Meeskonnamäng

aMa mõistan nüüd, mis mul siiani arusaamatu on olnud.
Ma saan alles nüüd aru, miks ma nii kergelt kõikide nende inimeste peale vihastama olen olnud. See ei ole nende süü. Ja õnneks pole minu omagi. Vaid vahe inimkonnal on mulle pähe hakanud.
Ma olen siiani olnud hellitatud, olen olnud harjunud meeskonnamänguga. Ja mõistsin alles nüüd, hiljaaegu, ühel vihmasel õhtul paari sõbraga pargis istudes- et siinne inimkond on üksi võistlejad. Et nad on igaüks enda eest väljas. Nad teevad kõik seda, mis neile endale õige tundub ja nad kadedad jagama on. Nad ei hooli teiste pettumustest.
Seevastu aga, kui Eesti inimene tiimikaaslastega arvestab ja kedagi alt vedada ei saa. Ja me muretseme isegi selle pärast, kas tiimikaaslasel on kõht täis või loovutan talle oma viimase koogitüki. Kas tiimikaaslane naeratab või on väsinud silmi kissitavast päikesest ja oma päikseprille talle laenata tahan- kõike ainult sellepärast, et kõigil oleks hea

Kas nüüd on küsimus selles, et kumb inimkond õigem on?
Kas me võime kedagi üldse valeks mõista, sellepärast, et ta ei oska tiimis olla. või sellepärast, et keegi meist üksi hakkama ei saaks ja vajaks siiralt tuge. Kas üksivõislejal ei ole mitte kergem läbipõleda? Ja siis enam pole pääsu. Samas kui tiimikaaslasi alt vedamine rohkemate inimeste pettumusega lõppeb, kui üksi olles vaid ennast alt vead.
Ma ütleks, et Eesti elu on pigem jalgpall ja siinne poksimatsh!
mõlemad auväärt spordialad.

Viirastus.

Ma istun hoovis, ja ma näen ikka neid samu neoonroosasid liblikaid ja mu kilpkonn on ikka koerast huvitatud. Ma joon sellest samast klaasist jälle mangomahla, nagu esimesel päeval. Täiesti esimesel päeval, kui kõik kui unenägu tundus.
Ma olen olnud siin üle 7e kuu ja ma vaatan kõiki neid samu asju mis mulle siis täiesti uskumatuna tundusid siiani huviga. Ainuke vahe on see, et nüüd ma tean, miks see liblikas sellist värvi on ja miks mu kilpkonn nimodi käitub. Kuidas mangomahl kehale mõjub ja miks juba 6endat päeva järjest vihma sajab.
Ükshetk mu uni saab läbi (see kestis niigi kaua)- ma mõistan, et mul on veel nii palju õppida aga ehk mitte enam selles majas. Kõik on juba täiesti oma ja ma kardan, et lahkumine võib nii raskeks muutuda, nagu seda oli Eestit jätta. ma olen lausa hirmul, ja usun siiralt, et ükspäev olen siin samas majas tagasi, vähemalt korraks.

Esmaspäeval sõidan taas enda lemmik linna Venezuelas. Ja olen kindel, et peale tagasitulekut (peale ühte nädalat) saate taas end mu segaste emotsioonide ja pulbitsevate tunnetega kirjutatud sissekannetega turgutada. Kindlasi tuleb palju ilusaid pilte ja õiglasi sõnu.
Uinun esmaspäeval taas!

Eriti ilus!

http://pelapapas.com.mx/htmls/animacion-arena-2.html

Teate ma olen vahepeal palju asju teinud ja palju asju näinud ja ma polegi kindel kas need asjad on väärt seletamist, ainuüksi sellepärast, et ma isegi ei mõista hästi või need asjad mis mulle ilmselged tunduvad vaid haisva minevikuna kostuvad. Mõtlen- Las jääb!
Mul on Esmaspäeval esimene päev uues instituudis. Ma õpin nüüd vaid 3 korda nädalas hispaana keelt ja ülejäänud aja arvatavasti veedan rannas või kusagil mööda lemmik urkaid pidi roomates.

After Monday and Tuesday... Even the calendar says W T F...