Nueva Esparta

Õues on natukene üle 30 kraadi sooja ja ma võin iga hetk varbad kariibi merre pista, ma võin endale värsket kookose piima lubada ja ma võin iga hetk basseini ääres liblikatega reggeat tantsija ning keegi ei keela mul õhtul ranna klubisse jalga keerutama minna.
Mul pole õrna aimugi mis päeva täna on ja mul pole õrna aimugi kui kaua ma siin saarel olnud olen. Sest enda pead nende mõtetega ei vaeva.
Eile- ärkasin hommikul selle peale, et keegi mu aknale koputas. Kuskil 7e ja 8eksa vahel. Korraks mõtlesin, et äkki ei ole mõtet enda kaardinat eest liigutada ja piiluda kes seal on. Et äkki mõni ninja taas. Aga ei! Seal oli meie sõber doktori poiss. Alati rõõmus, minust paari cm jagu lühem pruun poiss. Ta muudab mind alati rõõmsaks, kuid see hommik oli erinev, vähemalt esialgu. Kell oli siiski varajane. Avasin talle ukse, peale mida ta kõrvuni naeratusega sisse hüppas ning mind ja venda kiirelt riidesse sundis ajama. KAYAKING!!! karjus vend ning jooksis korteris edasi-tagasi kord pükse, kord plätusid taga otsides. Mina aga seisan kivistunult ja pool unes uksel ning arutan mõttes lahti kõik oma sõnaraamatud ja üritan mõista mis see "kayaking" üldse on. Mõne hetke pärast, kui olen venda nii elevil näinud ei üritagi enam mõista, lihtsalt panen ennast sekundiga riide ja asume teele. Nüüd olen ka mina juba nii ärevil, et ei jõua ära oodata millal kohal juba oleme. Ma enda kiusteks ei uuri ka, et kuhu siis lähme või mida tegema. Et mulgi ärevus laes püsiks.
KOHAL!
Kayaking on siis kanuu taoline aerudega plastik-korgist paadike, mis kahele või ühele inimesele mõeldud. Kurja, ma olen tüdruk! mõtlen siis ise ja ronin paati koos ühe mu venna sõbraga, kes neist kõige tugevaim tundus. 28 aastane, pikka kasvu, tüüpiline venezuela rosinasilm. Kes tegeleb enda õe kasvatamisega ja köögi disainiga. Nüüd aga taipan, et olen teile liiga palju informatsiooni jaganud ja ei saagi salatsedes räpaseid vihjeid loopida.

Peale 12 km rasket aerutamist ja päiksepiste äärel sai meie trip läbi. Olles kõik uute lindude nägemisest, taimedega tutvumisest ja eredast päiksest väsinud- sõitsime umbes 2 minuti kaugusele randa sidruniküpsetatud austreid sööma. Rand- mis liiva asemel teokarpidega kaetud. Otse kasvõi autoaknast söödes, tundsin kuidas kõik lihased mis nabast üleval pool valust tuksatavad.

¤Nüüd, kui tean täpselt, mis kell on ja mis päev täna on. Julgen arvata, et tean!
Minu arvestuste järgi, peaks nüüd paari minuti pärast teil seal uus aasta saabuma. Mina aga istun keset basseini olevat baaris bikiini pükste ja maika väel. Tunnen teile kaasa, teile, kes veel viimastel minutitel oma salle ja kindaid otsima peavad, et õue ilutulestikku nautima minna. Head uut aastat teile- minu inimesed!
Minu uus aasta aga saabus rannal, paljajalu merepiiril edasi-tagasi jalutades. ümber väikse lõkke mirenguet tantsides ja traditsioonide kohaselt viinamarju söödes. Siin nimelt usutakse, et 12 sekundit enne südaööd iga sekund üks viinamari süüa ja samal ajal soove soovides, täituvad kõik need! Ühel tädil oli kohver kaasas, teisel aga kotitäis ube, need pidid ka midagi tähendama.

Kas te ei arva, et on tore uskuda igasuguseid müüte? Kui just mitte müüte, siis lugusid, mida vanaemadelt lastelastele ja lihtsalt lastele edasi pärandatakse. Margarita saar aga tundub neid pungil olevat. Nagu ka veidraid traditsioone. Nimelt ajaloo huvilised vast kõik teavad, et nueva esparta saarestik, kuhu praegu kuulub Margarita, Coche ja Cubagua oli kunagi indiaanlaste käsutuses. Nende saarestike läheduses aga leidub hulganisti pärleid. Ma räägin päris pärlitest mida siiani merepõhjast võimalik leida on. Aastasadu tagasi, mil indiaanlastest pärliotsijad said ja pärlid uskumatu kiirusega otsa hakkasid lõppema sukeldusid need aga aina sügavamale ja kaugemale, nii kõik järkjärgult uppudes. Seega õppetund! Ära sukeldu nii sügavale, et enam hinge kinni hoida ei suuda! Näiteks ühe veidra traditsiooni ka tuues. Matused- meid kõiki puudutav tõsiasi. Siin aga korraldatakse kodu tänaval karnevali taoline üritus. kus kõik sugulased, tuttavad ja lähedased kodu tänaval kolm sammu kirstu ees ja kolm sammu kirstu taga tantsides, edasi-tagasi tänaval liikudes rummi kulistavad. Seda siis muidugi ainult väiksemates külades venezuelas.
Üks tore asi on veel mille ma olen selgeks õppinud. Teate kuidas eristada klubis venezuela inimest teistest? Ta segab alati oma jooki näpuga! isegi kui tal on kõrs. Ja teate miks? sest aastasadu tagasi kui venezuela üleöö rikkaks riigiks sai, hakkasid kõik inimesed, olenemata rikkuse astmest ja haridusest rummi asemel viskit jooma. Ja kuna siin riigis koguaeg nii palav on, pannakse alati kõige pealt klaas pungil jääd täis ja siis jook. Vedelikku aga klaasi põhjast mitte kätte saades peab näpuga jääd liigutama, siis sulab see kiiremini. See on asi, mida iga venezuela isa enda pojale pärandada tahab!

Veetnud nüüd kolm nädalat kõikidel Nueva Esparta saartel olen mõistnud. Teate, mul on olnud siin palju hetki, millest kirjutada ei taha. Sest ma tahaks, et need hetked jääksid vaid mulle, ma võin panna pilte ja te saaks ehk natukene aimu, aga, ma ei tee isegi seda. Ainuüksi sellepärast, et see on minu aasta. Et mul oleks minu, mitte meie hetked. Et need oleks meie, kuid mitte sinu ja minu, vaid minu ja teiste. Teiste- kes on olnud nendel hetkedel minuga. Et mul oleks oma enda mälestused, et ma teaks midagi mida teie ei tea ja et mul mul oleks ajusopis väike fotoalbum, kust alati mäluga salvestatud pilte vaadata saan!