Päris mina

Ma istun juba 7endat tundi pühapäevasest päevast arvuti taga ja olen ennast täielikult moeblogidesse kaotanud. Ning muude ilusate ja inspireerivate lehekülgedega kostitanud. Hämming, kui palju ilusaid inimesi on maailmas ja kui palju on olemas ilusaid riideid mida isegi vaid pildilt nähes kohe endale saada tahan. Asju, mis panevad mind mõtlema: "kuidas ma ilma selleta siiani elada olen saanud?"

Siin blogis olen kirjutanud vaid venetsueela elust, aga tõeline mina oma huvide,hobide ja nõrkustega olen tahaplaanile jäänud. Siis nüüd luban, täpselt praegu ja siin, et hakkan sisse sulatama siia ka natukene siinset tänavamoodi ja kirjutama asjadest mis mind võibolla kunagi inspireerivad. Ma ei taha end kaotada! Olgugi, et täna, kahte kätt kokku plaksutades ja uskumatude külmavärinate küüsis vaeveldes- unistan vaid sellest, et ma saaksin siin maailma kõik mida kunagi ihaldanud olen! Ma ei vaja ferraarit või kolmekordset rannamaja- ma tahan vaid, et minusse jääks minu väärikus ja usk iseendasse, et ma ei annaks kunagi alla!
Eso es mi vida!

Seadusesilmad

Peale seda kui iga nädal vähemalt viide erinevasse postkontorisse olen helistanud ja uurinud paki kohta, mis mu ema juba novembri kuus teele pani leidsin selle kontori üles, kus mu kast asetsema peaks. Probleem on selles, et see asub täpselt teisel pool Caracast ja praeguste meelerahutustega on liiklus sinna peavõimatu.
Teisipäev- mul täna tunde ei ole, sest ülikoolide sisseastumiskatsed toimuvad kusagil.
Võtsin siis kratist kinni ühelt noormehelt, kes pika nurumise peale oli valmis mind sõidutama, sest ta pidi ise enda ülikooli raamatud viima ja mingit hinnet kontrollima. Alustasime eriti varakult, sest ta peab isa auto töökotta jätma täna. Peale tundi ja poolt ummikus seistes oleme lõpuks postimaja ees. Mille ees seisavad relvadega sõdurpoisid. mõista siis mis nad nii hoolega mu ema saadetud pakki valvavad? Nad ei tahtnud mu sõpra sisse lasta, kuna tol olid poolpikad püksi ja kurjustasid, et kõikkides riigile kuuluvates majades on vaja meestel kanda pikki pükse. mingi chaveze nali vast jälle. Ma pööritasin oma siniseid silmi ja küsisin naeratades, inglise keeles, et milles probleem on. See probleem sai lahendatud! Ma olen taas sammuke lähemal enda pakile. Pidime läbima veel mõned turva kontrollid ja naeratades webcamera ees poseerima. Meile pandi mingid koodid kleepsuga rinda ja saadeti kuhugile teisele poole maja, läbi kahtlaste laohoonete käikude...
Ma ei saanud pakki kätte, kuna mul pole kaarti, mis tõestaks, et ma maksan venezuelas makse. aga mul ei saagi ju seda kaarti olla, sest ma ei maksa neid. Mu sõber käib ka alles koolis, see tähendab, et tal ei ole ka seda kaarti ja suundusime sellest majast ära, et teha siis mõlemale see kaart. Keerasime kiirteelt veidikene valest kohast ära ja vist oleme eksinud. Politsei seisab tänaval, teostab oma igapäevast pistelist turvakontrolli. Meie aga noored, mina blond- ta isa uhke läikiva autoga suunatakse tänava servale kontrolli läbima. katsuti siis läbi meid, otsiti läbi meie kotid ja auto kõik istmevahed- lõpetades prillidoosi uurimisega. Nad näisid pettunud olevat, et meil marihuaanat või kokaiini tagataskus ei olnud. Küll aga hakkasid nad vaikselt nokkima iga asja kallal, nimelt minu passi koopiat ei mõistnud nad inglise keeles lugeda. Ja ID kaart oli nende jaoks tähtsusetu (kuigi alati varem on selle näitamisest piisanud) Sõbral aga puudus isa auto jaoks mingi paber, mis varem alati istmetaskus oli olnud aga isa selle enne töökotta viimist eemaldanud oli. Nüüd siis hakkasid politsei onudel silmad särama. küsisid küsimusi selle kohta, et kus ma elan ja miks ma siin olen, küsisid millega mu sõbra isa tegeleb ja kus ta õpib. miks mina koos temaga olen ja kuhu me lähme. Lõppkokkuvõtteks kutsus üks politseinik mu sõbra veits eemale. mina siis pidin teisega vestlust jääma arendama.
"Kas sulle politseinikud meeldivad?"
"Kas sa randa tahad minuga minna?"
"Meiega on turvalisem"
"näib, nagu sulle meeldiks pidutseda"
"Miks sa siin riigis oled?" Jne.....
Mu sõber imbus koos selle teise, ilmselgelt pilves politseinikuga tagasi meie juurde mille peale me kõik neljakesi mu sõbra autosse istusime, pangaautomaadi juurde sõitsime, seal 100 bolivardi (200 krooni) võtsime, selle neile ulatasime, paar nalja viskasime ja numbreid vahetasime (Et kui äkki läheb abi vaja) ja nad nende kontrollpunkti tagasi viisime, sõbralikult kätt surusime, seda lausa mitu korda ja naeratades lahku läksime.
Nüüd läheb päris kiireks, peab kiirelt sinna kohta jõudma kus mulle selle kaardi tegememisega ühele poole saab. Aga arva ära! see koht oli hullem kui nõukaaja piima järjekord, inimesed istusid seal arvatavasti juba 5endat tundi järjest. Ja enne meid oli ilmselgelt vähemalt 200 inimest. Piima järjekord oleks vast isegi parem variant olnud, oleks kiiremini liikunud. Dokumendi vormistamine aga mitte.
Vist loobusime, sest kell hakkas vaikselt nii kaugele jõudma, et pidime ta isa auto ära viima. Veel kiirelt ta ülikoolist läbi, kiirelt teadete tahvli juurde ja autosse tagasi. Selle käigu kohta ütlen aga nii palju, et ei olnud veel üleval ta uut hinnet ja raamatud oli ta ka koju jätnud.

Vist oli üks mõttetuimaid seiklusi minu elus! Plaane oli palju aga midagi ei õnnestunud!
Mul on nüüd ainult üks veider politseinik telefoni liinil, kes vahet pidamata sõnumeid saadab.
Homme lähen uuele katsele!

Koolipäev.

Mõtlesin, et kuna ma väga kooli jutte siia ei pane sest see on üks igav koht, kus midagi tavaliselt ei juhtu, siis tõestamaks, et ma ikka seal käin ja täna toimus midagi mis iga päev ei juhtu siis panen siia kirja.
Kas te teate mis on kõige lollim tegu mida keset päeva teha saab?
Täpselt 4janda tunni ajal viis üks õpetaja meid võimlemisruumi, mis kergelt hullumaja tuba meenutab, sest kõik seinad ja põrand pehmete mattidega kaetud oli. Meid pandi kõiki teineteise kõrvale pikali. mängima pandi aeglane kuid ilus klassikaline muusika ja õpetaja hakkas vaiksel häälel jutustama, kuidas lained meie jalgu paitavad ja päike vaikselt selga kuumutab ja sa parimate inimestega just praegu ranna liival pikutad. See kogu protsess pidi stressi leevendama mis meil kõigil nii kohutavalt just praegustel kuudel peal on. (?) Peale 38 minutit ette kujutades kuidas rannal lebotada. teate mis ta kogu asjaga saavutas?
Ta sai 32 magavat õpilast, kelle ülejäänud koolipäev rikutud oli, sest kõik vaid magamisele mõtlesid. Nad ei rääkinud ega laulnud isegi tundides- eriti!

Coche, Cubagua, Margarita

Cubagua

Coche

Margarita

Nueva Esparta

Õues on natukene üle 30 kraadi sooja ja ma võin iga hetk varbad kariibi merre pista, ma võin endale värsket kookose piima lubada ja ma võin iga hetk basseini ääres liblikatega reggeat tantsija ning keegi ei keela mul õhtul ranna klubisse jalga keerutama minna.
Mul pole õrna aimugi mis päeva täna on ja mul pole õrna aimugi kui kaua ma siin saarel olnud olen. Sest enda pead nende mõtetega ei vaeva.
Eile- ärkasin hommikul selle peale, et keegi mu aknale koputas. Kuskil 7e ja 8eksa vahel. Korraks mõtlesin, et äkki ei ole mõtet enda kaardinat eest liigutada ja piiluda kes seal on. Et äkki mõni ninja taas. Aga ei! Seal oli meie sõber doktori poiss. Alati rõõmus, minust paari cm jagu lühem pruun poiss. Ta muudab mind alati rõõmsaks, kuid see hommik oli erinev, vähemalt esialgu. Kell oli siiski varajane. Avasin talle ukse, peale mida ta kõrvuni naeratusega sisse hüppas ning mind ja venda kiirelt riidesse sundis ajama. KAYAKING!!! karjus vend ning jooksis korteris edasi-tagasi kord pükse, kord plätusid taga otsides. Mina aga seisan kivistunult ja pool unes uksel ning arutan mõttes lahti kõik oma sõnaraamatud ja üritan mõista mis see "kayaking" üldse on. Mõne hetke pärast, kui olen venda nii elevil näinud ei üritagi enam mõista, lihtsalt panen ennast sekundiga riide ja asume teele. Nüüd olen ka mina juba nii ärevil, et ei jõua ära oodata millal kohal juba oleme. Ma enda kiusteks ei uuri ka, et kuhu siis lähme või mida tegema. Et mulgi ärevus laes püsiks.
KOHAL!
Kayaking on siis kanuu taoline aerudega plastik-korgist paadike, mis kahele või ühele inimesele mõeldud. Kurja, ma olen tüdruk! mõtlen siis ise ja ronin paati koos ühe mu venna sõbraga, kes neist kõige tugevaim tundus. 28 aastane, pikka kasvu, tüüpiline venezuela rosinasilm. Kes tegeleb enda õe kasvatamisega ja köögi disainiga. Nüüd aga taipan, et olen teile liiga palju informatsiooni jaganud ja ei saagi salatsedes räpaseid vihjeid loopida.

Peale 12 km rasket aerutamist ja päiksepiste äärel sai meie trip läbi. Olles kõik uute lindude nägemisest, taimedega tutvumisest ja eredast päiksest väsinud- sõitsime umbes 2 minuti kaugusele randa sidruniküpsetatud austreid sööma. Rand- mis liiva asemel teokarpidega kaetud. Otse kasvõi autoaknast söödes, tundsin kuidas kõik lihased mis nabast üleval pool valust tuksatavad.

¤Nüüd, kui tean täpselt, mis kell on ja mis päev täna on. Julgen arvata, et tean!
Minu arvestuste järgi, peaks nüüd paari minuti pärast teil seal uus aasta saabuma. Mina aga istun keset basseini olevat baaris bikiini pükste ja maika väel. Tunnen teile kaasa, teile, kes veel viimastel minutitel oma salle ja kindaid otsima peavad, et õue ilutulestikku nautima minna. Head uut aastat teile- minu inimesed!
Minu uus aasta aga saabus rannal, paljajalu merepiiril edasi-tagasi jalutades. ümber väikse lõkke mirenguet tantsides ja traditsioonide kohaselt viinamarju söödes. Siin nimelt usutakse, et 12 sekundit enne südaööd iga sekund üks viinamari süüa ja samal ajal soove soovides, täituvad kõik need! Ühel tädil oli kohver kaasas, teisel aga kotitäis ube, need pidid ka midagi tähendama.

Kas te ei arva, et on tore uskuda igasuguseid müüte? Kui just mitte müüte, siis lugusid, mida vanaemadelt lastelastele ja lihtsalt lastele edasi pärandatakse. Margarita saar aga tundub neid pungil olevat. Nagu ka veidraid traditsioone. Nimelt ajaloo huvilised vast kõik teavad, et nueva esparta saarestik, kuhu praegu kuulub Margarita, Coche ja Cubagua oli kunagi indiaanlaste käsutuses. Nende saarestike läheduses aga leidub hulganisti pärleid. Ma räägin päris pärlitest mida siiani merepõhjast võimalik leida on. Aastasadu tagasi, mil indiaanlastest pärliotsijad said ja pärlid uskumatu kiirusega otsa hakkasid lõppema sukeldusid need aga aina sügavamale ja kaugemale, nii kõik järkjärgult uppudes. Seega õppetund! Ära sukeldu nii sügavale, et enam hinge kinni hoida ei suuda! Näiteks ühe veidra traditsiooni ka tuues. Matused- meid kõiki puudutav tõsiasi. Siin aga korraldatakse kodu tänaval karnevali taoline üritus. kus kõik sugulased, tuttavad ja lähedased kodu tänaval kolm sammu kirstu ees ja kolm sammu kirstu taga tantsides, edasi-tagasi tänaval liikudes rummi kulistavad. Seda siis muidugi ainult väiksemates külades venezuelas.
Üks tore asi on veel mille ma olen selgeks õppinud. Teate kuidas eristada klubis venezuela inimest teistest? Ta segab alati oma jooki näpuga! isegi kui tal on kõrs. Ja teate miks? sest aastasadu tagasi kui venezuela üleöö rikkaks riigiks sai, hakkasid kõik inimesed, olenemata rikkuse astmest ja haridusest rummi asemel viskit jooma. Ja kuna siin riigis koguaeg nii palav on, pannakse alati kõige pealt klaas pungil jääd täis ja siis jook. Vedelikku aga klaasi põhjast mitte kätte saades peab näpuga jääd liigutama, siis sulab see kiiremini. See on asi, mida iga venezuela isa enda pojale pärandada tahab!

Veetnud nüüd kolm nädalat kõikidel Nueva Esparta saartel olen mõistnud. Teate, mul on olnud siin palju hetki, millest kirjutada ei taha. Sest ma tahaks, et need hetked jääksid vaid mulle, ma võin panna pilte ja te saaks ehk natukene aimu, aga, ma ei tee isegi seda. Ainuüksi sellepärast, et see on minu aasta. Et mul oleks minu, mitte meie hetked. Et need oleks meie, kuid mitte sinu ja minu, vaid minu ja teiste. Teiste- kes on olnud nendel hetkedel minuga. Et mul oleks oma enda mälestused, et ma teaks midagi mida teie ei tea ja et mul mul oleks ajusopis väike fotoalbum, kust alati mäluga salvestatud pilte vaadata saan!