Üks hetk kui avastad, et oled oodanud seda mis sind nüüd ees ootab juba mitu aastat. Just nüüd kui sa saad seda hetke juba peaaegu käega katsuda ja enam ei räägi keegi midagi muud kui ainult seda mis mind ees ootab. hakkan mõtlema. Et kõik need inimesed on palju rohkem väärt, iga puu ja põõsas minu oma kodu ümber on rohkem väärt kui ma siiani olen arvanud. Need inimesed, kes isegi võibolla minust ei hooli,kuid kellest hoolin mina. Kõik need kes alati on olemas kui ma vajan. Kõik need samad asjad mida meie oma *itaks eluks peame on mingil hetkel kõige tähtsamad asjad üldse.
Ja samas on minus tunne, mis tahab jätta kõik need asjad ja inimesed ja mälestused siia vaid selleks, et saada juurde ja juurde tutvusi, kogemusi ja olla üksi... "Olla üksi" tahtmis tunne mind tegelikult hirmutab, et mis siis saab kui ma polegi selleks valmis, kui ma ei saagi üksi hakkama. SAMAS sellepärast ma tahangi olla üksi, et mul oleks raske ja et ma ei saakski hakkama, et ma oleks kimbatuses ja et ma ei teaks mida edasi teha. See teeb mind tugemakas.

Ja nüüd ma sunnin teid- minu inimesed, lugema midagi, mis teid võibolla absoluutselt ei huvita, millest ei pruugi te kunagi midagi aru saada, ja kogu see jutt siin, paneb teid pead murdma minu idiootse sõnavara ja nende idiootsete sõnade kasutamise üle.

Te ei peagi mõistma, minu elu- kuigi siiralt soovides, et te oleksite/jääksite osaks sellest.