Ma hakkan 12 päeva pärast tulema.

Ma peaks saama mingi auhinna selle eest, kui palju kaameraid ma ühe aasta jooksul hävitanud olen, erineval viisil!

Brain Ninja Fail!

Neljapäev, kell on umbes 2 päeval- pärastlõunal
Ma istun enda maja ees Thomase autosse, et sõita mingeid pabereid ajama.
Me keerame mu tänavalt välja. umbes 20 meetri kaugusel on valgusfoor. Korralike liiklejatena peatume selle taga, sest põleb punane tuli. Autosid meie ümber on palju. Mõndadel aknad lahti, mõndadel kinni. Mõndadel bass peksmas reggetoni, mõndadel salsat.
Meie autos olid aknad lahti ja vaikselt mängimas vana rock ballaad.
Äkki jääb meie kõrval seisma üks moto. juhiks alla 30 aastane noormees- valge maika ja päikseprilliga. tema selja taga istumas noor neiu. Päevitunud naha ja vormis kehaga.

Moto:(vaikselt) anna enda telefon, ja võta ka neiu telefon ning ulata mulle
Meie: ????????
Thomas: mis sul viga on? mama huevo!
Mille peale mootorrattur lahkus!

mis ta lootis tõesti, et anname talle enda telefonid lihtsa küsimise peale? Et oleks otsinud veel kaameragi kotist äkki?
Tal polnud relvagi.

Nicolas Hernandez

Mul on üks sõber, kellega keeltekoolis tuttavaks saime. Ta oli seal Inglise keele õpetaja. 19 aastane tavaline rosinasilm. Igapäevane mõttetu kohviku tsill ja niisama lobajutu ajamine meist sõpru ei tenud.

välja tuli aga see, et me elame teineteistest kahe kortermaja kaugusel. Ja kuna minul kunagi midagi põnevat teha pole ja temalgi siis nüüdseks juba vähemalt 3 kuud igapäevaselt idioote mängides (ooota, mis siis, kui me ei mängigi?) on meist saanud head sõbrad.

Sõber on siis- kui isegi midagi öelda pole ja sa kasvõi terve päeva vaikuses istud häbi tundmata. Sest sa mõistad teda juba nagunii.

tegelikult ma tahaks tema isiksusest teile rääkida. Äkki see toob teile mingigi kujutluspildi, milline on üks tüüpiline venezuela rosinasilm.

Ma ütlen kohe ära, et tema puhul on kõik lihtsalt nii naljakas, et üks tavaline "lähme sööme, teeme nalja, vaatame mis õhtul teha annab" päev mis tavaliselt kuskil 12 tundi kestab- meie puhul 8 tundi krampites naeru sisaldab.

Ma mainiks ka selle ära, et ma pole tema ohvriks kunagi sattunud, sest me oleme kaks krooksuvat kesksoolist. Keda ükshetk vennalikult õlga lüüa saab ja teine hetk õelikult kallistada.

me istume autos (päev enne eilset) see on päev pärast meie ühist peoõhtut kus mina tema endast maha jätsin, sest minu tantsusamm peale 5te tundi tantsu enam kanda ei viitsinud... Sel õhtul tema jätkas. Mina lahkusin.

Saime siis kokku päev enne eilset, et arutada mis ja kus ja kuidas edasi ta õhtu möödus.

Nico: ma arvan, et mul on probleem. igakord kui ma purjus olen mõtlen ma mingeid imelikke jutte ja valesid välja.

Mina: see ei ole ju ainult siis kui sa purjus oled. (samas ma näen mingit imelikku "mul on nii naljakas aga samas ma olen veits mures ka praegu" nägu)

Nico:No jah (ja naerab) aga eile jälle, läksin mingi tüdruku juurde, ütlesin, et tahan tantsida. ta ütles et ta ei taha. mina aga ütlesin, et tegelt mul on pruta olemas, aga et tahaks lihtsalt tantsida. mingi jutu mõtlesin veel juurde... mõne aja pärast kui sai tantsitud pikalt küsis see tüdruk midagi selle vale kohta mida enne talle siiralt rääkisin. õnneks oli tüdruk purjus ja ütlesin talle, et ta kuulis valesti ja mõtlesin kiirelt mingi teise jutu välja.

Mina: (ma ei osanud enam midagi öelda sest kogu see jutt ja tema väljendid tundusid nii naljakad, et ma suutsin vaid naerda)

Mina: või siis sa oleks võinud tunnistada, et sa valetasid ja tegelikult sulle ei meeldigi tantsida, vaid sa tahtsid lihtsalt tema läheduses olla (jutt sellest, et talle tantsida ei meeldi on puhas vale, ta võib tantsima jäädagi, vahet pole kellega)

Nico:(tegi väga üllatunud näo ja oli kuidagi eriti ärevil) see on hea! ma kasutan seda järgmine kord!

Mina:Äkki lõpetad oma lollid naljad lihtsalt?

Nico: ei, ma ei oska, ma ei saa!

• ükskord mäkdoonaldsi drive ini sõites, aken lahki suitsu tehes, pöördus ta poole mingi neeger, kes inglise keeles teda kõnetas. peale paari küsimust ja veidike aega vestlust pidi temagi ütlema, et ta tegelt Texasest pärit on. peale mida eriti reaalselt texase aksenti pusis.
• Ühel peol, kord tantsu taaskord lüües tuli meie juurde üks noormees, kes minuga tantsida tahtis. Minu sõber nicolas tudvustas ka siis ennast talle, lisas samuti et ta brasiiliast pärit on, niisama, naljapärast. nagu talle seda öelda meeldib. Oh aga seda häda, see võõras noormeeski oli brasiiliast ja hakkas taga portugali keeles vestlema. Mu sõber lootis aga muusika valjule kajale ja ütles midagi hispaania keeles, lisades sinna portugali aksenti ja tegi kiirelt sääred.
• ükskord ta rääkis mulle, et talle meeldib öelda pidudel uutele tuttavatele, et tal on laps, et näha inimeste kaastunde reaksiooni ja ilmet- sellele järgnes mu naerukramp muidugi
• (14.juuli.2010) istusime baarileti ääres. Mu lemmik urgas oli inimtühi, kolmapäev ikkagi ju. Nicolas tellis endale õlle ja kui selle poole peale joonud oli, hakkas seda vaakumi abil mööda põske ringi lohistama. ma ei tea kas te mõistate täpselt mida ma mõtlen. (kui õllepudeli suu abil vaakumisse tõmbad ja seda ettevaatlikult peale seda põseni lohistad)

Kui mul lähiajal veel midagi meelde tuleb, (arvatavasti tuleb) siis kirjutan siia juurde.

kaos

Kui noormees puhuri ees, riided tuulest viidud, vastu perset tamburiini patsutab. Siis ma tean, et ma olen oma sõpradega.

Alejandra

Laupäeva õhtu ja ma sõidan enda trepikoja ette, varem kui tavaliselt. Kuskil kella 11 ajal. Seal istub üks naisterahvas, valges tuulejopes ja lühikestes roosades pükstes. ta kõrvale oli laotatud umbes 20 suitsukoni ja metallpiip. ma lipsasin ta juurest kiiresti mööda, et endale mitte mingit ohtu seada.

Selle aja jooksul. kui liftiga 5endale korrusele sõitsin, pärast seda oma juuksed peapeale kokku sidusin ja meigi maha võtsin torkis mind midagi nii hullult südamesse, et ma ei suutnud magama minna vaid tõmbasin uuesti teksad jalga ja sõitsin liftiga alla, et hooraga juttu puhuda. Enne veel haarasin laua pealt õuna ja paki suitsu, et oleks põhjust kõnetamiseks. endal poolik õlletops näpus.

Ta istub siiani seal ja mind nähes lükkab oma konid veidikene selja taha, et need kõik mööda trepiserva ei vedeleks.

Mina: Kas sa suitsu tahad?

Tema: Kui sa pakud.

Ma ulatan talle võrevahelt ühe sigareti, täpselt nagu üleeile loomaaias sigadele porgandeid söötsin.

Ta ütleb "palun vabandust." ja ma tunnen ennast nüüd veel veidramalt kui sel ajal, mil liftiga alla sõites enda jalga värisemas tundsin.

Mina:Kuidas läheb?

Tema:Enamvähema

Ja ma istun teisele poole võre. Et mitte tänavale end sättida. ja ootan, et ta mind kõnetaks. Ma istun temast ehk meetri kaugusele, ilma sõnagi lausumata.

Mina: Sa söönud oled?

Tema: Mõni tund tagasi sõin ühe hamburgeri ja jõin isegi mahla.

Ta on 37 aastane, kuid ausalt ütlen, et naha ja keha järele nii palju ei pakukski.

Mina: Kas ma saan sind kuidagi aidata?

Tema: Ma tahan koju minna.

Mina: Miks sa ei lähe?

Tema: Ma pole sinna 3 kuud juba jõudnud.

Ta elab umbes 15 minuti kaugusel autoga minnes. selles kohas, mida PEATARE ks kutsutakse. kus elab pea sama palju inimesi kui eestis kuid tegelikult vaid üks mägi on. koht millest olen varemgi kirjutanud. Barrios.

Mina:Kas sind ootab seal keegi?

Tema: Jah, mul on 14 aastane poeg.

Mina: Kas sa ei peaks enda pojale toeks olema, see on raske vanus.

Tema: Ta vihkab mind, ta nägi mind seda suitsetamas

Ning eelnevalt süütatud sigaretist, mille ta vaid trepi äärele asetas, sest ta suitsu ei tõmba, nüüd väiksele kaanele tuhka raputab ning sinna hõbepaberist lisaks veel mingit risu lisab. Segab kogu selle tuhahunniku kokku ja väikse pulga abil enda metall piibule lükkab. Mind silmanurgast korraks vaatab ning ütleb: "mul on häbi"

ta annab oma piibule tuld, ise näost higimullidega kaetud ja suunurk vaikselt võbelemas võtab ühe mahvi mis ta kopsud täidab.

Tema:See võtab mult valu ära.

Mina: Mis see on?

Ta üritab sellest küsimusest kõvale hiilida igasuguste seletustega, kui raske tal on, sest keegi teda ei armasta. Ta ütleb, et kui sa armud valesse inimesesse võib olla kõik läbi. Inimesi on halbu.

Tema: ma tahan magada, ma olen väsinud.

Mina: kas sa koolid käisid?

Tema: jah, ma lõpetasin 8 klassi.

uskuge või mitte, see tähendab et ta on hea elu peal olnud, ta on elanud hästi. sest rasestus esimest korda kuskil 22 aastaselt (mis seal linnaosas tavaliselt kuskil 13 aasta ringis kipub olema ja lõpetas 8 klassi, mis seal tavaliselt kuskil 5ega kipub piirduma)

Tema: Miks sa siin oled? miks sa nii abivalmis oled?

Ma ei osanud midagi öelda ja küsisin uuesti:" mida sa suitsetad?"

Tema: candy on see, ükski inimene, kes sind armastab, sulle seda sitta ei paku. ole koos vaid inimestega kes sinust hoolivad.

Mina: kuidas ma tean, kes minust hoolivad?

Tema:peale mõttepausi ta tõstab pea, nägu higist tilkumas ja käed uut toosi segades. Ega ei teagi.

Ta tõmbab enda jopehõlma laiali ja tõstab oma maika üles. "vaata mu tüdrukut. ta on 12 nädalat vana" ja paljastab oma rasedakõhu mis juba nähtav on.

Mina: Kas sa ei taha teda? kas sa temast ei hooli? mine koju, seal on inimesed kes sinust hoolivad. Kui sulle enda jaoks elada ei meeldi, siis ela nii, et neil vähemalt hea oleks. vahet pole kuidas sa elad. Kui sina neist hoolid, siis ole nendega koos.

Ta võttis enda kotist patsikummi ja sidus juuksed ilusti hobusesabasse. ta kuivatas salvsätiga enda näo ja pani jopeluku kinni. tõmbas lõpuni enda uue toosi mille tagajärjel tal suunurk värisema kippus, justnagu marutaudis koeral.

Tema: anna mulle veel üks suits ja ma lähen koju.

ta tõusis püsti ja tänas, et ma taga rääkida viitsisin. tavaliselt inimesed seda ei tee, ta teadis öelda. ma tõusin samuti ja läksin koju magama, kell oli juba pea 2 öösel. hommikul tõusin kell pool 7 et randa minna. peale dushi ja kiiret kikupesu olin ma taas seal kus hooraga vesteldud sai. ma istusin enda sõbra autosse ja uus päev rõõmsaks päikse nautimiseks võis alata. enne veel kui enda tänavanurgalt välja keerasime istus äärekivil Alejandra, sama tuulejope ja sama piibu sisse uut toosi segades. Nii palju siis tema koju minekust. Hoor