Ma olen juba kuu aega igapäev rääkinud sellest, kuidas tahaks Guns N` Roses`i kontserdile minna. üks kord nägin isegi unes, et istusin Axel Roseiga ühes autos, astusin talle meelega jala peale, et saaks pärast öelda, et olen teda puutunud. Naljakas kuidas unenäos kõik mõtted muutuvad.
Ükshetk avastan ennast autos, koos kohe tuttavaga näpus kaks VIP piletit lava ette. Ja õpetan noormehele ees pingis eesti keelseid väljendeid. probleem: meid on kolm aga meil on kaks piletit?!
Olgu, kuna me venezuelas oleme ja kõik võimalik on siis ei pidanud seda probleemiks ja asusime kauplema autoaknast nende meestega, kes näpuvahelt pileteid tänaval müüvad, olgugi, et nad tegelikult ka ametlikult seal tööl on ja selle eest raha saavad, on nad ikkagi veidrad ja mitte usaldusväärsed.
Tundub, nagu saime kokkulepele ja saame kaks VIP piletit kolme tavalise pileti vastu vahetada. Paks mees oma halli t-särgiga kes vahepeal oma paksu kere peaaegu aknast sisse pressis kutsus nüüd mu tuttavat endaga kaasa pileteid vahetama. Miks ma ei tunne, et kõik on korras? Ja lähen temaga kaasa.
Inimesi on järjekorras juba sadu ja kujutan ennast seal tundide kaupa seismas. kell on 9 ringis. Siin hakkavad kontserdid alati hilja. Tänav on täis väikseid telke, kus oma keha kinnitada saab igasuguste hot-dogi ja burgeri taoliste asjadega. Inimesed sagivad ümberringi ja üritavad kõik võimalike asju pähe määrida ja õpetada sind, kus seista ja kuhu istuda. AITAB! mõtlen nüüd ja loodan, et asi kiirelt ühele poole saab. Peaväravatest umbes 30 meetrit eemal seisan nüüd, selle samuse noormehega, tal on näpus piletid... Pidime seal ootama seda paksu tüüpi, kes 5 minuti pärast pidi saabuma.
Meie juurde sõidab politseiauto ja ma seisan nüüda natukene eemale, lihtsalt turvalisuse mõttes. Näen kuidas see ärimees, kes piletite järele läks viipab politseinikule ja need autost välja tulevad. ma kummardun korraks et siduda enda papu pael paremini kinni. see võtab mul aega ehk sekundeid 3 ja püsti tõustes näen, kuidas mu sõber kõhuli politsei autole on surutud ja kaks politseinikut koos haisva paksuga ta küljes ripuvad ja ta mind vaadates eesti keeles "mine" karjub. Mille peale ma muidugi eriti südamest naeratasin, sest olin õnnelik, et tal midagi meeles on, mis me enne õppisime. Vahet pole, et ta selle "mine perse" väljendist ise välja pidi nuputama.
Ma jooksen, jooksen vastu vähemalt 10nele inimesele kes mind eriti õelal pilgul saadavad. jooksen sinna kus on auto millega saabusime ja kus istub sees meie kolmas sõber. Nüüd tunnen ennast eriti halvasti, sest ei mõista üldse, mis nüüd tegema peab ja kuidas seda sõbrale seletada. aga õnneks ei möödunud kaua kui teine sõbergi autosse hüppas ja me minema kihutasime. Nii palju siis kontserdist, mälestusekski ei saanud pileteid jätta. Nad varastasid need. Seadusesilmad kurat, ma ütlen!
Brain ninjas vol 3!
Sunday, March 28, 2010
Sunday, March 21, 2010
Perekonnaõhtu.
Oli taaskord laupäev, ei mingit dominot, ei mingit rummi joomist. Vaid kristall pokaalist serveriti veini sidruniga ja kõrvale pakuti lõhega võileivatorti peale mida kõik jäätist kugistama asusid, nagu oleks viimane päev.
Mu "vanaisal" oli 85 aastane sünnipäev ja ühtlaselt oli ka nende (et siis mu "vanaisa ja vanaema" ) pulmaaastapäev. Kas teid huvitab kui palju on- palju aastaid abielus olla? kas 61 aastat tundub piisavalt kaua? Kas nad siis ei ole kunagi mõelnud, et äkki on maailmas veel inimesi peale ainult nende kahe? Äkki on kellegagi veel hea olla?
Ma ei hakanud õhtut rikkuma ja neid küsimusi esitama.
Läksin vaatasin tagatoas hoopis simpsoneid.
Teel sinna kohtusin äsja saabunud "onuga", ta vist meeldib mulle sellest seltskonnast kõige rohkem (mitte, et kellelgi teisel midagi viga oleks, nad on kõik toredad, aga kui just kedagi eriliselt välja tuua) Ta on sellise väikse õllekõhuga ja kunagi tugevalt aknet põdenud mees, vanuses kuskil 45 ja veidikene peale. Talle meeldib alkohol ja ta vahel, peenematel päevadel sutsetab sigaritki. Tal on alati triibuline triiksärk. Iga kord erivärvi triibuga. Ta alati kallistab kõvasti ja küsib, et millal ma jälle ta päeva rõõmsaks tulen tegema.
Nii ka seekord. Ma küsisin siis, et miks ta esikus seisab, samal ajal kui teised suurestoas juustu- ja oliivikastet degusteerisid. Ütles ta naeratades, et pani just oma **** ära. (**** all mõtlen ma mingisugust eriti ilusat naise nime, mis mulle kahjuks praegu ei meenu. ei ole siin mingit vasakule mõtlemist!) Mille peale ma "mis värk on?" nägu tegin ja ta kavalalt võtmega sahtli avas, kus ta relv siidilinale oli asetatud. siis korra silma pilgutas ja selle taas sulges, võtmega, korralikult, ja andis võtme mu "vanaisa" kätte. Mu "vend" kord ütles, et ta on imelik, et ta on alati kõigeks valmistunud. Tal on alati väike taskulamp vööl ja zipo seal samas. Tal on alati taskunuga ka kaasas. Ah, aga eks imelikud alati leiavad üksteist ja kuna ma siis sõnatu olin, lihtsalt naeratades talle selja pöörasin ja oma teekonda simpsoniteni jätkasin.
(Greete!)
Mu "vanaisal" oli 85 aastane sünnipäev ja ühtlaselt oli ka nende (et siis mu "vanaisa ja vanaema" ) pulmaaastapäev. Kas teid huvitab kui palju on- palju aastaid abielus olla? kas 61 aastat tundub piisavalt kaua? Kas nad siis ei ole kunagi mõelnud, et äkki on maailmas veel inimesi peale ainult nende kahe? Äkki on kellegagi veel hea olla?
Ma ei hakanud õhtut rikkuma ja neid küsimusi esitama.
Läksin vaatasin tagatoas hoopis simpsoneid.
Teel sinna kohtusin äsja saabunud "onuga", ta vist meeldib mulle sellest seltskonnast kõige rohkem (mitte, et kellelgi teisel midagi viga oleks, nad on kõik toredad, aga kui just kedagi eriliselt välja tuua) Ta on sellise väikse õllekõhuga ja kunagi tugevalt aknet põdenud mees, vanuses kuskil 45 ja veidikene peale. Talle meeldib alkohol ja ta vahel, peenematel päevadel sutsetab sigaritki. Tal on alati triibuline triiksärk. Iga kord erivärvi triibuga. Ta alati kallistab kõvasti ja küsib, et millal ma jälle ta päeva rõõmsaks tulen tegema.
Nii ka seekord. Ma küsisin siis, et miks ta esikus seisab, samal ajal kui teised suurestoas juustu- ja oliivikastet degusteerisid. Ütles ta naeratades, et pani just oma **** ära. (**** all mõtlen ma mingisugust eriti ilusat naise nime, mis mulle kahjuks praegu ei meenu. ei ole siin mingit vasakule mõtlemist!) Mille peale ma "mis värk on?" nägu tegin ja ta kavalalt võtmega sahtli avas, kus ta relv siidilinale oli asetatud. siis korra silma pilgutas ja selle taas sulges, võtmega, korralikult, ja andis võtme mu "vanaisa" kätte. Mu "vend" kord ütles, et ta on imelik, et ta on alati kõigeks valmistunud. Tal on alati väike taskulamp vööl ja zipo seal samas. Tal on alati taskunuga ka kaasas. Ah, aga eks imelikud alati leiavad üksteist ja kuna ma siis sõnatu olin, lihtsalt naeratades talle selja pöörasin ja oma teekonda simpsoniteni jätkasin.
(Greete!)
Tuesday, March 16, 2010
Sunday, March 14, 2010
13. Märts. 2010
Eile õhtul läksin ühte järgmist ja tavalist laupäeva õhtut veetma. Olin koos viie inimesega ühes täiesti tavalises caracase korterit... Õhtu algas dominot mängides, millele järgnesid UNO kaardid, peale mida elekter katkes ja me hakkasime mängima ukakat. Täpselt, te lugesite õigesti. Nad pidavat seda tihti mängima sellistel hetkedel.
Ma võin kindel olla, et siin blogis ei hiili ringi inimesi, kes vähemalt viimase 10 aasta jooksul ukakat mänginud on. Ka mina pole seda täpselt nii kaua teinud. Kas te usute, et tavalisel korteri istumisel sõpradega Eestis oleks see plaan teostatav? kui palju inimesi sellega kaasa läheks?
Kui end viiendat korda samasse kohta peitsin ja keegi mind üles ei leidnud, siis mõistsin, et ma olen ikka üks kuradi hea ukaka mängija.
Peale 30 minutit, paari trepist alla kukkumist ja seinapidi jooksmist saabus tagasi elekter. Ja korteriomanik tõi meile näitamiseks mingi mapi või albumi moodi asja, millest mina väga huvitatud polnud. Enne kui ma teada sain, et see sisaldab umbes 4 auto hinna ulatuses pesapalli kaarte aastast 1985. Et üks lehekülg on väärt väikest korterit caracases...
Ma juurdlesin selle üle pärast- et kui minul oleks siuke mapp kusagil voodiall tolmu kogumas, siis kas ma üldse peaksin koolis käima? või saaksin 40ne aastaseni vabalt mööda maailma seigelda?
Siis mängisime tõde ja tegu, kus ma pitsist BBQ kastet jooma pidin. Ja avaldasin kõik oma kõige naljakamad saladused.
Sellele järgnes miimika voor, kus hakkliha pidin olema ja kus mu kaasvõistleja mulle kogu oma hingega üritas angerjat Millaanos imiteerida.
Ei ütleks, et venezuela noortega igav on. Eestlasedki peaks õppima rohkem oma aega nautima ja sellega midagi põnevamat ette võtma.
Praegu olen üksi kodus (ÜKSI on oluline just sellepärast, et seda pole siiani veel kordagi juhtunud, et terve päeva vaid iseendaga olla saan) -
Tegelt ma pole üksi, olen moskiitodele söögiks, nad on siin ka.
Ja teate, mul on nii palav, et käin 3 korda päevas dushi all!
Ma võin kindel olla, et siin blogis ei hiili ringi inimesi, kes vähemalt viimase 10 aasta jooksul ukakat mänginud on. Ka mina pole seda täpselt nii kaua teinud. Kas te usute, et tavalisel korteri istumisel sõpradega Eestis oleks see plaan teostatav? kui palju inimesi sellega kaasa läheks?
Kui end viiendat korda samasse kohta peitsin ja keegi mind üles ei leidnud, siis mõistsin, et ma olen ikka üks kuradi hea ukaka mängija.
Peale 30 minutit, paari trepist alla kukkumist ja seinapidi jooksmist saabus tagasi elekter. Ja korteriomanik tõi meile näitamiseks mingi mapi või albumi moodi asja, millest mina väga huvitatud polnud. Enne kui ma teada sain, et see sisaldab umbes 4 auto hinna ulatuses pesapalli kaarte aastast 1985. Et üks lehekülg on väärt väikest korterit caracases...
Ma juurdlesin selle üle pärast- et kui minul oleks siuke mapp kusagil voodiall tolmu kogumas, siis kas ma üldse peaksin koolis käima? või saaksin 40ne aastaseni vabalt mööda maailma seigelda?
Siis mängisime tõde ja tegu, kus ma pitsist BBQ kastet jooma pidin. Ja avaldasin kõik oma kõige naljakamad saladused.
Sellele järgnes miimika voor, kus hakkliha pidin olema ja kus mu kaasvõistleja mulle kogu oma hingega üritas angerjat Millaanos imiteerida.
Ei ütleks, et venezuela noortega igav on. Eestlasedki peaks õppima rohkem oma aega nautima ja sellega midagi põnevamat ette võtma.
Praegu olen üksi kodus (ÜKSI on oluline just sellepärast, et seda pole siiani veel kordagi juhtunud, et terve päeva vaid iseendaga olla saan) -
Tegelt ma pole üksi, olen moskiitodele söögiks, nad on siin ka.
Ja teate, mul on nii palav, et käin 3 korda päevas dushi all!
Wednesday, March 10, 2010
Ole valmis!
Eile saime maavärina ja tsunaami hoiatuse. Alates tänasest magame välisuks lukust lahti ja pakkisime seljakotid kõige vajalikuga voodialla valmis. Et kui värinaks läheb siis ehk jõuab veel välja joosta majast. Üldjuhul ma ei teagi mis sellest asjast arvata, aga nõme on see, et enam alasti magada ei saa. Äkki peabki jooksma hakkama üksöö.
Monday, March 8, 2010
Kiri vanaemale!
Ma ei kujuta üldse ette kas te selle kirja kunagi kätte ka saate, sest siinne postiteenus pole just väga kiita, aga loodan, et loete seda peagi ja tunnete mu emotsioonidest sama suurt rõõmu kui mina ise.
Asja juurde:
Minul läheb väga hästi. Natukene üle poole ajast juba ära olnud ja iga sekund siin olnud ajast tunub nagu unenägu. On käidud looduses- krokodille, anakondasid, kõik võimalike linde ja sipelgkarusid pildistamas. On käidud piraajasid püüdmas ja olen kaljude vahel kotkana lennanud. Olen saanud palju uusi tuttavaid ümber maailma ja kui rahapuu oleks olemas siis sisustaks enda elu vaid nende inimeste külastamisega.
Igapäevaga mõistan aina rohkem, et mina pean elama kunagi kusagil, kus päike aastaringelt lagipähe paistab ja kus sokkide kandmisele peab mõtlema ainult jõulude ajal Eestit külastades.
Pea iga nädalavahetus sõidame sõpradega Caracase lähedal olevatesse randadesse. Kus üks rand ilusam kui teine on- täpselt nagu mõnes filmides või lasteraamatu piltides. Täpselt sellised rannad, kus kõik end paradiisis tunda võivad ja otse kookospähklist rummi juua saavad...
Ma ei teagi, kui palju mina- kui isiksus, siin muutunud olen aga eluväärtusi ja unistusi on mu kuud siin mõjutanud küll. Ei teagi enam kas kusagil Pariisi moemajas töötamisest unistan. Pigem elaks väikses rannamajas, omaks paari hobust, püüaks kala ja võõrustaks turiste. Ning ei mõtleks üldse riietele. Samas eks see kõik muutub veel vähemalt 10 korda mu elu jooksul ja lõpuks õpin kusagil külmal maal advokaadiks.
Caracases elan ühe kohaliku pere juures, kes mulle kui oma suguvõsaks saanud on. Nad hoolitsevad mu eest ja arvestavad kultuuriliste erinevustega. Nad viivad mind ilusatesse kohtadesse ja on avanud enda südamed, minule, kes ma lihtsalt- üks väike Eesti tüdruk – nende kodu uksest kahe kohvriga sisse astusin.
Käin tavalises keskkoolis, koos täieõiguslike venetsueela lastega. Koos nende rõõmude ja muredega. Ega nad keegi ei teadnud kus Eesti asub ja ega vist ausalt ei huvitanud ka. Aga olen uhke, et olen saanud Eesti riiki väga eeskujulikult esindada ja loodetavasti jääb neile see meelde.
Hispaania keeles suhtlemisega ei tohiks ka probleeme enam olla ja olen enda üle väga uhke, et just hispaania keelse riigi valisin. Sest seda keelt kõnelevates maades on nii mõndagi võimalik kunagi korda saata.
Ma kirjutasin teile selle kirja esialgu käsitsi, aga mida rohkem lõpu poole seda loetamatuks minu käekiri muutus ja otsustasin kõik ümber trükkida. Panin siia kaasa teile mõne pildi ja sissekande enda päevikust.
Armastan teid ja soovin teile kõike head!
Hoolitsege enda eest ja uskuge, et kui oleks võimalik saadaks teile kastiga päikest!
Tervitades teid kõiki seal riigis,
Teie Teresa!
Asja juurde:
Minul läheb väga hästi. Natukene üle poole ajast juba ära olnud ja iga sekund siin olnud ajast tunub nagu unenägu. On käidud looduses- krokodille, anakondasid, kõik võimalike linde ja sipelgkarusid pildistamas. On käidud piraajasid püüdmas ja olen kaljude vahel kotkana lennanud. Olen saanud palju uusi tuttavaid ümber maailma ja kui rahapuu oleks olemas siis sisustaks enda elu vaid nende inimeste külastamisega.
Igapäevaga mõistan aina rohkem, et mina pean elama kunagi kusagil, kus päike aastaringelt lagipähe paistab ja kus sokkide kandmisele peab mõtlema ainult jõulude ajal Eestit külastades.
Pea iga nädalavahetus sõidame sõpradega Caracase lähedal olevatesse randadesse. Kus üks rand ilusam kui teine on- täpselt nagu mõnes filmides või lasteraamatu piltides. Täpselt sellised rannad, kus kõik end paradiisis tunda võivad ja otse kookospähklist rummi juua saavad...
Ma ei teagi, kui palju mina- kui isiksus, siin muutunud olen aga eluväärtusi ja unistusi on mu kuud siin mõjutanud küll. Ei teagi enam kas kusagil Pariisi moemajas töötamisest unistan. Pigem elaks väikses rannamajas, omaks paari hobust, püüaks kala ja võõrustaks turiste. Ning ei mõtleks üldse riietele. Samas eks see kõik muutub veel vähemalt 10 korda mu elu jooksul ja lõpuks õpin kusagil külmal maal advokaadiks.
Caracases elan ühe kohaliku pere juures, kes mulle kui oma suguvõsaks saanud on. Nad hoolitsevad mu eest ja arvestavad kultuuriliste erinevustega. Nad viivad mind ilusatesse kohtadesse ja on avanud enda südamed, minule, kes ma lihtsalt- üks väike Eesti tüdruk – nende kodu uksest kahe kohvriga sisse astusin.
Käin tavalises keskkoolis, koos täieõiguslike venetsueela lastega. Koos nende rõõmude ja muredega. Ega nad keegi ei teadnud kus Eesti asub ja ega vist ausalt ei huvitanud ka. Aga olen uhke, et olen saanud Eesti riiki väga eeskujulikult esindada ja loodetavasti jääb neile see meelde.
Hispaania keeles suhtlemisega ei tohiks ka probleeme enam olla ja olen enda üle väga uhke, et just hispaania keelse riigi valisin. Sest seda keelt kõnelevates maades on nii mõndagi võimalik kunagi korda saata.
Ma kirjutasin teile selle kirja esialgu käsitsi, aga mida rohkem lõpu poole seda loetamatuks minu käekiri muutus ja otsustasin kõik ümber trükkida. Panin siia kaasa teile mõne pildi ja sissekande enda päevikust.
Armastan teid ja soovin teile kõike head!
Hoolitsege enda eest ja uskuge, et kui oleks võimalik saadaks teile kastiga päikest!
Tervitades teid kõiki seal riigis,
Teie Teresa!
Monday, March 1, 2010
Brain Ninja vol2
Tänane koolipäev oli nagu tavaliselt, kuid imelikul kombel ma olin tavalisest rohkem väsinud. põõnasin südamerahuga kohe 3 tundi järjest laua taga- pärast jalad ja käed surnus. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma täna koolist koju sõitsin.
Kuna auto oli terve päeva päikse käes olnud oli seal täiesti uskumatult palav, esimestel istmetel istuvad tüdrukud tegid aknad lahti. Mina aga tundsin veidrat külmavärinat enda mõlemil käel ja jätsin akna avamata. Nagu ikka, kell 2 koolist väljasõidul on järjekord metsik, kõik emmed oma uhkete autodega on enda lastele järele tulnud. Me siis seisama seal, ummikus, kooliväravatest umbes 10 meetri kaugusel.
Ümber on sagimist palju, mille peale mina ukse lukustan, siis ebamugavust tunnen ja selle jälle lahti teen. Me seisame mingisuguse takso kõrval, kus samuti aken lahti on ja mees pruuni nahaga meile kavalalt naeratades otsa vaatab. Veider on see naeratus.
Kusagilt kaugemalt tuleb valge maikaga noormees, vanus ehk 15-17 vahel ja kõnnib autost lähedalt mööda. (Ma usun, et ma vist olen eelnevalt maininud et mul on kooli kõrval see slummi ala, kus minusugusel väga turvaline liikuda pole)
Olgu, see selleks, meist vasakul on kolm meest, kes on ALATI seal, nokitsevad oma autode kallal. Kord vahetavad rehve või velgi, kord pesevad seda või vahetavad migneid muid põnevaid asju. nii igapäev. nendest kõige vanemal on habe, pikad juuksed ja tumesinised tunked. ta alati najatub vastu laternaposti ja tõmbab suitsu. Nii ka täna. Ei midagi erilist.
Kuni ma jälle külmavärinaid tunnen ja uuesti ukse lukustan. "Imelik" mõtlen ise ja tõstan enda käekoti istmelt põrandale. Me liigume veel umbes 4 meetrit ja ma jään läbi tumendatud tagaaknaklaasi jälle seda veidrat taksojuhti vaatama. Ta naeratab ikka veel.
See samune valge maikaga poiss, kes enne autost mööda kõndis, jõuab mingi trepini, mis alla majade vahele viib ja siis keerab otsa ringi. Ma jään tedagi tagaaknast piiluma. Ta kõnnib auto poole, pistab ennast esiaknast poolenisti sisse, sirutab käe välja, haarab ees istuval neiul kotist telefoni ja pistab jooksu sinna samade treppide poole. Minumeelest ta isegi ei jooksnud, vaid kiirendas sammu sinna poole. Mille peale taksist aknast käe välja pistis "ijo de puta" karjus ja meid edasi passis. Mina nüüd olen jälle segaduses. Ei teagi kas midagi öelda või mitte, sest mulle tundus kõik aegluubis toimuvat. Aega kulus nii palju, enne kui keegi midagi üldse aru sai. Arvatavasti pool sekundit, aga ma jõudsin juba kõik asjad välja mõelda mida öelda tahakas, oleks vaja ja peaks. Kuid siiski vaikin. Esiistmel tüdruk sulges akna ja nuttis. Sõitsime koju!
Kuna auto oli terve päeva päikse käes olnud oli seal täiesti uskumatult palav, esimestel istmetel istuvad tüdrukud tegid aknad lahti. Mina aga tundsin veidrat külmavärinat enda mõlemil käel ja jätsin akna avamata. Nagu ikka, kell 2 koolist väljasõidul on järjekord metsik, kõik emmed oma uhkete autodega on enda lastele järele tulnud. Me siis seisama seal, ummikus, kooliväravatest umbes 10 meetri kaugusel.
Ümber on sagimist palju, mille peale mina ukse lukustan, siis ebamugavust tunnen ja selle jälle lahti teen. Me seisame mingisuguse takso kõrval, kus samuti aken lahti on ja mees pruuni nahaga meile kavalalt naeratades otsa vaatab. Veider on see naeratus.
Kusagilt kaugemalt tuleb valge maikaga noormees, vanus ehk 15-17 vahel ja kõnnib autost lähedalt mööda. (Ma usun, et ma vist olen eelnevalt maininud et mul on kooli kõrval see slummi ala, kus minusugusel väga turvaline liikuda pole)
Olgu, see selleks, meist vasakul on kolm meest, kes on ALATI seal, nokitsevad oma autode kallal. Kord vahetavad rehve või velgi, kord pesevad seda või vahetavad migneid muid põnevaid asju. nii igapäev. nendest kõige vanemal on habe, pikad juuksed ja tumesinised tunked. ta alati najatub vastu laternaposti ja tõmbab suitsu. Nii ka täna. Ei midagi erilist.
Kuni ma jälle külmavärinaid tunnen ja uuesti ukse lukustan. "Imelik" mõtlen ise ja tõstan enda käekoti istmelt põrandale. Me liigume veel umbes 4 meetrit ja ma jään läbi tumendatud tagaaknaklaasi jälle seda veidrat taksojuhti vaatama. Ta naeratab ikka veel.
See samune valge maikaga poiss, kes enne autost mööda kõndis, jõuab mingi trepini, mis alla majade vahele viib ja siis keerab otsa ringi. Ma jään tedagi tagaaknast piiluma. Ta kõnnib auto poole, pistab ennast esiaknast poolenisti sisse, sirutab käe välja, haarab ees istuval neiul kotist telefoni ja pistab jooksu sinna samade treppide poole. Minumeelest ta isegi ei jooksnud, vaid kiirendas sammu sinna poole. Mille peale taksist aknast käe välja pistis "ijo de puta" karjus ja meid edasi passis. Mina nüüd olen jälle segaduses. Ei teagi kas midagi öelda või mitte, sest mulle tundus kõik aegluubis toimuvat. Aega kulus nii palju, enne kui keegi midagi üldse aru sai. Arvatavasti pool sekundit, aga ma jõudsin juba kõik asjad välja mõelda mida öelda tahakas, oleks vaja ja peaks. Kuid siiski vaikin. Esiistmel tüdruk sulges akna ja nuttis. Sõitsime koju!
Subscribe to:
Posts (Atom)
