Meeskonnamäng

aMa mõistan nüüd, mis mul siiani arusaamatu on olnud.
Ma saan alles nüüd aru, miks ma nii kergelt kõikide nende inimeste peale vihastama olen olnud. See ei ole nende süü. Ja õnneks pole minu omagi. Vaid vahe inimkonnal on mulle pähe hakanud.
Ma olen siiani olnud hellitatud, olen olnud harjunud meeskonnamänguga. Ja mõistsin alles nüüd, hiljaaegu, ühel vihmasel õhtul paari sõbraga pargis istudes- et siinne inimkond on üksi võistlejad. Et nad on igaüks enda eest väljas. Nad teevad kõik seda, mis neile endale õige tundub ja nad kadedad jagama on. Nad ei hooli teiste pettumustest.
Seevastu aga, kui Eesti inimene tiimikaaslastega arvestab ja kedagi alt vedada ei saa. Ja me muretseme isegi selle pärast, kas tiimikaaslasel on kõht täis või loovutan talle oma viimase koogitüki. Kas tiimikaaslane naeratab või on väsinud silmi kissitavast päikesest ja oma päikseprille talle laenata tahan- kõike ainult sellepärast, et kõigil oleks hea

Kas nüüd on küsimus selles, et kumb inimkond õigem on?
Kas me võime kedagi üldse valeks mõista, sellepärast, et ta ei oska tiimis olla. või sellepärast, et keegi meist üksi hakkama ei saaks ja vajaks siiralt tuge. Kas üksivõislejal ei ole mitte kergem läbipõleda? Ja siis enam pole pääsu. Samas kui tiimikaaslasi alt vedamine rohkemate inimeste pettumusega lõppeb, kui üksi olles vaid ennast alt vead.
Ma ütleks, et Eesti elu on pigem jalgpall ja siinne poksimatsh!
mõlemad auväärt spordialad.