Brain Ninjas

Esmaspäev- esimene jõulupuhkuse päev. Kuna Caracases jälle vihma tibutab, siis otsustame randa sõita. Veider, kuidas siin ilmad, isegi kliima muutub. täpselt tead, et kui sõidad praegu sellesse või tollesse randa, siis seal pole pilve piiskagi, ja keegi sind ei sega. Nii täpselt oligi. Tunnike- ja päike oligi vaid meie päralt. vahet pole mis ümberringi toimub. Olime seal seitsmekesi. laotasime oma rätid laiali, võtsime kätte kitarri ja jorisesime paar ilusamat lugu päiksepaiste ja tuunakalakonservi kõrvale....
(**************************************)
rand, nimega- chirere.. mõeldud rohkem nagu surfi jaoks ja seal vette minemine ilma lauata pole väga soovitatav. See ongi põhjus, miks 4 inimest meie juurest nüüd lahkusid, sest nad teavad, et kuskil 25 minuti jalutuskäigu kaugusel on järveke. Meie aga jäime päiksepaistet nautima ja kitarri pinistama.
Meist mitte just väga kaugele tuleb kamp noori. vähemalt 5 poissi ja 4 tüdrukut julgen pakkuda. Neil on kaasas musta värvi, särava karvaga, ilusti toidetud ja igati õnnelik koer, kel tegemist hulganisti- pulga ära toomise, vees suplemise ja tüdrukutega mängimisega on... ei möödunud kaua, kui rannale ilmus ilmselgelt kodutu koer. täis kirpe ja osaliselt karvkatet puudu. istus siis rannaäärele, täpselt sellele piirile, kus lainepiir liivaga lõppes. närides enda käppa, sügades kõrvatagust ja samal ajal liival püherdades.... Jälgis noorte mängivat ja säravat koera. ise ligemale mitte minnes. Ilmselgelt kartes.
Kas te nüüd ei arva et seletan juskui mingit lastefilmi tsenaariumit? nii arvasime ka meie. seal oli veel palju palju, millest võiks praegu kirjutada ja millest ühe väga hea filmi kokku panna saaks. KUID, asudes asja kallale, millest tegelikult teile rääkida tahan...
Oleme tagasi punktis, kus mu sõbrad lahkusid ja jäin paari tuttavaga rannaliivale. möödus vaevu 15 minutit ja meie tunded olid haripunktis, naljatasime ja laulsime. Tundus kõik õige. Kuid tegelikult?!
Istudes ainukesena seljaga mere poole, näoga metsa poole, mis randa ümbritses. taipan silmanurgast, kuidas kolm meest puudevarjust välja ronivad. näod kaetud rätikutega. Ilmselgelt rõõmujoovastuses osutasin nende suunas ja arvasin, et ninjad tulevad. Nalja oligi täpselt senikaua, kuni avastasin, et meestel käed pikalt ette sirutatuna relva kannavad.
"vaata mere poole ja kõik saab korda" karjus rohelises särgis mees ja jooksid täiel kiirusel minu poole, mille peale mina kiirelt ennast ümber keerasin. ja ainuke soov oli, et ta mulle kuuli selga ei laseks. Isenesest oleks olnud see üks ilus päev. Kõrvalseltskonna lapsed hakkasid kiljuma.Ilmselgelt üks lollimaid tegusid, mille peale keegi neist sel hetkel tulla oleks saanud. Noormehed vees hakkasid kõik välja jooksma. igaüks ise suunas. Üks neist ujus valele poole. Sel ajal, kui kuulen vaikset kohmitsemist minu käekotis ja hakkan mõttes ükshaaval kõiki asju enda kotist välja võtma mis sinna hommikul pandud sai, avastasin, et kui nad nüüd kogu mu kotiga lähevad on perse majas.
Me kõik istusime, keegi midagi ei öelnud. tunnen, kuidas mu käed, mis põlvedele asetatud lakkamatult värisevad ja kogen tugevaimat adrenaliini voolu mida siiani pole suutnud kogeda.
See noormees, kes hirmununa valele poole ujus. Olen teda jälginud nüüdseks umbes 5 minutit ja temast on saanud täpp merepiiril.

Kuidas selle filmiga nüüd siis oleks? mõtlen endamisi tulevase filmi rahanumbreid kokku arvutades.
"nad vist on läinud"- sosistas üks mu tuttavatest ja ma tajun, kuidas ta esimesena ümber pöörab.
Veel kaugelt kostub "Kui te politsei kutsute ma leian teid üles" ja nad kadusid.
Mis see viimane lause nüüd siis tähendama pidi?- mõtlen, ja mu pähe ilmub umbes sada erinevat küsimust.
Kui kaua nad seal puude taga passisid, et täpselt sel hetkel teadsid tulla kui mu sõbrad olid ära?
Mida nad mu telefoniga peale hakkavad, seda saab ainult Eesti ja Vene keelde panna, huvitav kumba nad neist oskavad?
Miks see neiu siiani kiljub?
Ninjad tundusid rohkem hirmul olevat kui meie.

Ja miks see tüdruk IKKA kiljub?
Pööran end tema suunas, ta seisab eemal, kaugemal ütleks lausa. Ja ta palub mul end aidata. Kuni mõistan, et see noormees on siiani kuhugile merekaugustesse jäänud. Sel on rohkem jõudu kui inimkonnale kokku antud on.
Ja paari tunni möödudes, pole noormehest siiani jälge, isegi see paat mis teda otsima läks pole teda leidnud.
Milleks pidi see 17 aastane noormees enda elu andma selle eest, et keegi paari katkise kaamera ja mõneteistkümne telefoniga kuhugile metsa sügavustesse kaduda saaks. Ja ma tunnen ennast hoolimatult süüdi, et midagi teha ei saanud. Me kõik vast tunneme. Milles on see kiljuv neiu süüdi, et ta oma venna esimesel jõuluvaheaja päeval kaotama pidi ja nüüd mäletama peab, kuidas relva eest joosta on?
Kuidas kurat ma nüüd enda sõpradele, kes tunni pärast tagasi jõuavad, seletan mis siin toimus?

Andke mulle andeks see melanhoolne ümberjutustus!
Häid jõule!