Los caobos

Täna, peale tavalist kolmapäevast sushi söömist oma sõbraga avastan end tema toas oleva raamaturiiuli ees seismast, sealt mingit kergemat hispaania keelset raamatut otsimast. Tema aga palub mul veidi oodata ja tuleb tagasi ühe raamatuga, mille mulle ulatab ja naeratades ütleb, et kui peale selle raamatu lugemist ma kordagi enda elu üle järele mõtlema ei hakka, või kui ma kasvõi kord õudusunenägu ei näe, või kui ma seda uuesti lugema hakkan, olen ma maailma kõige tugevam inimene.
Kui Teresale aga öelda, et ta millegagi hakkama ei saa. tõusevad tal kulmukarvad püsti ja ta peas plahvatab pommike, mis eneseteostust nõudma hakkab.
Ma võtsin raamatu vastu.
Olen kodus.
Keetsin endale kohvi, heitsin võrkkiike, mis rõdul värskendava tuule ja mägede varjus justkui filmilikuna tundub.
Pole ammu ühtegi raamatut lugenud, endalgi häbi.
Ma pean tunnistama, et olen alles 20nendal leheküljel ja on esinenud küllalt sõnu millest aru ei saa, kuid ma vist pole raamatu pointi maha maganud.
Just sel hetkel,kui avastan end küünelakki maha koorimast ja tunnen,kuidas sääsed mu tallaaluseid imevad ja see mind isegi sekundiks raamatut käest ei luba panna.
Ma tulen siia ja kirjutan selle sissekande, juhuks, kui peale järgmist 20 lehekülge pole enam olemas seda Teresat keda te kõik tunnete.
Vaid minust võib kooruda miski muu.

kõik inimesed, kes peale selle sissekande lugemist -poodi või raamatukokku kiirustavad, mõelge enne järele, kui kergesti olete valmis sõltuma asjadest, mis enam teie kontrollile ei allu. või teate kohe, et piisab vahel tahtejõudu end kontrollida.

Nüüd, kui järgmine kord piisavalt seda viimast leian, siis luban, et kirjutan enda uuest perest ja kodust.

"House Of Leaves"

Kas te usute, et ma pidin selle sissekande praegu kaks korda sisestama, sest see lihtsalt ei esinenud minu (ma tõusin praegu, et välisuks avada, kuid seal polnud kedagi) pealehel. Kuigi Blogspot.com omab isesalvestuvat programmi ja peaks iga paari sekundi tagant salvestama kõik siia kirjutatu.
?????????????

Täna hommikul kapist pusa otsides, mida ammu kandnud pole, leidsin varukast mädanenud mango.

*Mina, Teresa-Katriin Liivak (49110110260) usaldasin inimest liiga sinisilmselt.

Nimelt eile (5.Mai 2010) kella 8 ajal õhtul sõitis minu maja ette üks tuttav, kellega oleme varem mitmeid kordi kohtunud, ning ta on mulle alati abiks olnud kui midagi vaja on läinud.

Ta soovis osta dollareid.

Ma ulatasin talle 390 dollarit ja ta kontrollis nende tõesust. Ta küsis mu käest, et mis nime peale tsek kirjutada ja kuna ma täpselt ei tea kuidas see pangast raha välja võtmine tsekiga käib, soovitasin tal jätta selle koha tühjaks, et see enda vahetusisale anda, et too mind aitaks. Kontrollisin ise, et kõik väljad oleks täidetud ja rahanumbrid õiged.

Tuttav palus mult klaasi vett, ja tuli minuga mu koduhoovi kaasa seistes ukse taga.

Enne veel palus mult telefoni, et kiirelt üks sõnum saata.

Kuni ma köögist klaasi veega välja jõudsin oli noormees kadunud. Ka minu telefon koos temaga.

Kohe minu numbrile helistades oli telefon välja lülitatud ja ma taipasin, et tsekiga on midagi valesti.

Täna panka kontrollima minnes, selgus, et tsek oli samuti varastatud ning sellel olev algkiri ei sarnane kuidagi omaniku omaga. Seega raha ei väljastatud.

Nüüd ei kujuta ette, kuidas oma vahetusaasta lõpuni ilma raha ja telefonita hakkama saada, kui kusagilt poolt abi ei leia.*

Ei tea, kas kindlustuselt saab mingi osa rahast tagasi? vähemalt telefonigi?

Nüüdseks on asi lahendatud, mu vanaema saatis mulle uue portsu elatusraha ja see on nüüdseks turvaliselt vahetatud. Kõik tundub jälle õige olevat. ainukene vahe on see, et esmaspäeval pean kahjuks pere vahetama. Kolin täpselt teisele poole caracast!

Teist nädalat järjest, üle päeva, käib mu tänaval relvaga vehkimine ja röövimine- välja minna ei saa õhtuti ja pere on lisaks mures selle tüübi pärast, kes mind üle lasi, et ta teab minust veits liiga palju.
Minu enda turvalisuse huvides. Ma jään neid hullumoodi igatsema. Nad on arvatavasti parim vahetuspere, keda endale soovida võib. Ei ühtegi viga.

Ja nüüd mulle meenub, kus paar sissekannet tagasi ütlesin, et mul pole siin majas enam midagi õppida. Et peaks edasi liikuma. Aga te ei kujuta ette ka, kui raske see edasi liikumine praegu on.
mulle on jäänud venezuelas vaid 2 ja pool kuud teisel pool caracast, kus arvatavasti kunagi käinud pole. Pean nüüd õppima kiiresti kõik bussiliikluse, metroo võlud ja lähedal asuvad minimarketid selgeks.
Ma olen veidi ärevil, uued inimesed- uued arvamused- uued maailma vaated. Ma kirjutan järgmine nädal enda uuest perest lähemalt, sest hetkel mul pole mitte mingit aimu, kes, kus või millised nad on. Ma loodan, et nad 6e sõrme või kahe peaga pole.

(arvake, kes hispaania keele eksamil 95 punkti 100 st sai?)

Ma leidsin hommikul enda käekotist hot-dogi!