Eile õhtul läksin ühte järgmist ja tavalist laupäeva õhtut veetma. Olin koos viie inimesega ühes täiesti tavalises caracase korterit... Õhtu algas dominot mängides, millele järgnesid UNO kaardid, peale mida elekter katkes ja me hakkasime mängima ukakat. Täpselt, te lugesite õigesti. Nad pidavat seda tihti mängima sellistel hetkedel.
Ma võin kindel olla, et siin blogis ei hiili ringi inimesi, kes vähemalt viimase 10 aasta jooksul ukakat mänginud on. Ka mina pole seda täpselt nii kaua teinud. Kas te usute, et tavalisel korteri istumisel sõpradega Eestis oleks see plaan teostatav? kui palju inimesi sellega kaasa läheks?
Kui end viiendat korda samasse kohta peitsin ja keegi mind üles ei leidnud, siis mõistsin, et ma olen ikka üks kuradi hea ukaka mängija.
Peale 30 minutit, paari trepist alla kukkumist ja seinapidi jooksmist saabus tagasi elekter. Ja korteriomanik tõi meile näitamiseks mingi mapi või albumi moodi asja, millest mina väga huvitatud polnud. Enne kui ma teada sain, et see sisaldab umbes 4 auto hinna ulatuses pesapalli kaarte aastast 1985. Et üks lehekülg on väärt väikest korterit caracases...
Ma juurdlesin selle üle pärast- et kui minul oleks siuke mapp kusagil voodiall tolmu kogumas, siis kas ma üldse peaksin koolis käima? või saaksin 40ne aastaseni vabalt mööda maailma seigelda?
Siis mängisime tõde ja tegu, kus ma pitsist BBQ kastet jooma pidin. Ja avaldasin kõik oma kõige naljakamad saladused.
Sellele järgnes miimika voor, kus hakkliha pidin olema ja kus mu kaasvõistleja mulle kogu oma hingega üritas angerjat Millaanos imiteerida.
Ei ütleks, et venezuela noortega igav on. Eestlasedki peaks õppima rohkem oma aega nautima ja sellega midagi põnevamat ette võtma.
Praegu olen üksi kodus (ÜKSI on oluline just sellepärast, et seda pole siiani veel kordagi juhtunud, et terve päeva vaid iseendaga olla saan) -
Tegelt ma pole üksi, olen moskiitodele söögiks, nad on siin ka.
Ja teate, mul on nii palav, et käin 3 korda päevas dushi all!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment