Vahepeal lubasin siin suure suuga moeblogi lisada ja üldse siia tihedamini sissekandeid panna aga kõik on jäänud mu enda süü läbi tegemata. Aga mind ei huvita. Olen viimased kaks nädalat avastanud Venezuela riigi teisi võlusid- peale diskode ja relvagängsterite on sellel riigil veel nii palju pakkuda..
Oli üks päev, kaks nädalat tagasi, arvatavasti esmaspäev. Mil õhtul, kella 10ne ajal ennast bussijaama vedasime. Ees pidi ootama 10 tundi bussis külmumist, sest siine rahvas võtab konditsioneeridest kõik, mis sel pakkuda on.
Olenemata sellest, et pool unes ja pimedas end bussist varahommikul välja vedasime ei mõistnud ma alguses olukorda. Probleem oli, polnud küll suur, aga märkimisväärne. Nimelt jõudis buss linna, kolm tundi varem kui oleks pidanud. Istusime siis kõnnitee servale, toetades oma unest rasked kehad vastu kaubamaja seina ja jäime kella seierite liikumist ootama. Me istusime seal (ma luban teile, et mitte liialdamata) täpselt 6 tundi ja 43 minutit, peale mida enda kere kiirelt ülesoolatud toitudega kostitada saime....
vahepeal kohtusime ühe suure noormehega kellel karvkasvuga probleeme ei olnud ja sõitsime hästi kiiresti ja nägime imelisi ja mitte nii imelisi asju ja rääkisime põnevaid ja mitte nii põnevaid jutte- kõik need asjad tundusid sel hetkel mulle nii olulised teile seletada aga nüüd hakkab mu hinge kriipima jälle mu enese mälestuste pagas, mida ei taha siin kõigile nuusutamiseks ja katsumiseks lahti pakkida. Ja ainult mina praegu tean, et see polnud midagi selle kõrval, mis minus pärast seda autosõitu valdama hakkas.
Koht:Los llanos-Võrkkiiged-Hobused-Päike-Selle loojang-Domino
(ja nii saigi esimene päev läbi)
Sama koht, sama päike ning kui kuke kiremise peale enda silmad avad, ning ei pea muretsema oma olematu soengu pärast ja kui end kiigest üles ajades ei mõtle sekundikski jalanõude leidmisele, vaid astud kindla sammuga värskele murule, mis küll hommikukastmest enam niisutav pole kuid idee on sama. Peale mida saad end puidust paadis lasta päiksel praadida samal ajal kui krokodillid sinust paari meetri kaugusel üksteist hommiku puhul tervitavad ja väiksed vaalad ringis ujudes päikest ning teineteist tervitavad.
Või kui õhtul tüki toorest liha konksu otsa üritad toppida, et endal kõht tühjaks ei jääks ja end ühe suurema piraajaga kostidada saaks. Kuid nad ei olnudki sellised, nagu alati multikates olen näinud. Sel samal päikseloojangul oma kehale väikseid hoope andes, et end mitte täielikult sääskedele kinkida.
Kui sind ümbritsevad inimesed, kes teavad millal lilled hingavad ja miks krokodilli hambad kasvavad vasakult paremale mitte vastupidi. kui nad teavad, et ühe elusolendi surm tähendab liigikaaslastele kolmekordset vastutust. Kui keegi teab öelda, et isegi kui anakonda koera alla neelab, ei tunne ta täiskõhu tunnet. kui keegi võib sulle käsi südamel öelda, et ta armastab seda elu täpselt sama palju kui enda oma. võibolla isegi rohkem. Ning seda kasvõi alasti olles. Täpselt siis mõistad, et ei ole oluline sinu küünemust või pesemata varbad.
Kui järgmisel hommikul kõik lihased valusad on ja sa ei suuda tuvastada, kas nad tuksatavad üleühe võrkkiiges magamise, ärevuse või mägede vahel turnimise pärast- ei mõtle sa sekundikski end lohakile jätta, vaid võtad end alasti, põllu äärde ehitatud välidushis, ise nähes kõiki inimesi ümber ringi liikumas ja lehmi su poole matsutamas (siis on tunne nagu unenäos, kus end avalikkuse ees alasti oled unustanud). Peale seda tunned end osana loodusest ja oled valmis end igasugusteks uuteks emotsioonideks avama.
Ükshetk avastad end hobuse seljas, muutkui nöörijupiga hoogu juurde nõudmast ja tunned, kuidas juuksed tuulega sassi lähevad ning päike su õlanukki kõrvetades ikkagi halba ei soovi teha.
Just sel hetkel sai minust see tüdruk, kes nendest loomadest nii vaimustusse sattus, et ma iseendalegi meenutasin seda tüdruk, kel algklassides alati juuksed rasvased olid ja tumerohelise kapuutsiga pusa peal vähemalt üks hobuse pilt oli. Ma võin pea anda, et igalühel meist oli vähemalt üks selline klassiõde. See olengi nüüd mina!
Isegi siis kui järgmisel päeval pead oma asukohta vahetama veel ilusama ja imelisema koha vastu siis tunned, kuidas tükike sinust sinna jäi. mitte et ma selle kellelegi oleks jätnud, vaid pigem millelegi, jätsin osa endast täpselt nendele krokodillidele, täpselt nendele hobustele ja täpselt nendele võrkkiikedele ning ammu seeditud piraajadele. Tunned see hetk end siiski rohkem riivatumana.
Tee peal sõidavad vastu täiesti tavalised rekkad, millel on eemaldatud kabiin ja juht, justkui kabriolet traktoris istuks. Aga sa ei pööra nendele mingit tähelepanu, sest igatsed täpselt seda sama tunnet mida eelmised kolm päeva iga tund, minut ja sekund tundsid.
Ükshetk avastad end kohast, mis sulle Avatari filmi meenutab. Sest iga piisa, lehe, taime, elusolendi ja sekundi üle saad jälle õnnelik olla. Täpselt sel hetkel tunned, et oled jälle seal, kuhu viimati oma mõtted jätsid. Siis kui vesi on nii puhas, et sa tunned selle lõhna ja see magus maitseb. Siis kui kivid taas tunduvad päiksevalguses sillerdavat ja sa isegi ei hooli, et need su jalgu ja käsi kriibivad, sest oled end järve voolu võimusesse usaldanud. Siis kui kollased lehed mägede kõrgustest keereldes- justkui tantsides- teisteteise järel imepehmelt järve karastavasse vette langevad ja siis kui sipelgad ühes reas, sadu meetreid mäkke üles, lehti viivad, lähen sealt ka ära ja pean jälle enda mõtted üle kontrollima, et ükski mälestus kaduma ei läheks ja pean taas tundma, et kaotasin endast korraks midagi.
See "midagi" tuleb õnneks tagasi, kuid nüüd, kui just selle lause kirjutamise siis olen lõpetanud tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun, ei mingeid emotsioone, ei mingit tahtmist kellelegi midagi seletada. Tunne, et läheks kohe unenägude maailmas sinna samade lehtede, helide ja lõhnade kohta. Kus tunned end nii haavatavana, samas tunned end nii võimsana, nagu kogu maailm sõltuks sinust.
Andke mulle andeks kui te sittagi ei mõista, see tähendab, et oled minu tunnete ja mõtete keerisesse sattunud, kus mina isegi ei saa midagi kontrollida. Tere tulemast!
Tervitaks siia otsa ka inimesi, keda nüüd alati meenutama kipun, kui end looduse maailmast avastama peaks: Jaan ja Marist ja Ragnar!!
(panen siia paari nädala jooksul piltegi)
