Eile

Brain Ninjas

Esmaspäev- esimene jõulupuhkuse päev. Kuna Caracases jälle vihma tibutab, siis otsustame randa sõita. Veider, kuidas siin ilmad, isegi kliima muutub. täpselt tead, et kui sõidad praegu sellesse või tollesse randa, siis seal pole pilve piiskagi, ja keegi sind ei sega. Nii täpselt oligi. Tunnike- ja päike oligi vaid meie päralt. vahet pole mis ümberringi toimub. Olime seal seitsmekesi. laotasime oma rätid laiali, võtsime kätte kitarri ja jorisesime paar ilusamat lugu päiksepaiste ja tuunakalakonservi kõrvale....
(**************************************)
rand, nimega- chirere.. mõeldud rohkem nagu surfi jaoks ja seal vette minemine ilma lauata pole väga soovitatav. See ongi põhjus, miks 4 inimest meie juurest nüüd lahkusid, sest nad teavad, et kuskil 25 minuti jalutuskäigu kaugusel on järveke. Meie aga jäime päiksepaistet nautima ja kitarri pinistama.
Meist mitte just väga kaugele tuleb kamp noori. vähemalt 5 poissi ja 4 tüdrukut julgen pakkuda. Neil on kaasas musta värvi, särava karvaga, ilusti toidetud ja igati õnnelik koer, kel tegemist hulganisti- pulga ära toomise, vees suplemise ja tüdrukutega mängimisega on... ei möödunud kaua, kui rannale ilmus ilmselgelt kodutu koer. täis kirpe ja osaliselt karvkatet puudu. istus siis rannaäärele, täpselt sellele piirile, kus lainepiir liivaga lõppes. närides enda käppa, sügades kõrvatagust ja samal ajal liival püherdades.... Jälgis noorte mängivat ja säravat koera. ise ligemale mitte minnes. Ilmselgelt kartes.
Kas te nüüd ei arva et seletan juskui mingit lastefilmi tsenaariumit? nii arvasime ka meie. seal oli veel palju palju, millest võiks praegu kirjutada ja millest ühe väga hea filmi kokku panna saaks. KUID, asudes asja kallale, millest tegelikult teile rääkida tahan...
Oleme tagasi punktis, kus mu sõbrad lahkusid ja jäin paari tuttavaga rannaliivale. möödus vaevu 15 minutit ja meie tunded olid haripunktis, naljatasime ja laulsime. Tundus kõik õige. Kuid tegelikult?!
Istudes ainukesena seljaga mere poole, näoga metsa poole, mis randa ümbritses. taipan silmanurgast, kuidas kolm meest puudevarjust välja ronivad. näod kaetud rätikutega. Ilmselgelt rõõmujoovastuses osutasin nende suunas ja arvasin, et ninjad tulevad. Nalja oligi täpselt senikaua, kuni avastasin, et meestel käed pikalt ette sirutatuna relva kannavad.
"vaata mere poole ja kõik saab korda" karjus rohelises särgis mees ja jooksid täiel kiirusel minu poole, mille peale mina kiirelt ennast ümber keerasin. ja ainuke soov oli, et ta mulle kuuli selga ei laseks. Isenesest oleks olnud see üks ilus päev. Kõrvalseltskonna lapsed hakkasid kiljuma.Ilmselgelt üks lollimaid tegusid, mille peale keegi neist sel hetkel tulla oleks saanud. Noormehed vees hakkasid kõik välja jooksma. igaüks ise suunas. Üks neist ujus valele poole. Sel ajal, kui kuulen vaikset kohmitsemist minu käekotis ja hakkan mõttes ükshaaval kõiki asju enda kotist välja võtma mis sinna hommikul pandud sai, avastasin, et kui nad nüüd kogu mu kotiga lähevad on perse majas.
Me kõik istusime, keegi midagi ei öelnud. tunnen, kuidas mu käed, mis põlvedele asetatud lakkamatult värisevad ja kogen tugevaimat adrenaliini voolu mida siiani pole suutnud kogeda.
See noormees, kes hirmununa valele poole ujus. Olen teda jälginud nüüdseks umbes 5 minutit ja temast on saanud täpp merepiiril.

Kuidas selle filmiga nüüd siis oleks? mõtlen endamisi tulevase filmi rahanumbreid kokku arvutades.
"nad vist on läinud"- sosistas üks mu tuttavatest ja ma tajun, kuidas ta esimesena ümber pöörab.
Veel kaugelt kostub "Kui te politsei kutsute ma leian teid üles" ja nad kadusid.
Mis see viimane lause nüüd siis tähendama pidi?- mõtlen, ja mu pähe ilmub umbes sada erinevat küsimust.
Kui kaua nad seal puude taga passisid, et täpselt sel hetkel teadsid tulla kui mu sõbrad olid ära?
Mida nad mu telefoniga peale hakkavad, seda saab ainult Eesti ja Vene keelde panna, huvitav kumba nad neist oskavad?
Miks see neiu siiani kiljub?
Ninjad tundusid rohkem hirmul olevat kui meie.

Ja miks see tüdruk IKKA kiljub?
Pööran end tema suunas, ta seisab eemal, kaugemal ütleks lausa. Ja ta palub mul end aidata. Kuni mõistan, et see noormees on siiani kuhugile merekaugustesse jäänud. Sel on rohkem jõudu kui inimkonnale kokku antud on.
Ja paari tunni möödudes, pole noormehest siiani jälge, isegi see paat mis teda otsima läks pole teda leidnud.
Milleks pidi see 17 aastane noormees enda elu andma selle eest, et keegi paari katkise kaamera ja mõneteistkümne telefoniga kuhugile metsa sügavustesse kaduda saaks. Ja ma tunnen ennast hoolimatult süüdi, et midagi teha ei saanud. Me kõik vast tunneme. Milles on see kiljuv neiu süüdi, et ta oma venna esimesel jõuluvaheaja päeval kaotama pidi ja nüüd mäletama peab, kuidas relva eest joosta on?
Kuidas kurat ma nüüd enda sõpradele, kes tunni pärast tagasi jõuavad, seletan mis siin toimus?

Andke mulle andeks see melanhoolne ümberjutustus!
Häid jõule!

*

Kui eelmine kord üritasin male mängu õppida siis see kord läksin kergema vastupanu teed(vähemalt nii ma arvasin) ja hakkasin dominot mängima. istusime siis neljakesi ümber laua. mina paaris mingisuguse noormehega, kes saabus mootorrattaga. Venezuelas aga liigitatakse inimesi- autodega inimesed ja mootorratastega inimesed. viimased on siis need, kes maanteedel su auto aknaid sisse löövad ja sind tühjaks varastavad, võtavad su tossudki kaasa. Nad on need, kes tunnelites ummikuid korraldavad, et sõbrad autovelgi varastada saaks. Nad on need, kes tavaliselt roosa pluusi või valge maika ja päikseprillidega sinust ummikutes mööda kihutavad, jättes auto ja tema ratta vahele õhkõrna paar centimeetrit. Ehk- nad on täppis teadurid. Mina aga olen neid alati kaitsnud, mõelnud lihtsalt, et need inimesed on targemad, teavad, et mootorratastega ei pea ummikutes seisma. Mina neid alati ei üldistaks.
Laua ümber tagasi.
peale 4jandat mängu hakkan taipama, et selles on ka mingi konks. Minu paarimees justkui tungiks minu pähe, teades täpselt- mis klotsid mul alles on. Mitme täpiga. Mina aga satun sellest eriti eufooriasse ja üritan aru saada kuidas ta seda teeb. Ma hakkan välja mõtlema strateegiaid ja panema rohkem tähele mis kellelgi mängulaual välja pandud on.Vaikselt hakkan juba taipama.
Tundes tõelist adrenaliini ja põnevust, ei taha, et see mäng kunagi lõppeks.
Eriti mõttesse vajunud.
Ükshetk löövad kõik oma domino klotsid lauale ja jäävad mõttesse, mina aga oma mõtete keskelt, oma ideede varjust, poole aruga arvasin siis, et mäng on läbi ja lõin enda klotsidki lauale. Enne kui jõudsin taibata, et minu klotsid on ainukesed, mis täpid üles poole pööratuna laual vedelevad, kuulsin suurt kisa. Ma lausa ehmusin tead. Nad sattusid pöördesse, nad olid vihast lõhkemas. Neiu minu kõrval oli valmis mulle jalaga otsaette lööma. Ma kahvatusin. Ja nad rahunesid.
Nad üritasid mulle selgeks teha siis, et kui me ei oleks caracases, vaid kusagil väiksemas linnas. Kusagil, kus mehed maikades päevade kaupa lauaümber tänavatel mängivad. umbes kümmekond aastat juba teavad, kuidas ja mis töötab. Kus, nad panevad mängu kõik oma maise vara, kasvõi oma ema. Kutsuksid nad nüüd arvatavasti ühe mehe, kes mu väikse näpu maha raijub või mu paarimees oleks tagataskust relva lihtsalt rabades, näost punasena-kuuli mulle silmade vahele kütnud.
See on riik, kus domino omab endas erilist võimu. Kus viha pursetest lummatuna võid leida ka iseennast. Kus väiksest ja siirast meditsiini neiust tõeline koletis kooruda võib.

**********

28.november 2009

Värvilised muffinid ja veini-tarretis

Paus

Lasen üle, tärniga postitust ei tule. Ja mõtlesin, et kirjutaks ühe ilusa loo enda tuttava rannamajas toimuvast, aga seda ka ei tule, sest ma ei viitsinud seal midagi üles kirjutada ja nüüd järele meenutamine tundub mõttetu. sest see oleks "Ja siis tuli see tüdruk sinna ja siis ma sõin seda ja siis ma mõtlesin seda ja siis ma läksin ujuma..."- sissekanne ja see ei ole põnev.Panen siis lihtsalt pilte mis vahepeal toimunud on.


(nädalavahetus rannamajas)

(lemmiktoit)

(Majad, millest olen eelnevalt kirjutanud)

(tuttaval seinal)

(Vend,Trish,Mina.. Lemmikkohas )

13 ja reede

Peale maailma kõige halvema filmi (2012) vaatamist suundusime Trishi ja vennaga mu lemmik kohta.
Seal oli D n`B pidu.
Kõik oli ideaalne, nad olid valmis minuga tundide kaupa tantsima, seal oli piisavalt ruumi ja õhku. Seal oli kõik täpselt nii ideaalne, kui alati Eestis unistanud olen. Kuid peale teist tundi tantsu avastasin, et isegi kui kõik on niii hästi, et millegi üle kurtma ei peaks, siis tundsin puudust Gerdast! Iga tansuliigutus mida tegin, iga sõna mida laulsin, iga pilk millega teisi vaatasin igatses Gerda järele. Tema ongi vist minu D n`B pidude lahutamatu printsess.

(Ma tuletasin sind ka pühapäeval meelde ;) järgmine sissekanne, on märgitud tärniga.)

?

Mul on mõned sissekanded veel paberil juba valmis, aga ei tea kas on mõtet neid siia trükkida. sest tunne, et pean blogi vaid Gerdile!
Jäta endast teade!

Mis see nüüd on?

Täna- 12 november 2009- esimese kahe tunni arvelt toimus koolis missa. Surnud kehalise kasvatuse õpetaja auks. Ma siiani ei tea, kas olen seda õpetajat kunagi näinud või ei. Kogu kool kogunes kokku, kõik langetasid pea ja pomisesid meie isa palvet. Püha isa segas laval oleva laua taga midagi kokku. Tundus mulle, nagu keemia tund. Ühest peekrist teise ja kolmandast klaasist taas esimesse. Kõik lõid risti ette ja istusid, mina koos nendega. tundub, et ta oli hea inimene, sest paljud tahavad tema auks sõna öelda, ja mida tõsisem inimene näib, seda tõenäolisem, et ta poetab laval ka mõne pisara.Mõni aga nuttis hüsteeriliselt ja palus pühaisal kõne lõpetada, ise lavalt lahkudes.
Too aga tõstis nüüd peekri enda pea kohale, ise samal ajal midagi lausudes.Mina kaugelt aga, ilma prillideta itsitan naerda omaette, kuna pühaisa tundub täpselt nagu tsirkuse koer, kes enda ninal küpsist hoida proovib. Ma luban, et järgmise kord kui keegi sureb, kannan prille.
Nüüd aga tõusevad enamused ja seisavad haneritta, et armulaua küpsist saada. Mina ja mõned veel jäävad istuma- kel allergia maisi vastu, kel lihtsalt ei maitse. Veider on vaadata kooli tugevamaid ja populaarsemaid poisse ja tüdurkuid nii haavatavatena laval risti ette löömas. nad näivad nii abitud.
Mu klassiõel suri eelmine nädal vanaema ära, see on talle vast raske löök. Lahistab (kas selline sõna on üldse olemas?) nutta üksi taganurgas. Armulaua küpsise järjekord saab otsa ja pühaisa keerab rahvale selja, ning ma arvan, et olen ainus kes teda just praegu jälgib. Ta pistab 4 küpsist endale järgemööda suhu ja võtab peekrist sõõmu veini peale. (ehk on tal nälg?) Ta tõuseb taas lavale ja võtab viimase lonksu peekrist ning kuivatab selle rätiga. Soovib, et me kõik jagaks rahu. Nüüd siis kõik kallistavad ja musitavad endast paremal ja vasakul, ees ja taga olevaid inimesi.
mulgi on imelik tunne, nagu oleks saanud minust nii kergelt haavatav ja nii õrn inimene.
Kuid see läks kiirelt üle.

Vogue

Täna ilmus poelettidele uus Ladina-Ameerika VOGUE, mille kaant kaunistab Eesti tüdruk Tiiu Kuik.

küünlavalgus

Nüüd kui tänavatest on saanud ojad ja kiirteedest järved on minu majas esimest korda elektri puudus. Tunnen kaasa inimestele, kes tänavate alguses elavad- sest kõik tänavad siin vaid mäkke üles lähevad. Ja vesi gravitatsiooni tõttu kõik nendedi vuhiseb.
Mööda ojasid ujuvad autod. ja tundub, nagu ükski hing hetkel väljas ei oleks. Isegi linnud, kes muidu nii siiralt hoovis igapäevaselt siristavad, on peidus. Nüüd kui õues on pimedam kui ei kunagi varem ja ma olen tulnud just dushi alt, lõhnades shampooni ja kehakreemide järele. Dushi alt, kus olin küünlavalgel.Just nüüd avastan, et interneti sidega telefonid on toredad. Kõik

Tark poiss

Jäi mainimata, et meiega oli yks noormees rannas, kes kuuldes, et ma Eestist pärit olen korraks mõttesse vajus ja siis naeratades tagasi minu poole pöördus, teatedes, et aastast 2006 on meie riigi president Toomas Henrdik Ilves.
See olevat olnud kysimus tema ylikooli sisseastumis katsetel. Paar aastat tagasi. Ta õpib rahvusvahelist suhte korraldust.

Laupäev

Laupäeva hommikul helistas mulle sõber, kes rõõmsalt teatas, et mul on aega 20 minutit ennast valmis panna ja siis lähme randa. kell oli 9 hommikul, ja arva, kas mulle oleks meeldinud magada selle päeva hommikul, peale klubitamist, või ei. Kuid randa minek ajas mind sekundiga pessu ja jalgu raseerima.
kõne!
Nad on kohal.
Mina aga samal ajal alasti vannitoas dushi alt välja ronides palusin endale 10 minutit lisaaega. Küll siis läks alles jooksmiseks... Nagu ikka, ei leidnud ma enda riideid yles, ja rannarätik oli ka kadunud. Avastasin et päiksekreem on ka otsas ja jalanõud leidsin köögi laua alt lõpuks.
Võtsime peale vahetusõpilase, minu tuttava, ta on pärit new zelandilt. Vaatasin gloobuselt, see on peaaegu täpselt teisel pool maakera diagonaalselt Eestiga. Tore tüdruk on. Nimi on Trish.
Sõitsime umbes tunnikene mööda mere äärt ja läbi kahtlase linna, kus ainult väiksed värvilised majad,mis tavaliselt ilma veeta või elektrita on. Neid kutsutakse barrioteks. ja alati sellisesse kylasse sisenedes, lukustab autojuht uksed. Inimesed istuvad tänavatel, joovad rummi ja mängivad dominot, sest majades sees on liiga palav. Neil pole seal mingit konditsioneeri, ainult akna augud.
Omadega rannas, otsisime üles sõbrad ja tuttavad ning esimese asjana, läksime ujuma. või oleks õigem öelda lainetega kaklema? sest peale paari sammu, rannaliivalt mere suunas astudes uhusid lained meid pikali ja siis nägime välja nagu lootusetud valged kassid lainetes edasi-tagasi ulpimas. Püksid olid ka liiva täis lõpuks. Aitab! avame õlled! Paari tunni pärast ilm pöördus ja hakkas tibutama, mis meid ei seganud. vaid avati autode pagasi uksed mille taga suured muusika väljundid üha kõvemini mängima hakkasid. Inimesed tantsisid ja lõbutsesid tunnikese vihmas, mille järel taas kuum päike pilve tagant meie kehasid kuumutama hakkas. Pidu jätkus, ja me Trishiga läksime järgmisele katsele laineid püüdma. Natukene olime nüüd juba kogenenumad ja hoidsime enda pükse kinni. Et vähemalt need enam jalast ei tuleks.
Kell näitas 5 ja me hakkasime tagasi tulema.
Tagasi Caracase vihmases ja uduses ilmas külastasime hot-dogi putkat, kus väike hot-dog tähendab kahe inimese täis kõhtu. Vähemalt tüdrukute oma küll. Inimesed väga õelalt vaatamas meie lühikesi pükse ja paljaid jalgu autoaknast välja rippumas. Aga meie tulime ju rannast!
Koju tuttu, mille järel kõik taas kohtusime ja enda unenägudest ja päeva emotsioonidest pajatasime.

Ta on nii armsalt siiras, samas nii valusalt haavav.
Ta on nii kohmakas, samas nii vabalt liikuv.
Ta on nii puberteetlikult uudishimulik, samas ta teab kõike.
Ta on nii agresiivne, samas nii melanhoolselt igav.
Ta on nii stiilne, samas vahel nii silma riivav.
Ta on nii lapsikult tujukas, samas nii proffesionaalselt teadlik.
Ta on nii nooruslik, samas nii kulunud.
Ta on nii rõõmustavalt lõbus, samas nii kurvalt tõsine.
Ta on nii siiralt emotsionaalne, samas nii mõttetult tujutu.

This is it!!
Michael Jackson


Nagu näha, siis käisin eile kinos.Konditsioneer oli katki ja tunne oli, nagu oleks särgiga Eestimaa külmas sügises istunud. Isegi tuul puhus. Vähemalt jook püsis külmana ütles üks neiu, kes minuga oli... Peale seda, kui kõik lihased mitte liigutamisest valusad olid. Isegi tatt oli ninas härmas.


ä ö ü õ (siit mul neid hea võtta)

Mul jääb homme kool ära, sest kolmel õpilasel koolis avastati seagripp.
kui nüüd küsin, et kas mäletate viimast hetke mis meil kahekesi oli?Kas peaksite vaikima? kas kahetseksid midagi mis meie vahel kunagi oli või olemata jäi? Lihtsalt kontrollimaks, et kas olen piisavalt hea inimene, et väärin mäletamist.
Ma olen tagasi teiega- minu sõbrad, tervemalt ja õnnelikumalt kui ei kunagi varem- kunagi!

EcoPosada Rio Tepuy

möödas on üks päev YFU orjentatsiooni algusest.
Ma olen õnnelik, et ma armastan inimesi. Inimesed on toredad, ma üritan ka olla. Siin on koos minuga 14 vahetusõpilast ja 4 yfu liiget. igalt poolt ümber maailma.
Eile õhtul tegime väikses ümmarguses basseinis keeristormi, ma ei olnud seda mitte kunagi varem teinud. ja ma polnud ainus, ainult kohalikud teadsid. Nimelt- mina ja 9 tüdrukut jooksid kiirelt ringiratast ja kui üks nendest "nüüüd!" karjus siis kõik lasid jalad põhjast lahti ja tunne oli nagu pesumasinas. lihtsalt liuglesid veega kaasa.
Nüüd istun rannal, kuhu saab vaid paadiga ja siin pole kedagi peale omade inimeste.Erk sinine mererand täis imelisi väikseid teokarbikesi ja kivikesi. Ringi lendavad neoon kollased liblikad ja lained teevad muusikat vastu kivisi ja kaljusid.
Uskumatu, et ma olen olnud siin vaid 6 nädalat ja mul on raske eesti keeles mõelda.
Käisime järve ääres, kuhu oli umbes 10 minuti jalutamise tee läbi pambuspuude metsa. Sellega oli seotud kunagi kuumavee allikaga. Nüüdseks on seal alles vaid paar lompi 50 kraadise kuuma veega kus pikutada sai.See oli kunagi ainuke terves venezuelas kus külm allikavesi kuuma, mineraalse, laava veega kohtub. See järv on hävinenud tänu autodele mis seal edasi-tagasi sõidavad.


Alles on vaid üks osa, põhjatu põhjaga ja väikese kosega. Seal võib kõikjalt, kõikmoodi alla hüpata.
Lõunaks sõime risotot merekarpide, krevettide, krabide, kana ja muude mere molluskitega.
Nüüdseks on kell juba 12 ja ma istun künka otsas kirjutades sissekannet. Üks noormees soomest läheneb mulle seljatagant, mind ehmatades ja olles siiralt õnnelik, et avastas enda vanas tulemasinas nupu, millele vajutades kollane ufo nägu valgusena seinale peegeldub.
Hüvastijätu pidu kestab, kõik tantsivad.
Selle lõppedes otsustasin jalad veel basseini panna... Nii me seal siis pikutasime, jalad basseini vees, lauldes vanu rock balaade ja tähti vaadates.
Kell sai 5!

http://www.riotepuy.com/galeria.php

minu 11 oktoober

ei läinudki kaua kui teile jälle kirjutada saan.
kerime nüüd nädalakese tagasi ja alustame laupäevast. kella 8 eksa ajal saabus mu suur vend argentiinast. Ma olin õnnelik täpselt seni, kuni sain teada, et ta on venezuelas vaid nädala ja naaseb siis kontoritesse tagasi.
Võtsime siis jalad selga (panime need autosse) ja sõitsime sushit sööma. k6ik tellisid söögi k6rvale õlle, nii ka mina- isa siis naljatas, et no paar tundi on aega veel kuni selle ära võid juua, et las seni seisab laua peal. Olgu, nali naljaks- kusi kaljaks. söödud, joodud tagasi kodus. Siiski üritan juurelda selle üle, et mis minus- kui inimeses siis kahe tunni jooksul muutub, et praegu ei või ja siis äkki võin. kas mingid rakud mu kehas siis muutuvad tugevamaks, või kas mu aju hakkab teist moodi tööle?
Seadsime siis sammud klubi poole, mis oli t2pselt nagu levikas aga kolm korda suurem. Minu p2eva alguseni oli aega veel umbes 30 minutit ja k6ik tundusid kuidagi ärevil olevat. Kaasa arvatud mina. Seisime siis kõik ringis, segasime mulle minu esimese legaalse viinakoksi apelsini mahlaga ja võtsime välja digikaamerad ja telefonid ja läks võidu pildistamiseks. üks ühe, teine teise nurga alt.
Seisime ringis ja tegime kordamööda imelikke tantsuliigutusi ja laulsime täiest kõrist kaasa.
Ma olen alati arvanud, et kui eelmisel päeval kõvasti pidutsetud, siis järgmisel päeval ma näen asju, mis tavaliselt inimestega sageli ei juhtu. Kord sai kolmapäevasel päeval klassiõe Maarika sünnip2eva tähistatud ja järgmisel päeval nägin kooli kohvikus, kuskil kella 10ne ajal hommikul kahte venelast friikartuleid tellimas ja enne sööma hakkamist söögipalvet lugemas. See tundus kord veider.
Nimelt ka see hommik juhtus midagi imelikku. Oli siis 11 oktoober, keskp2ev. käisime vennaga kaubamajas mulle pükse ostmas. Ja tagasi parkimismajas- autot otsides avastasime, et meid on kinni pargitud. Mis ei üllatanud küll eriti, kuid muutis kurvaks. Tulid siis kaks suurt neoonkollastes vestides meest. Kes vaatasid autot- mis meid kinni parkis ühelt ja teiselt poolt. See oli suur auto, mingisugune toyota jeep ehk. Arutasid siis midagi omavahel ja haarasid mõlemad korraga esimestest koopa äärtest kinni ja tõstsid auto eest 2ra.Oli küll millimeetrite mäng et paarist autost mööduda aga mu vend sai hakkama, ma loodan, ma olin pigem poolt silmad kinni panema, seda ma ka tegin.
Kell sai nüüd ootamatult juba 7 ja pidu kodus hakkas vaikselt peale. Kõigepealt sugulased, onud,tädid,vanaemad ja vanaisad. Külalised, kes muidu 7eks kutsutud olid jõudsid kuskil poole 9eksa ajal. esimesed.
Pidu nagu pidu ikka, õlled, rumm ja sangria (eesti keeles üks õige Peet) ja grillisime hot-doge ja lõime tantsu.
Otsustasime siis ükshetk minna sinna samasse kohta, kus eelmine õhtu käinud olin. Seal oli laiv band, kes laulis vanu guns n' rose ja oasis'e lugusid. Naeratasin enda sõpradele ja ütlesin, et käin kiirelt vetsus ära ja siis teeme tantsu ka natukene. Seadsin siis sammud wc poole ja üks neiu järgnes mulle, mõtlesin siis, et olgu, tore tal ka pissi häda. mille peale ta vaatas mind kurjalt ja ütles, et ma ei või üksi minna, ning ta seisis terve aja mu ukse taga kui minna vetsus käimisega tegelesin. Eile küll võisin üksi käia,mõtlesin mina. või äkki oli asi lihtsalt selles, et eile olid seltskonnas ainult poisid ja nad ei oleks väga hästi ennast tundnud kui nad oleks pidanud ennast minuga kaasa sokutama.
Sai jälle pidutsetud ja järgmise päeva hommik- algas kuskil kella 12ne ajal.
istusime kõik söögitoas ja lauale toodi shokolaadi kook küünaldega. See kook oli üks parimaid kooke, mida ma elus söönud olen, ma olen selles kindel. Kindel ka selles, et tulevikus vist palju nii häid kooke proovida ei saa.
Nüüd tagasi jälle nende imelike asjade juurde mida sellistel hommikutel näen.
Kohe peale seda kui koogilt küünlad ära olin puhunud ja enda pilgu paha pöörasin, et natukene häbelikum tunduda. Mu isal on ainult neli varvast?! mis siis sellega nüüd on?

kirjutan teile, kui interneti tagasi saan!!

koolipäev vol.2

vihma sajab ja ma pean 500 meetrit mäest ja treppidest üles kõndima. parklast- kooli. Jõuan kooli nagu ikka 10 minutit hiljem kui peaks.
Algab prantsuse keele tund. Kohe peale seda kui inglise keele õpetajalt sugeda olen saanud oma musta värvi kampsuni pärast mis tegelt tume sinine olema peaks. Päeva alustuseks saan paar toredat "ilusat päeva" sõnumit ja tundub, et tuleb parem päev kui eile. Jään sõnimisidesse neiuga, kelle tunnid ülikoolis algavad kell 6:30- pole just minu tass teed, ütleks selle kellaaja kohta.
Neiu tagapingis- nagu minagi, aga teisel pool klassi lakib küüsi punaseks. peale mida märkan, kuidas minu ees istuv neiu pluusi üle pea tõmbab ja sõbrannale enda uusi rinnahoidjaid näitab.
Äkki liigutavad kõik oma lauab jälle gruppidesse ja hakkavad võidurääkima. Neiu maffi(kelle eelmises blogis maffiaks tembeldasin on saanud hoopis nimeks maff, mis tundub veel naljakam kui maffia) sööb kalavõileiba mis lõhnab üle klassi just nagu tavaline sproti konserv. Sel ajal kui mina unustan end vaatama jälle karvaseid käsi, unustab mu klassivend end vaatama klassiõe tagumikku, mis just sel hetkel diagonaalselt üle klassi prügikasti poole liigub.

Nüüdseks on möödunud juba 4 ja pool tundi, mille sisse on kuulunud 2 matemaatika ja 2 geograafia tundi. (minu geograafia õpetaja ei teadnud kus Eesti asub, tore eksole) Esimesed kaks tundi vaatasin sõbra iPodist filmi "super bad" ja teised kaks tundi jäid ära, sest kool kogunes vaatama jalgpalli. Venezuela mängis mingi riigiga, kus enamustel võistkonna liikmetel oli MUHAMEED selja peale kirjutatud, mõnel lihtsalt AHMEED. Selle võistkonna pealtvaatajateks olid valgetes turbanites ja vuntsidega mehed. Venezuela on jalgpallis peaaegu sama hea kui Eesti- peaaegu.

Te kõik teate kindlasti vähemalt ühte paari kaksikuid. Kas te ei ole mõelnud, et kui oleksite nendega kohtunud erinevatel päevadel siis oleks neid palju lihtsam mitte segi ajada. (isegi siis kui nad tegelikult on täiesti identsed)mina aga kohtusin täna 2e minuti jooksul kolmikutega, ja pärast seda ühe paari kaksikutega. Neil kõigil seljas koolivorm, mis teeb asja veelgi keerulisemaks. Minu arust on nad kõik üldse sama nägu, nagu viisikud.Ürita siis aru saada kellega "heast ilmast" eelmine vahetund just rääkisid. Või kellele raamatu Eestist, viia lubasid.

Vaatasin peale seda jama veel 2 tundi Dane Cooki (soovitan teile kõigile soojalt mõnda showd vaadata) ja koorisin küünelakki maha.

võtsin nüüd geriti blogist pildi, et ka minu lähedased saaks teada mis asi on areepa, millest räägin. Seda õnneks minu perest keegi ei armasta, aga see on koolis põhisöök, mina nälgin!

Koolipäev

Istun klassiruumis, mis on täis tüdurkuid, mõni poissgi ära eksinud.
Kõik plaksutavad ja vilistavad ja karjuvad. Ükshetk astub sisse naisterahvas keda kõik kallistama jooksevad ja kõik hakkavad järsku laulma sünnipäeva laulu, olen seda laulu varemgi kuulnud. Klassiette tekib külakuhi. Naine tänab viisakalt ja lahkub.Tema asemele tuleb klassi ette kena näo ja ilusate juustega pisut tüseda võitu blond õpetaja..
Minust diagonaalis istub neiu,kelle kooliriided on täis pastaka tinti. Ta tossud, ta pluus ja püksid. ta oleks justkui plahvatuse üle elanud.
Üks tüdurkutest võtab kinni ümber istuvate neidude kätest, ja ta suleb silmad. Just nagu hakkaks mingit loitsu lugema, ütleb selle lõppu puhtas eesti keeles AAMEN ja nad hakkavad kõik kõvasti naerma. Üks neiu tagant pingist tõstetakse mõne aja peale ette mitmekümne halva sõna järjest ütlemise eest. Ja nendest sõnadest sain isegi mina aru. Minu ees olev tüdruk keerab end minu poole ja tudvustab end. Ta väidab end olevat Maffia. Ma kergitan kulmu ja naeran, peale mida vabandan ilusti ja ütlen enda nime. Ma pole siiani kindel kas ma kuulsin õigesti või kas ta nimi on tõesti see mis ta väitis... Lauad jagunevad kiirelt 3e seltskonda ja õpetaja jääb neist välja. tundub nagu nad räägiks kõik korraga kogu oma suvevaheaja tegemistest. OKEIII!!!
Nüüd nad räägivad minust, sest nad vaatavad kõik korraga minu poole ja naeratavad. Tunne nagu õudusfilmis.
Vahepeal oli kadunud blond õpetaja ja sisse astus 2 meetrit pikk ja umbes sama palju lai mustanahaline matemaatika õpetaja. Kõik jooksid omadele kohtadele ja pingiread said just nagu võluväel sekundiga sirgeks. Nagu harry potter oleks oma võlukepikest liigutanud. Klassis on nüüd haudvaikus. Aga ma ei saaks nagunii sõnakestki aru ja tänu sellele on minul aega ringi vaadata. täiesti uskumatu kui karvased võivad olla tüdurkute käed. (tervitan jormat vahepeal) Nad saaks sinna lokirulle keerata, kuid tõsi, et enamustel pole seda vaja sest need on niigi lokkis.
Uus õpetaja- uued jutud. Ma olen siiralt õnnelik, sest järgmised 40 minutit möödub inglise keeles aga peale minu ei mõista vist keegi õpetaja juttu.
Järgmine tund oli selle sama õpetajaga aga see 40 minutit mööödus prantsuse keeles, nüüd ei saanud minagi aru, rääkimata teistest. Ja uskuge või mitte asi saab veel hullemaks minna....
NÜÜÜÜD on 40 minutit ladina keeles, ja mul on tunne, et isegi õpetaja ei mõista midagi. Õpetaja on kuskil 30ne ringis noormees tume mustade juustega, pruuni nahaga ja hele siniste silmadega, mingi geeni hälve vist, mõtlen mina. Kuni taipan, et ta on uskumatult sarnane Peter Parkeriga spidermann´ist.
Üks neiu kirjutas just 2 A4 lehekülge täis 2323232323232323232323232323232............ ja ulatas selle tema lähedal olevale tüdrukule kes näis siiralt õnnelik olevat, ta tänas, voltis paberid täpselt pooleks ja pani need enda päeviku vahele.
Kuigi vahepeal on möödunud umbes 5 tundi siis viimane klassiõde siseneb. Ta on meist kõigist kõige pikem ja meist kõigist kõige tumedam, lausa tumedanahaline ütleks tema kohta. Tal on seljas musta värvi särk, samas, kui meil kõigil teistel seljas beez pluus. Õpetaja märkab teda kohale hiilivat ja muutub sõgedaks. Läheb neiule hästi lähedale ja ütleb kõva häälega negro, negro negro ja veel kord negro, vahele veel mõned sõnad. Mina oleksin küll nüüd hingepõhjani solvunud kui oleksin tumedanahaline ja keegi mulle negro ütleb. Neiu tõuseb püsti, lahkub klassist ja siseneb umbes 5e minutipärast seljas sama pluus mis meil kõigil. Neegro ja need vahepealsed sõnad tähendasid vist musta pluusi.

Margarita

Teel margaritale pidin peatuma paariks tunniks lennujaama pingile. istun siin siis perega ja minu ees põrandal kükitab väike neegripoiss. Ta on siiralt õnnelik oma uue mudellennuki üle. ta on peaaegu nii õnnelik, et isegi mina olen õnnelik tema üle.Poisi ema naeratab mulle, tema tumeda nahaga võrreldes tunduvad ta hambad nii valged. Ta on üleni lillasse riietatud.Isegi tema päikese prillid peegeldavad lillat.
Samal ajal kui mina ema vaatan tõmbab väike poiss lennuki küljest juppe ja ükke lahti. Alles jäänud lennukit peksab poiss hooga nüüd juba vastu põrandat täpselt seni kaua, kuni ta ema seda märkab.
Mees, vanuses 45 ja rohkem liigub minu poole ning soovib istuda minu kõrvale. kuid ma ei luba tal seda teha sest mu isa on kohe tagasi.

Kohal, siin on veel soojem kui ma arvasin, ja ma ei arvanud tagasihoidlikult.Koju jõudes vahetasin jooksusammul riided ja lipsasin basseini suplema.

Ma tahaks armastada siin mõnda inimest kasvõi natukenegi sellest kuidas ma armastan kasvõi ühte enda sõbrannat või sõpra, mul piisaks veerandist sellest. Ma olen üksik. Kuid ma olen õnnelik siin. Ma olen mina ise.
Ma heidan magama ja mu kehal ronivad sipelgad, päris sipelgad. Ei lase end heidutada ja uinun.

1 päev.
Hommikul ärkasin valju hääle peale mis kostus mu toast. Need olid nemad- kohalikud ventilatsiooni parandajad. Nad vaatasid mu räpaseid jalgu lina alt välja paistmas.
Kui olen mingil määral õppinud hispaania keelt mõistma, siis sellest keelest ma küll midagi ei mõistnud, neil olevat siin oma murrak või siis pigem rääkimis tempo. Nagu kihnu äkki oleks sattunud, Ema vaatab toa ukse pealt minu poole, soovib mulle ilusat hommikut ja jälgib redelil mehi edasi. Selle peale naerdes, kulmu kergitades ja küsides, et äkki nad räägivad Eesti keeles? sest ka tema ei mõistnud midagi.
Hommikusöögiks haarasime putkast hai lihast areepasid ja värsket maasikamahla.
Rannas koorisime end paljaks ning meie ümber hakkasid tiirlema müügimehed. Nad üritasid meile pähe määrida ehteid, riideid, päikese prille, jalanõusid ja nii edasi.Kusagil eemal jalutas mees, vanuses 40 ja üle, pikkade rastapatsidega. Sundisin isa teda hüüdma ja ajasin samal ajal teised müügimehed eemale, tundes, et see on õige inimene tänasesse päeva. Ma ostsin talt Petsile mälestuseks midagi ja tänutäheks meisterdas ta mulle 5e sekundiga kõrvarõnga, mille asendasin enda kõrvas olevaga mida pole 4 aastat kordagi kõrvast võtnud. Nüüd oli täpselt see õige aeg. Ühtäkki ma bulvitsen korraga kõikidest emotsioonidest ja ütlen talle, et armastan teda, kallistan ja ei mõista teda hukka isegi selle pärast et ta häises nagu mõni eesti kodutu. Ta võlus mind!



Õhtu lõppes margaritadega margarita saarel.

2. päev.
Ärgates kuulsin taaskord võõraid hääli, korter oli rahvast täis. Nimelt olid jõudnud eile öösel kohale minu mingisugused sugulased. Iseenesest olen nendega juba varem kohtunud. Väga dieedi vaene hommikusöök otse rannal. Nüüd päevitan ja kastan end vette kordamööda.
Sugulane- silikon tissidega naise mees voldib rannal äsja tühjaks saanud õllepurgist piibu moodi asja ise salaja naeratades. Kui ta märkab et jäi minule vahele, tundus ta olevat ehmunud ja viskas selle kiiresti prügikasti.
Olen kellegi kodus- jälle kellegi sugulase sugulane. haisen basseinis, kus on peale minu veel umbes 6 inimest. Ühes käes õlle tops ja teises pizza viil. Peale seda, kui 4 tundi kõik vees ligunenud on astub hoovi mees, tal on kaasas igasugune akribuutika. Maja omanikud, kes kõik rõõmsalt naeratades kaldal terve aja istunud karjuvad "uurija" mina siis mõtlen, et mis kuradi CSI filmi ma nüüd siis sattunud olen ja vaatan kuidas kõik teised basseinist välja jooksevad. Nad üritavad nüüd minule selgeks teha, et uurija tähendab hispaania keeles ühte ametit- kelle tööks on basseini puhastada kusest ja muust jamast. Majaomanik heidab minule kavala irvitava pilgu ja mina mõtlen, et NOOOH????? MIS SIIN ENAM PÄESTA ON, KUI MA JUBA NIIKAUA KUSES SUPLENUD OLEN?
Õhtul läksime vanematega päris klubisse. Kus oli vali muusika, palju noori ja veel rohkem suitsuhaisu.Seal oli lauateenindus, vähemalt alguses, enne kui hoone täitus sadade inimestega. mu isa murrab laual olevatelt salvrätikutelt nurki ära ja topib need endale kõrva, ise mind samal ajal tantsule paludes. Kunagi kui keegi tahab pikemaks ajaks venezuelasse tulla, siis pean tõdema, et see koht ei ole nendele, kes ei ole kiired tantsuõppijad ja kellele ei meeldi higistavad inimesed. Mitte et minule meeldiks, aga see on paratamatus.
HEAD ÖÖD!

3. Päev
kaubamajas minule kooli püksi otsingul jäi pilk seisma seltskonnale, kelle 4- 9 aastased tütred roosasse olid riietatud ja nad kõik missi võistluse linte kandsid. Neid järjekorda seades, juukseid kohendades ja natukene lisa huuleläiget pannes peatusid nii mõnetki inimesed. Neid pildistati ja kõnetati. Väiksed tüdrukud võtsid uusi poose sisse kiiremini kui mõned proffesionaalsed modellid. Nende silmis oli helk ja nad nägid välja uskumatult täiskavanulikud.
Kirjutades sissekannet basseini ääres ja teades kuidas hispaania keel kõlab isegi margariital kuulen ja näen paari, kes minust vaid 4ja meetri kaugusel vees vaidlevad. Nad ei räägi keelt, mida olen nüüdseks harjunud kuulma. Ma ei oska isegi arvata mis keelt nad räägivad, Taani? Norra? hollandi? Pole õrna aimugi. Nemad teavad, et keegi nende keelt ei mõista, aga nad ei tea, et just nendest praegu kirjutan. Naine tundub kuidagi vihane, vehib kätega ja teeb grimasse teineteise järel. Noormees vaatab teda ja ütleb vaid "laura, laura,laura" see vist on tema nimi. Nad ei ole norrast, sest ma arvan, et neiu on natukene liiga temperamentne selle jaoks. ja kuigi ma pole ei taanis ega hollandis käinud arvan pigem, et nad on hollandist neiu välimuse pärast. See Keel mida nad kõnelevad on üks maailma naljakamaid ma arvan.
Rahvast muutkui koguneb basseini, kuid neiu ei vaiki vaid kütab oma naljakas keeles edasi karjuda ja kätega vehkida... "aias sadas saia" ütles just neiu, kuid proovi iga sõna ette üks H panna, umbes nii naljakas on see keel. Ma olen imelik- alati olnud. Purskan naerma üksi, keset võõraid inimesi, kuid ma ei hooli, nad ei tunne mind. Poiss tahab haarata tüdruku käest ja ütleb "massima trevenditto dugas faaare matsime" Seda kõike nii kiiresti, et ma purskan taas naerma..
Sain hea uudise teada, nimelt minu sünnipäevale järgnev päev on venezuela püha, ja kõik on vabad, seega saab suure peo korraldada, PÜHAPÄEVAL!!! Nad tähistavad esmaspäeval mingi mehe võitu indiaanlaste üle.

4.päev
MITTE MIDAGI ERILIST EI TOIMUNUD. Õhtul rääkisime nalju, vihjates, et mu isa on natukene rassistliku moega, nii ka tema naljad.
Mis on väljast kollane, seest tume pruun ja teen liikudes kohutavat lärmi??
(kollane kast, neegreid täis mäest alla veeremas)
Miks lükkab neeger väikest autot punase väikse maja ette?
(sest ta mängib monopoli)
Ja seal tuli veel nii mõnigi nali.
Nüüd üks põneva nimega linn mexicos - parangaruicutirimicuaro
Kui ma tagasi tulen ja kellelgi see peas on, saab üllatuse.

5.päev
Rand on ümbritsetud kookospuudega ja vesi tundub kuidagi sinisem kui teistes randades. Rannabaari külastades- võibolla baar on vale sõna, pigem putka või lett või lihtsalt laud. (need iseloomustaks seda kohta enam.) Seal olid laual potid lihade,kana,kala,juustu,ubade ja muude vajalike asjadega empanadade valmistamiseks. Need on eesti mõistes täidetud tseburekid ja neid valmistatakse samamoodi fretüüris.
Kahe ämbri taga kaugemal seisab noormees. Lokkis valgete juustega ja mängib nähtamatu jo-joga. Mind märgates liigub ta minule lähemale ja surub näpu omale sügavale silma ja ma olen natukene mures ning pööran pilgu.Arvan, et see on ümpriski veider moodus näidata enda silmade sarnasust minu omadega. Ta läheb tagasi oma ämbrite juurde. Ta on teistsugune ja äratab minus huvi. Uurin siis, et kust, kuidas ja miks ta on.
Ta on pärit Hollandist ja töötab söögi eest selles putkas nõudepesijana. Elab kusagil siin lähedal rannal ja ta sõber töötab selles samas rannas kookose korjajana. Ta on õppinud selgeks hispaania keele ja naudib elu.
IDEAALNE- mõtlen mina ja tänan neid viisakalt, ise teades, et ka mina olen varsti siin tagasi.
Hiljem seljataha vaadates õpetas too poissväikestele neegri kääbikutele jacksoni moon walki!

Puhkusele

Pole siia sissekandeid suurel määral viimasel ajal pannud aga pole nagu midagi eriti kirjutada.

Teie kes te lähete kinno kunagi vaatama filmi "orb" luban et te ei kahetse, üks väga väga hea film. ja kui se selle filmi ära olete vaadanud, kirjutage mulle mis emotsioonid teid valdasid ja mõelge sellele, mis tunne oli minul vaadata seda filmi koos 13ne uue venezuela tuttavaga... Mul on igastähes uus maine, tänu sellele filmile, siin kaugel.

HOMME SÕIDAN MARGARIITALE!! Puhkuma ütles ema, aga tegelikult rasket tööd tegema, päevitama. sest minu puhkus on juba augusti algusest käimas.

Armastan teid!

Reede õhtu, istun kodus ja mõtlen, et mõttetu koht on see ikka, keegi ei tee midagi, ise tegelikult teadmata mis teised teevad.
helistasin Isabelile, et küsida kas ta minuga kaubamajast viitsib läbi sõita, et ma ostaks paar asja. Isabel oligi 10 minutiga minu maja ees ja mina selle ajaga jõudsid midagi selga ja näkku toppida.
Helisas Pati ja kutsus meid kellegi sünnipäeva tähistama pent house`i. Isabel viskas mind ära ja olingi kohal. Esialgu toimus eelpidu väljas, auto uksed olid pärani lahti, sees kostus vali muusika ja kõik vihtusid tantsu lüüa ümber külmakastide. Mina istun, mu jalg valutab.
kiirelt vaheldus valu hullumeelse jutusuminani. Inimesi oli kõiksuguseid. Noormehi laiade pükste, heledate ja tumedatega. Oli pikki, lühikesi, pakse ja peenikesi.
Kiirelt hakkasid noormehed minu pihta suunama välk küsimusi.
"kas mees lapsehoidjad on normaalsed"
"Kas mees võib juukseid sirgendada"
"kui kaugel Eesti on"
"kas ma vihkan räppareid"
"kas ma söön hot-doge"
"kui palju ma teenin"
"kas poisid plätudes ajavad mind naerma"
proovi siis mõista milleks kõik need segased küsimused?!
mõne hetke pärast helistas mulle ema, kes teatas, et mul jäänud seal olla veel 15 minutit ja seejärel lähen temaga suguvõsa peole. Kas pole siis põnev mõtlesin? ja olin natukene nördinud

Suguvõsapidu: Suures tagahoovis oli rühmadesse pandud toolid ja lauad, laudadel valged linad. Kõik kapiuksed milles oli alkohol olid valla ja toitu olid täis kõik lauad.
Inimesi oli ülikondadest dressideni. Ja tunnistama pidin, et nägin seal venezuela esimest tõeliselt ilusat inimest. Minu uues ema õe poja naise õe mees. Ilus inimene, aga nimegi ei mäleta.inimesi oli kuskil 60ne ringis, noori kui ka vanu. muusika valikus kostus bob marley ja kõik olid rõõmsas meeleolus. vanemad ära joonud kummatki pudeli sõitsime koju. autoga?!

Tee Pilvedesse

Pereema tõi välja idee minna mägedesse. Kas pole mitte tore mõte? mõtlesin endamisi.
Aga kuna kiirtee, mille kaudu mäe jalamile oleks saanud, on pühapäeviti kinni pidime sõitma läbi kohast, kus elavad vaesed inimesed. Vaesed, siis tähendavad väga vaesed. Slummi sisenedes, seisavad kohe tänava nurgal kamp noormehi valgetes maikades ja ühel kaelas jäme kuldkett. Ei tea kui vaesed nad siis tegelt on, mõtlen endamisi. Ehk lihtsalt säästlikud? Või siiski mitte? palju mõtteid seni, kuni näen tänava ääres umbes 5te puuri, millest kolm on täidetud pruunide ja teised kaks valgete kanadega. Neid kanu on seal puuris nii palju, et läbi võre näevad nad välja nagu võrgus singid. Mida elus kanaga peale hakata? pean ta ise tapma? üldse ei mõista!
Järgmisel tänava nurgal on väsinud mees, ta magad kahe ajalehe peal, nokats silmadele tõmmatud. silla alt läbi sõites panen tähele ühte neoon rohelist chraislerit, mis on toodetud umbes aastatel 60 ja peale. Uskumatult hea nägi too välja. Kui ei peaks arvestama seda,et tal olid aknad sisse löödud ja arvatavasti seisis juba kaua ja üksi seal silla all.
Pereisa auto millega sõidame on kahe käigukangiga. Mina seda auto värki ei mõista, juu siis peab olema, Mäe jalamile jõudes hakkab ta neid mõlemit korda mööda vahetama. Mõne aja pärast jätab lühema neist rahule. Mäkke läheb tee umbes 80ne kraadise nurga alt, lisaks veel kurvid, mida varem pole kohanud (luban, et ei liialda) vahepeal laugematel teeosadel pargivad inimesed tee ääres ja peavad pikniku. Lisaks on teel üles minnes näha inimesi, kes spordiriietes, selg ees mäest alla tulevad. ema teab rääkida, et siis ei põruta jalgu ära ning naerab selle peale veidi. Isa ütleb, et talle meeldib ainult selline sport, mida autoga teha saab.
Poole mäe peal panen tähele, kuidas ema hoiab kinni ühe käega uksest ja teisega enda turvavööst ning mul on tunne, nagu tal oleks tõeline hirm. umbes selline nagu minul koerte eest.
Ükshetk tundub, nagu õhku jääks vajaka. nagu oleks raske hingata ja haigutamine tuleb peale.Pea muutub jube raskeks.
Me vist jõudsime kohale, ning näen kuidas pilved on meist madalamal. Hingamisega enam probleeme ei ole. Mulle meeldib seal, eriline koht.

laupäeva õhtu eel

Ka seekord tuleb neiu mu koju, suudleb mind põsele ja tutvustab end minule kui minu täditütart. Ma mäletaks ta nime, luban teile, kui tal ei oleks olnud tumedaid juukseid ja seljas roosat pluus kirjaga " blonde, with benefits" See köitis mu tähelepanu niivõrd, et tundsin kuidas ta tundis end ebamugavalt pärast seda, kui olin ta rindade jõllitamisega vahele jäänud. Ta lubab mu emale, et hoolitseb mu eest hästi ja võtab mult käest kinni. juhatades mind halli Toyota Yariseni mis seisab mu värava taga, ning milles istub 5 tüdrukut. Ma vajun kord taas mõttesse, kujutan end ette nendel väikestel hõblukestel tüdrukutel otsas istumas. Kahjugi hakkas korraks. Kuid nad tõstsid end sekundiga üksteise otsa ja siis istus sinna veel mu täditütar, ja minu jaokski jäi ruumi. Istun siis Yarises, mina ja 6 tüdrukut veel.Minu pilk peatus juhil, kes oli blond ja natukene ülekaaluline, ning ainuke kes end ei tutvutanud, vaid ütles vaid kiirelt, et tema inglise keelt ei oska. Mul oli kahju, sest ta tundus olevat just see õige tüdruk, kellega võiks tundide kaupa rääkida.
Me sõidame.
Nad on toredad
Me oleme kusagil.
Kohal tänaval, kus müüakse piraat filme ja plaate. selgitab kiirelt üks tüdruk ning ronib üle minu autost välja. Parkla taolisel platsil seisab üks mees, mustades puuvilla dressides.Märkab meid. Ta võtab taskust vile ja ronib autoteele, ise võimalikult kõvasti vilesse puhudes, üks neiudest tänab teda ja lipsab üle tee, meie tema järel. Seisame plaadipoe ees mõne neiuga, sest sisse mitmekesi ei mahuks. Kuni avastan, et seal samas poe kõrval seisavad puurid, igasse neist on pandud umbes 4 väga väikest ja karvast koerakutsikat. Ainult silmi eristab, ülejäänu on lihtsalt hunnik valgeid karvu. Sel ajal kui meie kutsikaid vaatame peatub meie kõrval politseiauto. ma märkan seda ja kujutan juba ette, kuidas politsei jaoskonnas istun illegaalsete filmide kokku ostmise pärast. Kuid politseinik vaid naeratab viisakalt ning pöördub kõrval putkasse suitsu ostma. Tagasi auto juurde saamine vajas taaskord selle puuvilla dressiga mehe abi. Üks neiudes võttis taskust raha ning ulatas selle pärast temale.
Me hakkame liikuma poe poole, et osta midagi õhtuks süüa. Autojuht paneb peale äsja ostetud plaadi. peale seda kui olen taibanud, et see sama lugu mängib juba 4jandat korda järjest jään minagi kuulama. Tõesti on hea lugu. Ühtäkki laseb neiu roolilt käed lahti ning laulab kõva häälega kaasa ise samal ajal õhku südameid joonistades. Ma olen natukene mures, sest sõidame samal ajal diagonaalselt üle kiirtee.Vajudes ühest reast teise. Viimasel hetkel ta haarab uuesti roolist ning vahetab lugu. Mina saan taas hingata.
Me jõuame "suurde toidu poodi" mille logo on sarnane grossi poe omaga,ning suurus samuti. kuid neiud väidavad, et see on suurim toidupood selles kohas. Toidupood haiseb nagu vanasti haisesid eestis loomapoed. Valik on kesine ja hinnad kõrged, kuid kõik vajalik mis areepade tegemiseks tarvis läheb on saada. (areepad on mingisugused asjad, millest ma olen pidanud kuulma juba sellest päevast saadik, kui siia jõudsin, et kui head nad on) Haaranud kõik asjad korvi liigume järjekorra poole. Me jutustame kõik omavahel nagu vanad tuttavad. Nalja kui palju. Seni, kuni taipan, et meie ees olev naine on äravahetamiseni sarnane Eve Kiviga. Ma nüüd naeran üksi ja üritan taas vestlusesse sulanduda.
Tavaar käes, käime bensukast läbi. Tankimine on tehtud nii mugavaks, et ise ei pea autost väljagi tulema, avad akna, ütled poisile mida sinu autosse tankida ning keerad muusika kõvemaks. Ma loen liitreid.
USKUMATU!!!!!!!
28, 4 liitrit läks maksma 2,12 bolivardi.
1 bolivard on eesti rahas umbes 1,65 krooni. Ma ütlen tüdrukutele, et see on ainuke asi venezuelas, mis on veel odav peale piraat filmide. Nad naeravad.
Seda sama lugu taaskord kuulates vaatan enda ümber ja märkan BURGER KINGI!!! kas pole mitte imeline see venezuela ja panen peas paika kuupäeva millal sinna lähen. (nimelt lubasin endale, et päev pärast minu sünnipäeva, ehk siis 12 oktoober olen mina esimene, kes burger kingi järjekorras seisab) 5 neidu 7est süütavad sigareti ja avavad kõik aknad, minul on aga tunne, nagu lendaks kõik minu juuksed peast. Neiu roosa pluusiga, minu täditütar, ütleb mulle, et kui ma tahan, võin minagi suitsu süüdata. MIDA!! te 5ekesi toodate 300 suitsetaja haisu oma kohalike belmontidega, milleks teil mind sinna veel vaja oleks? Need suitsud on lühemad kui mina harjunud nägema olen. Kuid seda filtri, mitte tubaka arvelt.
Käisime läbi triibulise pluusiga neiu kodust, all garaaziz seisis vanamees, kelle musitamiseks kõik haneritta võtsid, seda pidin tegema ka mina. Alles hiljem selgitati mulle, et see on tolle neiu isa.
Peale seda jõudsime minu "sugulase" koju ning sealgi seisime nii mõneski reas, kuna tal oli perekond suurem kui minu kõik päris sugulased kokku.

Areepad polnudki üldse nii head!

Sõiduõpetaja.

Neiu, vanuses 17 astub sisse mu maja uksest ja ulatab mulle enda makaronikäe et mind teretada ja pärast seda mulle musi teha. Ta tutvustab end mulle kui isabell`i ja v2idab end olevat minu klassiõde. Seda ta vast ongi. tal on s6branna ka kaasas, tema nime ma ei mäletagi.
Ta juhatab mind enda autoni ning süütab sigareti..
ta ei pane kinni turvavööd, mina siis olen tubli ja tahan panna, kuid pole seda kohta kuhu seda kinnitada. küsin siis, et kas nad ei kasuta neid. Ta naeratab ja ütleb, et ei, aga et võib kasutada kui nad töötavad. OLGU!
S6idame, esimese kurvi peal ta annab signaali, nii ka teise ja kolmanda peal. küsin seletust ja ta ütleb viisakalt, et no siis vähemalt keegi ei tule vastassuunas.vist. OLGU!!
jõuame maanteeni ja ümber on sadu autosid, täpselt nii paljus reas kui neid mahub. kui meil eestis, mahuks kolm rada, siis siin viie raja tekitamisega pole mingeid probleeme. Ta taarub yhest reast teise suunda näitamata ja sõidab kahe rea vahel. mina üritan rahulikuks jääda. Napikaid vastu teisi autosid tehakse koguaeg. Ja rea vahetamiseks antakse signaali, inimesele märku andmiseks, et ta võib üle tee minna, antakse signaali, et ta üle tee minna ei tohi, antakse signaali, kui keegi sõidab liiga aeglaselt, antakse signaali, kui sa arvad, et seekord punane tuli ei loe ja auto seisab sinu ees antakse signaali.
Jõuame tema sõbra koju. Parkides maja ette tänavale peatub meie taga üks auto millest kostub nagu kõlaritest midagi. Ja neiud hakkavad esiistmel naerma. Neil olevat siin noortel kombeks, et ehitavad mingid kõlarid kuhugile ja siis seest, nagu politseimees saad rääkida.OLGU!
Koosolek sõbra juures lõppes. Hakkame liikuma nüüd minu juurde pluusi vahetama kuna olin suutnud sinna mingit mahla peale valada. majade vahel tänavatel( ja siin on peaaegu kõik tänavad sellised) on palju lamavaid politseinikuid, enne neid neiu kiirust ei vähenda, mina hoian ühe käega uksest, teisega ees olevast istmest. neiu ainult ütleb, et "I`m sorry!" ja seda iga 3e minuti tagant. mina, selles suures jeebis, pea vastu lage koguaeg. OLGU!
Jõudsime minu kodust läbi käidud ja suundusime neiu enda koju, panime auto ära ja jalutasime tema tänavatel. Ta elab suletud alal, nagu minagi. Istusime parki, mingi puu alla kuna seal oli vari. pika jutuhoo vahel kukkus mulle peale mango, ja siis teine isabellile selga. Enam me mangopuu all ei istu!
Isegi ringteel pole autoga eesõigus ja lähituled on ka lollidele.. OLGU!!

Kohal

Siin on neoon roosad ja erk rohelised lblikad, siin pole koertel sabasid, siin pole talveriided vaja, Siin on ilusad naeratused, siin on koguaeg tuulet6mbus - igalpool. siin arvavad kilpkonnad, et nad on koerad ja terroriseerivad neid, tundide kaupa, neid j2litades. nii k2ib asi v2hemalt minu peres.
Mina joon v2rskelt pressitud mangomahla ja k2rvale hammustan arbuusi.
Koer yriab kilpkonna maha raputada aga too m6istab peni nippe ja ei lase end heidutada.
K6rval on puu, mille otsas kasvavad HIIGEL 6unad. ja ma m6tlen seda t6siselt.nende kukkumine ehmatab mind juba kordi
Istun aias ja naudin 30kraadist soojust, lootuses, et t2na v6iks majast ka v2lja minna.
Kilpkonn s66b koerakausist. Ning ei saa aru, miks koer temaga paarituda ei taha.
2mblik ripub oma enese kootud v6rgus surnuna- jalad taeva poole. otse selle tooli jala kyljes kus mina istun.

1 september

peale 11 pluss 1,5 tunnist istumist olin omadega columbias. Lennujaam oli suurem kui eesti oma aga k6vasti rohkem r2sida saanud. Seisan geritiga j2rjekorras kus kontrollitakse kotte, siis j2rjekorras kus kobatakse meid ennast ja siis mingisuguses, mille j2rg ei kipu meieni j6udma. L2hema liikudes n2en kuidas mehed ja naised kes selle j2rjekorra otsas seisavad kontrollivad veel p6hjalikumalt k2sipagasit. Meesterahvas kes minu ees just 2sja tampoone ja muid hygieeni tarbeid lauele pikkuse j2rjekorda seadis tekitas 6udust. Juba tuletasin meelde mismul kaasas veel on. MINU KORD!!

Ta naeratas ja vaatas minu k2es olevat reisipiletit ning soovis mulle head reisi, mind teistest ette endast m66da juhatades.

7 tundi aega! K6ik t66tajad kannavad respiraatorit. Ei tea kuidas mul nyyd selle seagripiga on.
See lennujaam on koledate jaln6ude, suurte k6htude ja ilusate naeratuste meka.Inimesti on erinevaid. otse v2lja 6eldes neegritest meiesugusteni.
Leidsime 4 putkat, ms olid v2iksemad kui lasnam2e yhika peldikud.
Esialgu l2heb putkasse Gerit. Tema j2rel istun seal mina- sokkides. Seal lennujaamas oli konditsioneeriga raskusi. Sain seal putkas t2htsamaitele 6ela, et olen elus.
Istun nyy toas, kus koguneb aina enam rahvast. vaatan suurest aknst, kuidas yle 20ne neoonrohelise vestiga meest kohvreid yhest kastist teise t6stavad. keda ma petan? kaks t6stavad kohvreid, ylej22nud seisavad ringis ja r22givad mingeid nalju -sest nad ju naeravad. Nende keskel magab narkokoer.
Mina lihtsalt istun ja kannan seda k6ike nyyd m2rkmikusse, et meelest ei l2heks kuidas t2nane p2ev m66dus. Ning selleks, et teil - minu inimesed oleks midagi lugeda.

veel 4 tundi ja olen seal, kuhu on niii pikk maa!

tõehetk

Nüüd, kui lennuni on aega täpselt 12 tundi ja kõrvus on juba valu, mis tekib lennujaamadesse sisenedes, mõnel lennukis olles. minul aga niisama, kui sellele mõtlen, või siis kui autos sõites akna kinni panen või kui liiga hoogu üksi laulmisega lähen.
praegu pole see päris valu, sest seda leevendab hea muusika kõrvus. Mul tekib tahtmine minna teki alla ja jääda sinna seniks, kuni kõik on möödas, see teeks tervelt kolme päeva teki all olemist. Ma isegi ei tuleks pesemiseks sealt välja. Ma tuleks ainult siis, kui tunnen, et keha vajab midagi.
nüüd kui lugu mu kõrvus vahetus ja tuleb meelde kogu see armastus mida endas kannan. Seda jätkuks kõigile- kõigile headele inimestele. Ja mina usun/tahan loota, et neid on palju.
Nüüd Tuleb mul meelde Kristeli hoolikalt kontrollitu naer, Sireti ja Gerda väikeste hammastega naeratused, Karli käed mis mind alati valmis hoidma ja Jorma siirad soovitused minu ellu ja see, et Gerdil on jagada ka armastust ja veel mõndade siirad ja olulised hetked minu elus. Hetked mida mõni ei oska väärtustadagi.
Lugu vahetus
Mu keha katavad külmavärnad ja mu nina hakkab kipitama. Ma ei tea siiani kas teistel on ka nii, aga igakord kui mina nutta tahan, annab minu nina sellest esimesena teada, ja kui lased sel tundel endast võitu saada, hakkavad pisarad voolama. Nii on tihti.
Viimased kaks päeva ei kontrolli ma ei enda nina, pisaravoolu ega külmavärinaid. Samas mul on hea olla. Ja see ongi kõige tähtsam.vist

Minus on armastust tagasi jõudes veel rohkem! Oodake mind ära!
Tehke, mida olete alati tahtnud, vahet ei ole, et kui see aeg kätte jõuab on teis- võibolla maailma kõige halvem tunne mis olemas on, aga see on pärast seda ehk väärt...
see on segu häbi, väsimuse ja igatsuse tundest.
Kui hoolid endast rohkem kui enda harjumustest

Üks hetk kui avastad, et oled oodanud seda mis sind nüüd ees ootab juba mitu aastat. Just nüüd kui sa saad seda hetke juba peaaegu käega katsuda ja enam ei räägi keegi midagi muud kui ainult seda mis mind ees ootab. hakkan mõtlema. Et kõik need inimesed on palju rohkem väärt, iga puu ja põõsas minu oma kodu ümber on rohkem väärt kui ma siiani olen arvanud. Need inimesed, kes isegi võibolla minust ei hooli,kuid kellest hoolin mina. Kõik need kes alati on olemas kui ma vajan. Kõik need samad asjad mida meie oma *itaks eluks peame on mingil hetkel kõige tähtsamad asjad üldse.
Ja samas on minus tunne, mis tahab jätta kõik need asjad ja inimesed ja mälestused siia vaid selleks, et saada juurde ja juurde tutvusi, kogemusi ja olla üksi... "Olla üksi" tahtmis tunne mind tegelikult hirmutab, et mis siis saab kui ma polegi selleks valmis, kui ma ei saagi üksi hakkama. SAMAS sellepärast ma tahangi olla üksi, et mul oleks raske ja et ma ei saakski hakkama, et ma oleks kimbatuses ja et ma ei teaks mida edasi teha. See teeb mind tugemakas.

Ja nüüd ma sunnin teid- minu inimesed, lugema midagi, mis teid võibolla absoluutselt ei huvita, millest ei pruugi te kunagi midagi aru saada, ja kogu see jutt siin, paneb teid pead murdma minu idiootse sõnavara ja nende idiootsete sõnade kasutamise üle.

Te ei peagi mõistma, minu elu- kuigi siiralt soovides, et te oleksite/jääksite osaks sellest.