Seadusesilmad

Peale seda kui iga nädal vähemalt viide erinevasse postkontorisse olen helistanud ja uurinud paki kohta, mis mu ema juba novembri kuus teele pani leidsin selle kontori üles, kus mu kast asetsema peaks. Probleem on selles, et see asub täpselt teisel pool Caracast ja praeguste meelerahutustega on liiklus sinna peavõimatu.
Teisipäev- mul täna tunde ei ole, sest ülikoolide sisseastumiskatsed toimuvad kusagil.
Võtsin siis kratist kinni ühelt noormehelt, kes pika nurumise peale oli valmis mind sõidutama, sest ta pidi ise enda ülikooli raamatud viima ja mingit hinnet kontrollima. Alustasime eriti varakult, sest ta peab isa auto töökotta jätma täna. Peale tundi ja poolt ummikus seistes oleme lõpuks postimaja ees. Mille ees seisavad relvadega sõdurpoisid. mõista siis mis nad nii hoolega mu ema saadetud pakki valvavad? Nad ei tahtnud mu sõpra sisse lasta, kuna tol olid poolpikad püksi ja kurjustasid, et kõikkides riigile kuuluvates majades on vaja meestel kanda pikki pükse. mingi chaveze nali vast jälle. Ma pööritasin oma siniseid silmi ja küsisin naeratades, inglise keeles, et milles probleem on. See probleem sai lahendatud! Ma olen taas sammuke lähemal enda pakile. Pidime läbima veel mõned turva kontrollid ja naeratades webcamera ees poseerima. Meile pandi mingid koodid kleepsuga rinda ja saadeti kuhugile teisele poole maja, läbi kahtlaste laohoonete käikude...
Ma ei saanud pakki kätte, kuna mul pole kaarti, mis tõestaks, et ma maksan venezuelas makse. aga mul ei saagi ju seda kaarti olla, sest ma ei maksa neid. Mu sõber käib ka alles koolis, see tähendab, et tal ei ole ka seda kaarti ja suundusime sellest majast ära, et teha siis mõlemale see kaart. Keerasime kiirteelt veidikene valest kohast ära ja vist oleme eksinud. Politsei seisab tänaval, teostab oma igapäevast pistelist turvakontrolli. Meie aga noored, mina blond- ta isa uhke läikiva autoga suunatakse tänava servale kontrolli läbima. katsuti siis läbi meid, otsiti läbi meie kotid ja auto kõik istmevahed- lõpetades prillidoosi uurimisega. Nad näisid pettunud olevat, et meil marihuaanat või kokaiini tagataskus ei olnud. Küll aga hakkasid nad vaikselt nokkima iga asja kallal, nimelt minu passi koopiat ei mõistnud nad inglise keeles lugeda. Ja ID kaart oli nende jaoks tähtsusetu (kuigi alati varem on selle näitamisest piisanud) Sõbral aga puudus isa auto jaoks mingi paber, mis varem alati istmetaskus oli olnud aga isa selle enne töökotta viimist eemaldanud oli. Nüüd siis hakkasid politsei onudel silmad särama. küsisid küsimusi selle kohta, et kus ma elan ja miks ma siin olen, küsisid millega mu sõbra isa tegeleb ja kus ta õpib. miks mina koos temaga olen ja kuhu me lähme. Lõppkokkuvõtteks kutsus üks politseinik mu sõbra veits eemale. mina siis pidin teisega vestlust jääma arendama.
"Kas sulle politseinikud meeldivad?"
"Kas sa randa tahad minuga minna?"
"Meiega on turvalisem"
"näib, nagu sulle meeldiks pidutseda"
"Miks sa siin riigis oled?" Jne.....
Mu sõber imbus koos selle teise, ilmselgelt pilves politseinikuga tagasi meie juurde mille peale me kõik neljakesi mu sõbra autosse istusime, pangaautomaadi juurde sõitsime, seal 100 bolivardi (200 krooni) võtsime, selle neile ulatasime, paar nalja viskasime ja numbreid vahetasime (Et kui äkki läheb abi vaja) ja nad nende kontrollpunkti tagasi viisime, sõbralikult kätt surusime, seda lausa mitu korda ja naeratades lahku läksime.
Nüüd läheb päris kiireks, peab kiirelt sinna kohta jõudma kus mulle selle kaardi tegememisega ühele poole saab. Aga arva ära! see koht oli hullem kui nõukaaja piima järjekord, inimesed istusid seal arvatavasti juba 5endat tundi järjest. Ja enne meid oli ilmselgelt vähemalt 200 inimest. Piima järjekord oleks vast isegi parem variant olnud, oleks kiiremini liikunud. Dokumendi vormistamine aga mitte.
Vist loobusime, sest kell hakkas vaikselt nii kaugele jõudma, et pidime ta isa auto ära viima. Veel kiirelt ta ülikoolist läbi, kiirelt teadete tahvli juurde ja autosse tagasi. Selle käigu kohta ütlen aga nii palju, et ei olnud veel üleval ta uut hinnet ja raamatud oli ta ka koju jätnud.

Vist oli üks mõttetuimaid seiklusi minu elus! Plaane oli palju aga midagi ei õnnestunud!
Mul on nüüd ainult üks veider politseinik telefoni liinil, kes vahet pidamata sõnumeid saadab.
Homme lähen uuele katsele!