Viirastus.

Ma istun hoovis, ja ma näen ikka neid samu neoonroosasid liblikaid ja mu kilpkonn on ikka koerast huvitatud. Ma joon sellest samast klaasist jälle mangomahla, nagu esimesel päeval. Täiesti esimesel päeval, kui kõik kui unenägu tundus.
Ma olen olnud siin üle 7e kuu ja ma vaatan kõiki neid samu asju mis mulle siis täiesti uskumatuna tundusid siiani huviga. Ainuke vahe on see, et nüüd ma tean, miks see liblikas sellist värvi on ja miks mu kilpkonn nimodi käitub. Kuidas mangomahl kehale mõjub ja miks juba 6endat päeva järjest vihma sajab.
Ükshetk mu uni saab läbi (see kestis niigi kaua)- ma mõistan, et mul on veel nii palju õppida aga ehk mitte enam selles majas. Kõik on juba täiesti oma ja ma kardan, et lahkumine võib nii raskeks muutuda, nagu seda oli Eestit jätta. ma olen lausa hirmul, ja usun siiralt, et ükspäev olen siin samas majas tagasi, vähemalt korraks.

Esmaspäeval sõidan taas enda lemmik linna Venezuelas. Ja olen kindel, et peale tagasitulekut (peale ühte nädalat) saate taas end mu segaste emotsioonide ja pulbitsevate tunnetega kirjutatud sissekannetega turgutada. Kindlasi tuleb palju ilusaid pilte ja õiglasi sõnu.
Uinun esmaspäeval taas!