Merida- koht, kus lendasime koos, kõik koos, koos kotkastega. Kuid me olime kõrgemal, me olime kõrgemal kui ükski teine elusolend selles piirkonnas, sellel päeval.
Siis kui saad öelda tuulele, et ta ei puhuks või, saad soovitada päiksel pilve tagant välja tulla. Kas ta kuulab? ei ole siiani teada, aga inimesed teevad nii. Lootes ilmataadi abisse.
Siiski on igapäev kella 4jast 7eni on Merida linnas elektrikatkestus ning sel ajal hüürgavad tänavatel sajad generaatorid, et väikseid poode toita. Et ükski sent teenimata ei jääks. Selle peale küsib, Jaan: "kas te teate miks siin linnas elektrikatkestus on?" mille peale meie, kaks blondi neiut, peale väikest mõttepausi kohmetudes tunnistame, et pole õrna aimugi. Teab Jaan teatada: "Sest presidenti vend müüb generaatoreid."
Tegelikult aga on tõsiasi see, et Meridas oled sa käinud siis kui sa saad proovida jäätist, mis on tomati maitsega või heleroosa kergelt maasikabüreed meenutav jäätis hot-dogi maitsega sind üllatata oskab
Kõik meie õhtud lõppesid youtube.com discoga. Kus teineteise järel üksteist üle prooviti trumbata, aina populaarsemate ja toredamate lugudega. Kohas, kus katusel linna kajas ja võrkkiikede vahel merenguet keerutada sai.
Kuid ükshetk pidime sealtki lahkuma, jätsime nutva taeva seljataha, me ei palunud tal lõpetada, sest me mõistsime ta kurba meelt.
Ükshetk on ajanäitaja taas ääretult varajane ja peame kusagil linnakus järgmist bussi ootama. esimesest peale 10et tundi välja saades otsime teiste busside heitgaasidest sooja ning ei hooli hetkekski mida teeb see meie kopsudega või mis lõhn jääb me riietele. Tähtsaim oleks olnud saada sooja, kuid ei. Me varbad külmetasid nagu vihmasel suveõhtul, kus jalavarjudeks vaid plätud on.
No comments:
Post a Comment