti keeles "mine" karjub. Mille peale ma muidugi eriti südamest naeratasin, sest olin õnnelik, et tal midagi meeles on, mis me enne õppisime. Vahet pole, et ta selle "mine perse" väljendist ise välja pidi nuputama.
Ma jooksen, jooksen vastu vähemalt 10nele inimesele kes mind eriti õelal pilgul saadavad. jooksen sinna kus on auto millega saabusime ja kus istub sees meie kolmas sõber. Nüüd tunnen ennast eriti halvasti, sest ei mõista üldse, mis nüüd tegema peab ja kuidas seda sõbrale seletada. aga õnneks ei möödunud kaua kui teine sõbergi autosse hüppas ja me minema kihutasime. Nii palju siis kontserdist, mälestusekski ei saanud pileteid jätta. Nad varastasid need. Seadusesilmad kurat, ma ütlen!

Brain ninjas vol 3!