Kiri vanaemale!

Ma ei kujuta üldse ette kas te selle kirja kunagi kätte ka saate, sest siinne postiteenus pole just väga kiita, aga loodan, et loete seda peagi ja tunnete mu emotsioonidest sama suurt rõõmu kui mina ise.

Asja juurde:
Minul läheb väga hästi. Natukene üle poole ajast juba ära olnud ja iga sekund siin olnud ajast tunub nagu unenägu. On käidud looduses- krokodille, anakondasid, kõik võimalike linde ja sipelgkarusid pildistamas. On käidud piraajasid püüdmas ja olen kaljude vahel kotkana lennanud. Olen saanud palju uusi tuttavaid ümber maailma ja kui rahapuu oleks olemas siis sisustaks enda elu vaid nende inimeste külastamisega.
Igapäevaga mõistan aina rohkem, et mina pean elama kunagi kusagil, kus päike aastaringelt lagipähe paistab ja kus sokkide kandmisele peab mõtlema ainult jõulude ajal Eestit külastades.
Pea iga nädalavahetus sõidame sõpradega Caracase lähedal olevatesse randadesse. Kus üks rand ilusam kui teine on- täpselt nagu mõnes filmides või lasteraamatu piltides. Täpselt sellised rannad, kus kõik end paradiisis tunda võivad ja otse kookospähklist rummi juua saavad...

Ma ei teagi, kui palju mina- kui isiksus, siin muutunud olen aga eluväärtusi ja unistusi on mu kuud siin mõjutanud küll. Ei teagi enam kas kusagil Pariisi moemajas töötamisest unistan. Pigem elaks väikses rannamajas, omaks paari hobust, püüaks kala ja võõrustaks turiste. Ning ei mõtleks üldse riietele. Samas eks see kõik muutub veel vähemalt 10 korda mu elu jooksul ja lõpuks õpin kusagil külmal maal advokaadiks.

Caracases elan ühe kohaliku pere juures, kes mulle kui oma suguvõsaks saanud on. Nad hoolitsevad mu eest ja arvestavad kultuuriliste erinevustega. Nad viivad mind ilusatesse kohtadesse ja on avanud enda südamed, minule, kes ma lihtsalt- üks väike Eesti tüdruk – nende kodu uksest kahe kohvriga sisse astusin.
Käin tavalises keskkoolis, koos täieõiguslike venetsueela lastega. Koos nende rõõmude ja muredega. Ega nad keegi ei teadnud kus Eesti asub ja ega vist ausalt ei huvitanud ka. Aga olen uhke, et olen saanud Eesti riiki väga eeskujulikult esindada ja loodetavasti jääb neile see meelde.
Hispaania keeles suhtlemisega ei tohiks ka probleeme enam olla ja olen enda üle väga uhke, et just hispaania keelse riigi valisin. Sest seda keelt kõnelevates maades on nii mõndagi võimalik kunagi korda saata.

Ma kirjutasin teile selle kirja esialgu käsitsi, aga mida rohkem lõpu poole seda loetamatuks minu käekiri muutus ja otsustasin kõik ümber trükkida. Panin siia kaasa teile mõne pildi ja sissekande enda päevikust.

Armastan teid ja soovin teile kõike head!
Hoolitsege enda eest ja uskuge, et kui oleks võimalik saadaks teile kastiga päikest!


Tervitades teid kõiki seal riigis,
Teie Teresa!