Sunday, March 21, 2010

Perekonnaõhtu.

Oli taaskord laupäev, ei mingit dominot, ei mingit rummi joomist. Vaid kristall pokaalist serveriti veini sidruniga ja kõrvale pakuti lõhega võileivatorti peale mida kõik jäätist kugistama asusid, nagu oleks viimane päev.
Mu "vanaisal" oli 85 aastane sünnipäev ja ühtlaselt oli ka nende (et siis mu "vanaisa ja vanaema" ) pulmaaastapäev. Kas teid huvitab kui palju on- palju aastaid abielus olla? kas 61 aastat tundub piisavalt kaua? Kas nad siis ei ole kunagi mõelnud, et äkki on maailmas veel inimesi peale ainult nende kahe? Äkki on kellegagi veel hea olla?
Ma ei hakanud õhtut rikkuma ja neid küsimusi esitama.
Läksin vaatasin tagatoas hoopis simpsoneid.
Teel sinna kohtusin äsja saabunud "onuga", ta vist meeldib mulle sellest seltskonnast kõige rohkem (mitte, et kellelgi teisel midagi viga oleks, nad on kõik toredad, aga kui just kedagi eriliselt välja tuua) Ta on sellise väikse õllekõhuga ja kunagi tugevalt aknet põdenud mees, vanuses kuskil 45 ja veidikene peale. Talle meeldib alkohol ja ta vahel, peenematel päevadel sutsetab sigaritki. Tal on alati triibuline triiksärk. Iga kord erivärvi triibuga. Ta alati kallistab kõvasti ja küsib, et millal ma jälle ta päeva rõõmsaks tulen tegema.
Nii ka seekord. Ma küsisin siis, et miks ta esikus seisab, samal ajal kui teised suurestoas juustu- ja oliivikastet degusteerisid. Ütles ta naeratades, et pani just oma **** ära. (**** all mõtlen ma mingisugust eriti ilusat naise nime, mis mulle kahjuks praegu ei meenu. ei ole siin mingit vasakule mõtlemist!) Mille peale ma "mis värk on?" nägu tegin ja ta kavalalt võtmega sahtli avas, kus ta relv siidilinale oli asetatud. siis korra silma pilgutas ja selle taas sulges, võtmega, korralikult, ja andis võtme mu "vanaisa" kätte. Mu "vend" kord ütles, et ta on imelik, et ta on alati kõigeks valmistunud. Tal on alati väike taskulamp vööl ja zipo seal samas. Tal on alati taskunuga ka kaasas. Ah, aga eks imelikud alati leiavad üksteist ja kuna ma siis sõnatu olin, lihtsalt naeratades talle selja pöörasin ja oma teekonda simpsoniteni jätkasin.

(Greete!)

No comments:

Post a Comment