Täna, peale tavalist kolmapäevast sushi söömist oma sõbraga avastan end tema toas oleva raamaturiiuli ees seismast, sealt mingit kergemat hispaania keelset raamatut otsimast. Tema aga palub mul veidi oodata ja tuleb tagasi ühe raamatuga, mille mulle ulatab ja naeratades ütleb, et kui peale selle raamatu lugemist ma kordagi enda elu üle järele mõtlema ei hakka, või kui ma kasvõi kord õudusunenägu ei näe, või kui ma seda uuesti lugema hakkan, olen ma maailma kõige tugevam inimene.
Kui Teresale aga öelda, et ta millegagi hakkama ei saa. tõusevad tal kulmukarvad püsti ja ta peas plahvatab pommike, mis eneseteostust nõudma hakkab.
Ma võtsin raamatu vastu.
Olen kodus.
Keetsin endale kohvi, heitsin võrkkiike, mis rõdul värskendava tuule ja mägede varjus justkui filmilikuna tundub.
Pole ammu ühtegi raamatut lugenud, endalgi häbi.
Ma pean tunnistama, et olen alles 20nendal leheküljel ja on esinenud küllalt sõnu millest aru ei saa, kuid ma vist pole raamatu pointi maha maganud.
Just sel hetkel,kui avastan end küünelakki maha koorimast ja tunnen,kuidas sääsed mu tallaaluseid imevad ja see mind isegi sekundiks raamatut käest ei luba panna.
Ma tulen siia ja kirjutan selle sissekande, juhuks, kui peale järgmist 20 lehekülge pole enam olemas seda Teresat keda te kõik tunnete.
Vaid minust võib kooruda miski muu.

kõik inimesed, kes peale selle sissekande lugemist -poodi või raamatukokku kiirustavad, mõelge enne järele, kui kergesti olete valmis sõltuma asjadest, mis enam teie kontrollile ei allu. või teate kohe, et piisab vahel tahtejõudu end kontrollida.

Nüüd, kui järgmine kord piisavalt seda viimast leian, siis luban, et kirjutan enda uuest perest ja kodust.

"House Of Leaves"

Kas te usute, et ma pidin selle sissekande praegu kaks korda sisestama, sest see lihtsalt ei esinenud minu (ma tõusin praegu, et välisuks avada, kuid seal polnud kedagi) pealehel. Kuigi Blogspot.com omab isesalvestuvat programmi ja peaks iga paari sekundi tagant salvestama kõik siia kirjutatu.
?????????????